ÜRITAME ELADA NII, ET "OMA ARVAMUS" OLEKS TEISEJÄRGULINE

Õpetajate Maja

Kui inimesel puudub vundament, see Suur Asi millest lähtuda, siis ekslebki ta arvamuste meres: subjektivism – et kõik on suhteline – kes enam karjub ja oma arvamust avaldab, selle võim valitseb. Aga absoluuti see ei kõiguta: arvamused kaovad, igavik ja lõpmatus jäävad. Kas inimene soovib elada vaid arvates, või tajuda enamat, kübetki rohke teadmisi?

Eelmine kord kirjutasin et paarissuhtes olevad inimesed saavad teineteise kohta ütelda „minu mees/naine“, ilma et sel puudub egoistlik element. Mis aga puutub oma arvamuse avaldamisse, siis siin on enesekeskne element enam sees, kui seda on paarisuhte juures. Vähemalt ei peaks inimene laitma kedagi kes nimetab kaaslast sõnaga „minu“, aga samal ajal ülistab ta nii enda kui ka teiste arvamusvabadust.

Maailmavaade on üks kindel positsioon kust inimene tajub end ümbritsevat maailma, kuid see pole kunagi terviklik ega otsigi lõpmatust, enamjaolt on tegu kollektiivse tegevusega. Seda annab võrrelda majaplaaniga: inimesel on seisukoht et just üks osa majast on see õige – selles suhtes on tegu hereesiaga, sest lähtutakse justnimelt nt katusest, kuigi majal on ka vundament, seinad jne. Oma arvamus on aga justkui selle maja üks tilluke mutrike, millest tegelikult palju ei sõltu – iga maja detail on eraldi võetuna eriline, nad moodustavad terviku, kui igaüks üksikuna, ei suuda mõjutada maja püsima jäämist. Nõnda on ka inimestega: igaühel on oma isiklik arvamus, igaüks lähtub endast, kuid tegelikult ei mõjuta see suurt pilti.

On õige küsimus, et miks meil peetakse Arvamusfestivali mitte aga Teadmiste festivali – miks poliitikutelt küsitakse mida nad arvavad, aga mitte seda, mida nad teavad. Meediaväljaannetes domineerib arvamusrubriik: inimene kes teab, avastab ühel päeval et ta on arvamust avaldanud – kuigi tegelikult andis ta edasi teadmisi.

Arvamuste paljusus on teadlik ühiskonna atomiseerimisprotsess: mida rohkem on arvamusi, seda enam on tülisid, mida enam on tülisid, seda enam on võimalik erinevaid tülitsevaid osapooli suunata, nendega manipuleerida ning valitseda. Kas on tõesti oluline, et meil oleks palju erinevaid arvamusi, tänu millele saame teineteisel piltlikult öeldes, silmi peast kiskuda - kellele see kasulik on? Võiks isegi ütelda et manipuleeritud arvamus ja üksikisiku vaba tahe on teineteisele vastandid.

Millest siis lähtuda? Lähtuma peab sellest mis ON – igaviku ja lõpmatuse tunnetamine on arvamuste ülene, puuduvad inimlikud emotsioonid. Selle sees mis ON, valitseb absoluutne tõde, objektiivsus – kõik see mis on ülene – Algus ja Ots – püramiidi ülemine tipp. Sealt saame liikuda allapoole: kõik mis planeedil Maa toimub, on lokaalne, kohalik, selle objektiivse reaalsuse sees. Räägitakse et meie tsivilisatsioon on järjekorras viies: ajalooline praktika, Traditsioon on see millele meie esivanemad on toetunud – teadmised pärinevad minevikust, need seletavad oleviku ning ehitavad tuleviku.

Mida teha miljonite arvamustega? Inimene saab rääkida millestki: a) läbi enda kogemuse b) üleüldiselt, tajudes lõpmatust ning mitte minnes isiklikuks. Arvamus on aga isiklik, kuid inimene pole saar meres, vaid sotsiaalne olend – seega võitleb ta igapäev, otsib arvamuste ülest teadmist. Kui inimesel puudub vundament, see Suur Asi millest lähtuda, siis ekslebki ta arvamuste meres: subjektivism – et kõik on suhteline – kes enam karjub ja oma arvamust avaldab, selle võim valitseb. Aga absoluuti see ei kõiguta: arvamused kaovad, igavik ja lõpmatus jäävad. Kas inimene soovib elada vaid arvates, või tajuda enamat, kübetki rohke teadmisi?

Oluline pole mida üks või teine arvab, vaid see, mida üks või teine teab – seega peaks oma arvamus jääma teisejärguliseks.