Jätame demokraatia idealiseerimise

Tööriista olemasolu ise ei näita veel selle kasutaja ehk ühiskonna karakterit, ahv võib ka kirvega tegutseda. Loeb see kui hästi suudab rahvas antud töövahendit kasutades jääda omal maal peremeheks

Minu arvates eemaldub meie võimukatedraal üha rohkem jätkusuutliku ning suveräänse riigi kasuks töötavast demokraatiast, 1992. aastal vastu võetud põhiseadus on ebatõhus ja vajab põhjalikku reformi. Oleme viimasel aastakümnendil kuulnud võimuringkondade ja peavoolumeedia poolt kasutatavat demokraatia mõistet nii tihti, et demokraatiast on saanud moeväljend. Demokraatiast räägitakse euroopalike väärtuste kontekstis, nagu oleks tegu uue jumalaga millele tuleks ohverdada meie seadusandlik suveräänsus, eesmärgiga kaitsta kõiksugu vähemusi. Kas demokraatia on eesmärk ise või vahend eesmärgini? 

On õigustatud küsida: mil moel on tegu kogu rahvast kaasava riigikorraga, kui näiteks 51 saadikut parlamendis vastandab end 49 saadikule – enamuse võim veidi väiksema enamuse üle? Veidi õiglasem olukord kehtib siis, kui toimub rahvahääletus riigielu küsimuse üle: näiteks 55 protsenti rahvast vastandab end 45 protsendile – rahvavõim endast väiksema osarahva üle; vähemalt on antud rahvale võimalus valikuks. Aga kuidas on olukord siis, kui valimisaktiivsus on alla 40 protsendi ja vähem kui pooled valimisõiguslikest kodanikest hääletavad riigi tuleviku üle, nagu see oli 2003. aastal? Minu arvates teostus vähemuse võim passiivse enamuse üle. 

Eestis valitseb veel õnnetum olukord: rahvas ei saa valida riigipead, pole võimalik kutsuda esile riigikogu erakorralisi valimisi ning kutsuda tagasi saadikut, valimisnimekirjad on ringkondadesisesed, puudub rahvaalgatus- ja hääletamisõigus ning viimasest riigielu puudutavast referendumist on möödas 17 aastat. Puudub tsiviilkontroll kaitsepolitsei ja prokuratuuri üle. Kas rahvas kannab sõna otseses mõttes kõrgeimat riigivõimu oma kukil? 

Sel juhul on tegemist demokraatia sildi all müüdava poolautokraatse süsteemiga, kus iga erakond esindab oma versiooni põhiseadusest. Näeme, et demokraatia on kõigest võimu teostamise vahend, olenemata riigikorrast. Demokraatiat kui tööriista võib rakendada nii vabariiklikus kui ka riigikorras, kus kehtib absoluutne monarhia. Küsimus on selles milline neist riigikorraldustest annab suurema võimaluse partokraatia ja ametnike ülemvõimule. 

Tööriista olemasolu ise ei näita veel selle kasutaja ehk ühiskonna karakterit, ahv võib ka kirvega tegutseda. Loeb see, kui hästi suudab rahvas antud töövahendit kasutades jääda omal maal peremeheks. Enesestmõistetavalt ei säilita rahvas oma riigi seadusandluse üle kontrolli, kui rahvasaadikud kalduvad põhiseadusest kõrvale. Oleks huvitav näha analüüsi, milles tuuakse üksipulgi esile, kui suur protsent näiteks kahe aasta jooksul vastuvõetud seadustest viimasel riigikogu valimistel rahvalt mandaadi said. Pole saladus, et 2/2 riigikogus vastu võetud seadustest on eurodirektiivid. 
Minu arvates eemaldub meie võimukatedraal üha rohkem jätkusuutliku ning suveräänse riigi kasuks töötavast demokraatiast, 1992. aastal vastu võetud põhiseadus on ebatõhus ja vajab põhjalikku reformi. Kas eesti rahvas oskaks demokraatiat võimuteostamiseks näiteks konstitutsioonilise monarhia korral targemalt kasutada – siin on lugejale mõtlemiskoht. Aga mulle näib et tugev parlamentaarne esindusdemokraatia on teinud rohkem kahju kui head.

Toimetatud 2025 november