HELME-VASTASE PETITSIOONILE ALLAKIRJUATNUD ON HULK, KES LASKNUD END HAARATA OMA MADALAST INSTINKTIST

COVIDi ajal taas kuulsaks saanud foto

„Hulka koostavate üksikute vaimline väärtus ei tähenda säärase nähtuse juures midagi. Mõistus on siin väärtusetu. Sellest hetkest peale, mil nad koostavad hulka, muutuvad harimatu inimene ja teadlane ühtemoodu arutlusvõimetuks,“ kirjutab Gustave Le Bon raamatus „Hulkade psühholoogia“, eesti keeles ilmunud 1936.

Samaaegselt on keskkonnas Rahvaalgatus.ee avatud 2 petitsiooni: üks algatus taotleb et rahvasaadik Mart Helme riigikogust lahkuks, teine algatus taotleb üldise käibemaksumäära langetamist. Kui esimene on kogunud 4 päevaga 14 700 toetusallkirja, siis esimene algatus on kogunud ühe päevaga 17 toetusallkirja.

Ma näen, et esiteks tuleb eraldada esimese ja teise petitsiooni toetajad selles suhtes, et need kes toetavad petitsiooni mis taotleb Helme lahkumist riigikogust – käituvad täpselt nii nagu käitub üks psühholoogiline hulk:

„Hulka koostavate üksikute vaimline väärtus ei tähenda säärase nähtuse juures midagi. Mõistus on siin väärtusetu. Sellest hetkest peale, mil nad koostavad hulka, muutuvad harimatu inimene ja teadlane ühtemoodu arutlusvõimetuks

Hulkadel pole iialgi olnud janu õiguse järele. Silmnähtavusele, mis neile ei meeldi, nad pööravad selja, eelistades kummarduda eksimuste ees, kui eksimus neid veetleb. Kes oskab neile illusioone anda, saab hõlpsasti nende isandaks; kes püüab neid illusioonidest vabastada, on ikka nende ohver.”

Hiljuti jagas Varro Vooglaid FB-s 1895a. ilmunud Gustave Le Bon teosest „Hulkade psühholoogia“ katkendeid, pannes sellega ka tahes või tahtmata mulle südamele, et teadlik inimene võiks antud teose hoolega läbi lugeda, mida Vooglaid kui erudeeritud inimene kindlasti teinud on, ma usun.

Kas need kes allkirjastavad Mart Helme vastast petitsiooni, tõesti usuvad et suudavad rahva poolt valitud saadiku parlamendist minema kihutada? See hulk on haaratud millegi sellese kütkeisse, milles EKRE-t pidevalt süüdistatakse – et meie mängime inimeste madalate instinktidele vms. Aga taas nähtub, et teine osa rahvast on suuteline käituma palju enam hulgana kui seda teeb nn EKRE inimene.

Teine küsimus on, et mis kasu nendest petitsioonidest üldse on? Rahvasaadik Jaak Valge ja Sihtasutuse Terve Rahvas juhatuse esimees Kaido Väljaots rääkisid Objektiivis Rahvaalgatusõiguse taastamisest: keskkonda Rahvaalgatus.ee suhtes toodi paralleel ajast, kui talurahvas kirjutas Tsaarile palvekirju – ning valitseja otsustas kas ta üldse võtab palve edasimenetlemiseks või mitte. Enamasti jäid need riiulile seisma.

Mina kes olen agar Rahvaalgatus.ee petitsioonide koostaja olnud – näen et eesti ühiskond vajab Rahvaalgatusõiguse taastamist rohkem kui kunagi varem, sest petitsioonide kirjutamine küll väljendab rahva tahet – ja petitsioon on Riigikogu Komisjonile kohustuslik menetlemiseks, ent tegu pole siiski kaugelt põhiseadusliku rahvaalgatuseõigusega.

Antud teemat võiks lahata põhjalikult, ent vaatame asja hetkel selles kontekstis, et üks petitsioon taotleb rahvasaadiku tagasikutsumist ning teine taotleb üldise käibemaksumäära langetamist – kumb nendest on asjakohasem Riigikogule esitada, lootuses et ä k k i siiski parlament võtab inimeste palve kuulda? Loomulikult petitsioon mis taotleb käibemaksumäära langetamist. Kas me näeme et rahvas peab oluliseks käituda meelevaldselt?

Suuremas osas on nende kahe idee toetajad erinevad – inimesed kes pooldavad käibemaksumäära langetamist, käituvad ratsionaalsemalt kui need kes allkirjastavad Helme tagasikutsumise petitsiooni – nad küsivad et mis mõtet on antud petitsiooni allkirjastada, kui see valitsuskoalitsioon nagunii antud idee prügikasti viskab. Hulgana käituvad inimesed aga loodavad et ä k k i läheb Helme tagasikutsumine läbi, kuigi võiks ju eeldada et käibemaksu langetamine on hetkel olulisem kui oma pimeda viha väljaelamine!

Võtame sellest petitsioonide pudrust ja rägast välja ühe olulise mõtte: ükskõik mis külje pealt sa olukorda vaagid, näed et nn EKRE inimesed on ratsionaalselt mõtlevad üksikisikud, kaalukad ning mitte alludes hulga mentaalsusele. Seepärast on ka EKRE oma toetust ning liikmeskonda aastast aastasse vaikselt, ent edukalt kasvatanud – tegu on mõtlevate inimestega, kellega tuleb rääkida silmast silma, kes küsivad kriitilisi küsimusi ning kes ei lase end mõjutada erinevatest propaganda narratiividest.

Kas on mõtet üldse petitsioone allkirjastada? Ma pole kunagi oma algatatud petitsioone ületähtsustanud, leian et tegu on oma meelsuse näitamise ning toetava tegevusega, ajal mil me tänaval pole.

Näiteks jätkualgatuse, mis taotleb uut euroreferendumit, olen ma pannud ootele ning plaanin selle esitada Riigikogule alles järgmise aasta kevadel, kui eeldatavasti on Põhiseaduskomisjonis uuenenud koosseis ning lootust et algatust edasi menetletakse, palju suurem. Meediateenuste seaduse teemaline petitsioon oli selles suhtes edukas, et see toetas natukenegi erakonda – ja nõnda võib ütelda et asi läks korda.

Eesti ühiskond vajab Rahvaalgatusõigust!