Suurim karistus Linnapeale on tema enda käitumine ning sellest tulenev kuulsus

Poliitilise töö tegemine sh kohalikul tasandil jätkub ning võime vaid spekuleerida, et linnavõim ülbusest mõne vea teeb, millega Õiguskantsleri või justiitssüsteemi poole pöörduda, ning siis juba asja pärast. Suurim karistus Linnapeale on tema enda käitumine ning sellest tulenev kuulsus. Ilmuvas raamatus „Doktriin – poliitilises perifeerias“ on antud intsident kenasti väljatoodud; demokraatia peatüki sees.

23. mail pöördusin Loksa linnaesinduse poole, nõudes et linnapea võtaks vastutuse oma nahaalse ning ebaväärika käitumise eest. 19. mail toimus volikogu istung, sündmuse keskmeks oli aprillis loodud algatus, mis soovib muuta volikogu istungid videosilla vahendusel otsejälgitavaks. 

„Kui istung oli lõppenuks kuulutatud, asusite ruumist lahkumise teele ning peale opositsioonisaadiku(te) manitsemist, osutasite käega minu suunas kes ma toolil sirge seljaga istusin ning laususite: „Näe, siin veel üks Nublu“ .. Seejärel Käsutasite mind meelevaldselt Kuusalu valda, eesmärgiga näidata, et mul kui vallakodanikul pole Loksa poliitikasse asja .. Annan Teile võimaluse minu ees avalikult vabandada, valik aja ning koha osas on Teil olemas. Küll aga ei saa ma lubada, et reageerimiseta jätmise puhul, ei anna ma asjale ametliku käiku.“ https://kennopoltsam.blogspot.com/2022/05/enesekehtestamine-nouan-loksa-linnapeal.html

7. juuliks, mitte et ma poleks ammu mõistnud pöördumise ignoreerimist, pole linnaesindus minu kirjale vastanud ning Linnapea pole volikogu istungil ega ka mitte väljaandes Loksa elu, vabandusega esinenud. Nõnda talitades, näitab linnapea et tal on suva inimestest, kes temaga samasse seltskonda ei kuulu, samuti on tal suva avalikust arvamusest, sest intsident leidis laialdast kajastust sotsiaalmeedias kui ka tänaval.

Mis on aga see „ametlik käik“ millega linnapead hoiatan? Teoloogias räägitakse aja mõistest nõnda: tuhat aastat võib olla üks päev ja üks päev võib olla tuhat aastat. Ei saa ju eeldada, et ma tingimata homme ja midagi säärast ette võtan, mida ametliku käigu all tavaliselt silmas peetakse. Antud juhul pole mõeldav ei politsei ega ka mitte õiguskantsleri poole pöördumine. Miks?

Olgugi et volikogu päevakorrapunkti menetleti koalitsiooni poolt kiiresti, pilkeid pildudes ning Linnapea oli algatuse suhtes üleolev, tõrjudes loogilised argumendid kõrvale – ei saa me rääkida menetlustoimingu rikkumisest. Kui volikogu istung oli kuulutatud lõppenuks, kasutas Linnapea minu puhul üleolevat tooni, mõnitades mind opositsiooni ja mõningate koalitsiooni saadikute kuulmisväljas – ometi pole Linnapea mind ennem ega ka mitte hiljem avalikult (ajalehes) laimanud või mõnitanud.

Politseile avalduse tegemise variant oleks naiivne ning teisalt ka ebamehelik. Esiteks saab Linnapea alati ütelda et tuli minuga peale istungi lõppenukskuulutamist vestlema, laua taha saamise teema oli kalambuur ning esitatud küsimuse vormis – mul puudub millest kinni võtta. Teisalt teame varasemalt mil moel kõiksugu liberaalid on kasutanud justiitssüsteemi (nt. tänaseks advokatuurist väljaheidetud R. Sarv) selleks et konservatiivide suhtes poliitilist kiusu ajada, antud trend on Ameerikast meile jõudnud – ja mulle on vastumeelne minna müts peos selle sama süsteemi juurde õigust taga nõudma, seda enam et intsident jäi leebeks. See kõik on poliitilise kultuuri või kultuurituse küsimus.

Tuletagem meelde et Kuusalu mailaada korraldaja püüdis takistada EKRE seadusliku poliitilist tegevust 1. mail ning ainuüksi liiklusrikkumise pärast tulnuks laadakorraldaja vastutusele võtta – politsei aga leidis mulle saadetud vastuskirjas, et menetluse alustamiseks pole põhjust.

Näeme, et intsident leidis laialdast kajastust ning kui tarvis, saab seda alati avalikult meelde tuletada. Teisalt ei tasu detailidesse takerduda ning uskuge, mul on peale Loksa linna ka suurimaid projekte käsil. Kuid poliitilise töö tegemine sh kohalikul tasandil jätkub ning võime vaid spekuleerida, et linnavõim ülbusest mõne vea teeb, millega Õiguskantsleri või justiitssüsteemi poole pöörduda, ning siis juba asja pärast. Suurim karistus Linnapeale on tema enda käitumine ning sellest tulenev kuulsus.

Ilmuvas raamatus „Doktriin – poliitilises perifeerias“ on antud intsident kenasti väljatoodud; demokraatia peatüki sees.