Jess, ma olin sõdur: algas raha kogumine kaitseväelise raamatu väljaandmiseks

Tähtaeg, millal summa koos peab olema, on 31.10.2026.

Läbisin ajateenistuse 1. Jalaväebrigaadis, aastatel 2014-2015. Pidasin kasarmu seinte vahel päevikut eesmärgiga, see tulevikus raamatuna avaldada. Selle aasta alguses seadsin eesmärgiks raamat valmis teha. Peale seda, kui olin oma kirjutatud loetavamaks konstrueerinud - 11 aastaga on minu kirjaoskus paranenud - sain ma kahelt kirjastuselt vastuse, et nende kirjastamise plaan on vähemalt aasta aega pikk, kuid viimane soovitas mul kontakteeruda kirjastusega SE&JS. Kui suvepuhkus läbi sai, jõudsime järeldusele, et viimane võimalus, kuidas rahastust raamatule saada, on pöörduda teiste kaasinimeste poole. Miks seda raamatut vaja on? Vastan, et iseseisvuse taastatud Eestis on ilmunud üks raamat, kus ajateenija jutustab oma kogemustest Eesti kaitseväes; raamat ilmus 12 aastat tagasi. On viimane aeg uueks jutustuseks.

Summa, mis on vajalik selleks et katta raamatu väljaandmise kulud, on 3370 eurot. Lisa eesmärk on koguda 500 eurot selleks, et aidata katta raamatu esitlemiseks mõeldud kulud. Paik, kus esitlust pidada, on mul välja vaadatud ja kui minu plaan läheb korda, on minu vestluspartneriks kogenud õhtujuht ning sellest tuleb meeldejääv sündmus. Otsest autorihonorari, milleks kirjastus pakkus 10% väljaandmise kulust ehk 360 eurot, ma toetajatelt ei küsi.

Fakt on see, et rahalise toetuseta minu raamat ei ilmu, vaid jääb ootama paremaid aegu. Ajateenistuse läbib inimene vaid korra elus ning kui teha raamat, siis teha see hästi. Tähtaeg, millal summa koos peab olema, on 31.10.2026.
Tegelikult on ka ajateenijaid, kes läbivad ajateenistust vabatahtlikuna kaks korda - aga seda saab lugeda raamatust "Jess, ma olin sõdur". Raamatu maht on 200 lehekülge ning plaanitav tiraaž 400 tk. Kirjastuse SE&JS peatoimetaja on Sirje Endre, kes on olnud Eesti Kongressi, Põhiseaduse Assamblee ja IX riigikogu koosseisu liige; ta on koostanud sh mitmete nimekate kultuuritegelaste elulooraamatuid. Jätan praegu ettevaatusest mainimata raamatu toimetaja nime, kuid kirjastuse väitel on tegu oma valdkonna tipptoimetajaga.

Annetaja, kes annetab vähemalt 15 eurot, saab äramärgitud raamatus kui "toetaja"; märkimine on vabatahtlik ning kes soovib jääda anonüümseks, peab mulle sellest märku andma. Annetaja, kes annetab vähemalt 25 eurot, saab lisaks kutse raamatu esitlusele. Annetaja, kes annetab vähemalt 30 eurot, saab lisaks ka ühe eksemplari "Jess, ma olin sõdur". Annetaja, kes annetab vähemalt 40 eurot, saab lisaks valida teise lisaraamatu; valikutes on "Jess, ma olin sõdur", "Valik artikleid ja blogipostitusi aastatest 2017-2025" ning "Tiirneeme saladus". Annetaja, kes annetab vähemalt 60 eurot, saab lisaks kõigele veel valida ühe meeldejääva sündmuse Viinistu Kultuuri- ja Konverentsi Keskuse territooriumil.
Varem on ilmunud minu sulest ühiskonna kriitiline raamat "Doktriin" (2023). Sel kevadel nägi trükivalgust minu varem ilmunud artiklite kogumik ning sel suvel rannaküla jutustus "Tiirneeme saladus". Kui viimase kahe raamatu ainutoimetajaks, kirjastajaks ja rahastajaks olin autorina mina - siis "Jess, ma olin sõdur" on meeskonna töö. See on ühisprojekt.

Hooandja keskkond on kingituspõhine ühisrahastusplatvorm loominguliste, ettevõtlikele ja kodanikualgatuslikele projektidele. Kampaania käib põhimõttel "kõik või mitte midagi" ehk kui projektile taotletud põhisumma tuleb kokku, saab projekt ka rahastuse - kui taotletud summa kokku ei tule, saavad annetajad täissummas oma annetatud raha tagasi. 14 aasta jooksul on olnud 2632 edukat kampaaniat, mis tähendab, et 73% kampaaniatest on olnud edukad.
Hooandja platvorm on üks vähestest kodanikuühiskonna kandjatest eesti keelses kultuuriruumis. Loodan, et tänu Hooandjale ning heade annetajate (rahalisele) toele, saab raamat "Jess, ma olin sõdur" välja antud.

Raamatuarvustus: valega tõe jälil

Valega tõe jälil on tänases olukorras vastutustundetu mäng - tõde tuleb otsida, see talletada ning see maksma panna!

Ma lugesin kevadel läbi ajaloolise romaani "Valega tõe jälil". Raamatu autor on Vaino Kallas, raamat ilmus aastal 2014 kirjastuse Greneder kaasabil. Sündmused toimuvad Eestis 1933-1940 ning nende keskmes on kaks meest, kes liituvad vabadussõjalaste organisatsiooniga. Romaan käsitleb Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu oktoobritriumfi, 12. märtsi riigipööret, 8. detsembri mässukatset, esimest ja teist kohtuprotsessi EVL liikmete üle, EVL juhi Artur Sirgu surma, riigipöörde järgse põhiseaduse kehtima panemist, baasidelepingut ning juunipööret. Sündmuste taustal kirjeldatakse küla- ja vallaelanike argielu.

AI ütleb, et Vaino Kallas teenis Teises maailmasõjas Saksa lennuväe abiteenistuses (lennuväepoisina) ning osales lahingutes Sõrves ja Kuramaal. Nõukogude ajal oli ta pikaaegne aktiivne raadioamatöör ja uuris süvitsi Eesti lähiajalugu. Kallas avaldas mitmeid raamatuid, mis põhinesid tema enda mälestustel ja ajaloolistel uurimustel. 
Mis sunnib mind raamatule arvustust kirjutama, on asjaolu, et raamatus mida reklaamitakse kui ajaloolist romaani, on mitu fiktiivset sündmust ning luuakse pilt, justkui oleks 8. detsembri mässukatse olnud suunatud kehtiva põhiseadusliku korra vastu. Tekib küsimus; kui palju võib ajalooline romaan ilukirjanduse žanris kalduda kõrvale tõest ning kas ei peaks olema raamatu eessõnas hoiatus, et mõned sündmused on fiktiivsed ning ühekülgsed? Kui keegi kirjutaks, et raamatu tegelane A ütles tegelasele B-le, et Kuu on tehtud juustust ning sellele ei järgne B vastust, mis selle vale ümber lükkaks - iga lugeja mõistab isegi, et Kuu pole tehtud juustust. Kui me räägime aga vabadussõjalaste liikumisest või ka Saksa okupatsiooni ajast - siis ei saa eeldada, et keskmine lugeja oskab eraldada vale objektiivsest tõest.

 
Näide 1
Lehekülg nr 84 ütleb, et riigivanem kuulutas välja kaitseseisukorra aprillikuu alguses. Tegelikult, kandis Konstantin Päts 15. märtsil 1934. aastal Riigikogu suures saalis ette avalduse, mis algas sõnadega: "Minu kui riigivanema kohusetäitja poolt on alla kirjutatud ja maksma pandud otsus, mille järgi üle kogu vabariigi välja kuulutatakse kaitseseisukord." Konstantin Pätsi ametinimetus oli alates 24. jaanuarist: Peaminister Riigivanema ülesannetes, ning seda kuni 3. septembrini 1937, mil temast sai Ülemineku seaduse alusel Riigihoidja. Pätsi valitsusliikme volitused pidanuks lõppema 3. mail; siis pidanuks toimuma RK-valimised.

Näide 2
Lehekülg nr 90 ütleb, et Artur Sirk aidati Patarei vanglast põgenema südasuvel ning ta sõidutati kibekiiresti Riiga ning sealt sõitis Sirk kibekiiresti Soome. Tegelikult, oli juba pikemat aega jäetud ametivõimudele mulje, et Sirgu põgenemiseks tiirutab paat Eesti vetes. 11. novembril avas Patarei vangivalvur Johannes Küttim Artur Sirgule vangla uksed; põgenedes ise eraldi paadiga Soome. Sirgu põgenemiseks oli ettevalmistatud paat ja teise (tegeliku) variandina lennuk, kuid kuna lennuki omanikud järgmisel hommikul arreteeriti, varjas Sirk end mitu päeva Harjumaal: alguses heinaküünis, siis erinevate tuttavate juures. Sirk aidati lõpuks Lätti ning sealt edasi Soome, kuhu ta jõudis 4. detsembril. Eesti ametivõimudele oli suureks meelehärmiks, et põgenik oli nõnda kaua viibinud nende käeulatuses.

Näide 3
Leheküljel nr 148 teostub dialoog, kus üks tegelane kahetseb, et aitas kaasa relvastatud riigipöörde katsele ning teine tegelane väidab, et vabadussõjalased kaotasid rahva usalduse. Tegelikult, ei saa 8. detsembri mässukatset nimetada riigipöördeks. 1934. aasta 24. jaanuaril hakkas kehtima vapside koostatud ja rahvahääletusel vastuvõetud põhiseadus, mille aga ametisse jäänud poliitik(ud) kaaperdas(id); rikkudes kehtivat põhiseaduslikku korda. Kelle vastu vabadussõjalased riigipööret korraldasid, iseenda? Tegu oli relvastatud mässukatsega, ebaseaduslikult kehtiva režiimi vastu. Raamatus on aga mitu sellist hetke, mis suunab võhikliku lugeja mõtlema selles suunas, et tegu oligi riigipöördega. See on aga vale tõepähe esitlemine.

Näide 4
Leheküljel nr 154 käib dialoog, kus üks tegelane tänab jumalat selle eest, et vapsid valitsust ei kukutanud, sest siis oleks sündinud midagi natsi-Saksmaa taolist. Tegelikult, sai 1932. aasta juulis toimunud parlamendivalimistel NSDAP-st suurim fraktsioon ning 1933. aasta jaanuaris nimetas president Paul von Hindenburg kantsleriks A. Hitleri. Kaks kuud hiljem, andis suurem osa Riigipäeva saadikutest Hitlerile neljaks aastaks piiramatu võimu - ulmeline, aga mitte veel ebaseaduslik. 
Võib ju mõista, et ühe tegelase läbi on võrdlus natside ja vapside kohta sisse toodud; sest seda valet on aastakümneid tiražeeritud. Paraku aga jääb vastaspoole vastuväide olematuks - kui tegu on ajaloolise romaaniga, siis peaks ikka autor looma lugejale  tõepärase pildi. See, et tegelane Aarne pareeris tegelase Vello väidele: "Siin sa eksid. Meie, vabadussõjalaste eesmärgiks oli tulla võimule demokraatlike valimiste teel," - jätab tegelasest ükskõikse, kui mitte otu mulje. 

Näide 5
Leheküljel nr 195 on dialoog, kus kapten Paul Laamann mitte ainult ei kirjuta armuandmise palvet, vaid õhutab ka selleks kaasvange. "Vaevalt et minule - kahekümne karistusaasta kandjale - riigivanem armu annab," kahtles Tõrvand. "Aga proovida võib ikkagi. See ei võta tükki küljest," arvas Laamann. Tegelane Andres teatas töökaaslastele, et kirjutas armuandmise palve valmis ja andis selle abidirektori kätte. "Õigesti tegid," lausus Laamann.
Tegelikult, ei kirjutanud kapten Paul Laamann armuandmise palvet. Kuna Konstantin Päts tundis Paul Laamanni Vabadussõja päevilt, võttis ta ühel päeval vastu Laamanni abikaasa koos tütrega. Kuna Laamann sai iga kolme kuu tagant vaid ühe paberilehe, millega kirjutada kiri kodustele; ühele lehele pidi ta mahutama sh mälestused Vabadussõja päevadest; hiljem kasutas tema tütar Evy oma isa materjale selleks, et avaldada raamat "Tõde ei põle tuleski" - siis käis Laamanni naine (Riigihoidja) Pätsi juures; keeldudes mh teda ametinimetuse järgi kutsumast, ning palus, et Laamannile antakse vanglas rohkem kirjutamiseks paberit. Evy kirjutab, et Päts soovis vana tutvuse poolest kutsuda Laamanni koostööle, kuid tema ema ütles Pätsile: "Te tunnete Pauli väga hästi ja teate kindlasti sama hästi, et ta iialgi Teiega koostööks ei nõustuks." Laamann pani kirja oma kaitsekõne kohtus, mis on ka raamatus välja toodud: selles rõhutab ta, et mässukatse ainuke eesmärk oli põhiseadusliku korra taastamine. 
Eesti Vabariigi 20 aastapäeva puhuks loodi Amnestiaseadus; varem oli surnud Artur Sirk ning kehtima oli pandud riigipöörde järgne põhiseadus. Amnestiaseadus võeti vastu I Riigivolikogu poolt 29. aprillil 1938 ja I Riiginõukogu poolt 5. mail 1938. Amnestia alla kuulusid umbes 1200 isikut, sealhulgas 106 kommunisti, 73 vapsi, 97 sundmääruste rikkujat ja 32 sõjaväelast. Nende hulka ei kuulunud Nõukogude Liidu salakuulajad ega 1. detsembri riigipöördekatses osalenud. Vabadussõjalaste ametlikku riiklikku rehabiliteerimist ei ole Eestis toimunud; viimane katse jääb aastasse 2018, mil Riigikogu enamus ettepaneku tagasi lükkas. 

Kokkuvõtteks
Raamat "Valega tõe jälil" on sorav ja tempokas jutustus, kuid ajalooliselt ebatäpne. Mõistetamatuks jääb aga autori eesmärk. Kas a) autorit ei huvitanud faktid b) autorile ei meeldinud vabadussõjalased c) autor ei loonud valedel põhinevat jutustust mitte ükskõiksusest või pahatahtlikusest, vaid eesmärgiga, et lugeja hakkaks ise otsima tõelist tõde; seepärast ka raamatule selline pealkiri: Valega tõe jälil. Mina märkisin ülesse 17 kriitilist hetke. Ma kaldun selle viimase variandi kasuks, samas on autori poolt naiivne arvata, et keskmine lugeja vaevuks mõtlema ajaloolise tõepärasuse üle, ning nõnda on müüdud ühte valedel põhinevat raamatut juba 12 aastat. Miks ei oleks võinud autor või kirjastaja kirjutada järelsõnas, et jutustuses esineb fiktsioone, et see pole ajalooliselt täpne?
Mis puutub Evy Laamanni raamatusse, siis ka selle puhul on ammu teada, et raamatus on palju faktivigu. Raamat ilmus kolmandat korda aastal 2013: eakas vanuses autor elas Ameerikas, aga Eesti poolne kirjastaja oleks võinud vead ära parandada; see on ju kordustrükkide mõte. Valega tõe jälil on tänases olukorras vastutustundetu mäng - tõde tuleb otsida, see talletada ning see maksma panna!

 

Mart Helme riigipeaks!

EKRE-l on oma kindel viis poliitikat teha ning me usume, et see viis häälestub kõige enam Eesti kui eestlase rahvuskodu ideega.

Riigipea otsevalimisi on Eestis korraldatud kahel korral: esimesel korral jõuti toetusallkirjade kogumiseni, kuna aga arengud olid eliidi jaoks ebasoodsad, teostas see riigipöörde. Iseseisvuse taastatud Eestis toimusid samuti toetusallkirjade kogumised ning jõuti ka II vooruni; sedapuhku valisid riigikogu erakonnad vähem populaarsema (L.) Mere presidendiks ning vähe aja pärast kaotati ka see poolik otsevalimise võimalus. Dekaad hiljem hääletasid valijamehed siiski (A.) Rüütli presidendiks; Valijameeste kogu pole aga veel riigipea otsevalimine ning erakondliku lehmakauplemise tulemusena saavutatud president, ei oma ühiskondliku autoriteeti.  

Isegi, kui rahva poolt valitud riigipea volitused jääksid suurendamata, kannustaks teda vastutus rahva ees ning õigus, täita valimisprogrammi. Mina ootan tulevaselt riigipealt sitkust loovida geopoliitilises labürindis, ta ei tohi häbeneda Sinimägedes võidelnud eesti mehi ning tal peab olema nõnda palju riigimehelikkust, öelda: "Me ei luba globalistlikul sõjaparteil kasutada Eestimaad platsdarmina." Ma ootan tulevaselt riigipealt, et ta asuks täitma põhiseadust ning nõuaks selle täitmist ka teistelt institutsioonidelt. Ja ma ootan tulevaselt riigipealt, et ta algataks põhiseaduse muutmise, riigipea otsevalimise korra kehtestamiseks.

EKRE on ikka järginud Sinatra doktriini: meie eristume teistest erakondadest sellepoolest, et meil on oma kindel viis poliitikat teha, ning me usume, et see viis häälestub kõige enam Eesti kui eestlase rahvuskodu ideega. Meie riigipea kandidaadiks on endine diplomaat, praegune poliitik, kes omab laia silmaringi, ning, kellel on süda õige koha peal. 

Aitäh Mart Helme, seda teekonda ette võtmast!

Riigipea valimised 1934 - esimesed toetusallkirjade kogumised

Ilmselt usuti, et arvestades enda järgi, et riigivanema kohusetäitja ei söenda rikkuda põhiseadust ja on sunnitud paratamatult läbi viima riigivanema ja Riigikogu valimised.

Riigivanema ja VI Riigikogu valimised kuulutati välja 2. veebruaril 1934 vastavas valimiste peakomitee teadaandes. Selle järgi pidid toimuma: 22. ja 23. aprillil riigivanema, 29. ja 30. aprillil Riigikogu valimised. Kandidaatide esitamine toimus vastavalt 23. ja 25. veebruaril ning 25., 26., ja 27. veebruaril. Riigivanema kandidaadid pidid esitamisel koguma vähemalt 10 000 soovitusallkirja hääleõiguslikelt kodanikelt, et lõplikult esitatud saada. 

 

14., 15. ja 16. oktoobril 1933 toimus rahvahääletamine põhiseaduse üle. "Riigi Teataja" nr 86 (28. oktoober 1933) järgi olid hääletustulemused järgmised:

Hääleõiguslikke kodanikke 739 416

Võttis osa rahvahääletusest 576 317 (77.8%)

Hääli anti: eelnõu poolt 416 378 (56.3%)

eelnõu vastu 156 878

Tunnistati maksvusetuks 1469

Erapooletuid 1076

 

5. märtsil 1934 sai 55-aastaseks vabadussõjalaste kandidaat kindral Andres Larka, mille tähistamiseks kavatseti korraldada pidulik aktus, kuid mis asendati üleskutsega annetada kindral Larkale sünnipäeva puhul vajalikud 10 000 toetusallkirja. See kingitus osutus suuremakski - esimese päeva hilisõhtul oli teada, et kokku oli saadud kogunisti ligi 20 000 allkirja. Allkirjade andmine aga jätkus, sest kuskil ei olnud seadustes fikseeritud, et peale vajaliku 10 000 allkirja kokkusaamise nende allkirjade andmine katkestatakse. Nii kujuneski allkirjade kogumisest omalaadne eelvalimiste kampaania.

E.V. Liidu sulgemise eelõhtul (11. märts) oli seis järgmine:

Andres Larka (EVL): 52 436 toetusallkirja

Johannes Laidoner (sõjaväelane): 18 220 toetusallkirja

Konstantin Päts (riigivanema KT): 8969 toetusallkirja

August Rei (sotsialist): 2786 toetusallkirja

 

Vabadussõjalased olid juba oma organisatsiooni algusest peale rünnanud erakondi nende korrumpeerumise ja vaid oma isiklike taskute täitmise pärast, samal ajal kui suur osa rahvast vireles puuduses. Kui algul Riigikogus esindatud parteid suhtusid väljaspool parlamenti tegutsevasse ühingusse alavääristavalt, siis peale vabadussõjalaste 1933. aasta "oktoobritriumfi" hakkas suhtumine muutuma.

Vabadussõjas oma verd Eesti iseseisvumise eest valanud mehed, EVL-i liikmed, olid veendunud, et Toompeale olidki võimutsema pääsenud vaid "saamamehed", "lehmakauplejad" ja "pirukajagajad". Laialt oli levinud arusaamine, et parteimehed on demokraatia varju all kaitsnud oma musti tegusid, kui kehtestati Jaan Tõnissoni valitsuse poolt ajutine kaitseseisukord ja tsensuur. Kuid sellisel arvamusel oli ka alust, sest 1933. aastal toimus kaks suurt korruptsiooniskandaali, kuhu olid segatud senise võimu tipud.

1933. aasta juunis tehtud krooni kursi devalveerimine tekitas veel tagantjärgi uusi ja suuri vaidlusi Riigikogus, kui hakati arutama uue aasta eelarvet.

Sõjalaevade müügi skandaal sai uut tuld, kui 1934. aasta alguses selgus, et riik oli juudipetturite, kes müügitehingut vahendasid, tõttu ka kõvasti lüpsta saanud. 

 

Pärast valitsuse koosolekut andsid K. Päts ja kindral J. Laidoner kella 10-ks õhtul Toompeale kutsutud ajakirjanikele informatsiooni toimuva kohta. K. Päts kuulutas, et poliitiline kihutustöö on ületanud igasugused lubatud piirid ning muutunud ohtlikuks riigi sisemisele rahule ja julgeolekule.

Muidugi tekib küsimus, et miks siiski arvuka liikmeskonnaga organisatsioon, õigemini selle juhtkond, laskis igasuguse vastupanuta end kinni võtta? Ilmselt usuti, et arvestades enda järgi, et riigivanema kohusetäitja ei söenda rikkuda põhiseadust ja on sunnitud paratamatult läbi viima riigivanema ja Riigikogu valimised. Senises Eesti riigi ajaloos puudus vastav pretsedent. Kui Saksa natsionaalsotsialistid tulid 1933. aastal võimule igati legaalsel teel, siis kes võis oodata vanalt ja kogenult poliitikult Konstantin Pätsilt, et ta sülitab põhiseadusele ja hakkab diktaatorlikul moel valitsema enda poolt väljavalitud dekreetide najal.

 

Raamat "Vabadussõjalaste rahvaliikumise tõus ja häving", autor Tiit Madisson, ilmus aastal 2016.

 

USA Rahvuslik Julgeolekustrateegia: Läänepoolkera - Trumpi järeldus Monroe doktriinist

Läänepoolkeral - ja kõikjal maailmas - peaksid Ameerika Ühendriigid selgelt näitama, et Ameerika kaupade, teenuste ja tehnoloogiate ostmine on pikaajalises perspektiivis palju parem valik, kuna need on kõrgema kvaliteediga ega sisalda samasuguseid tingimusi nagu teiste riikide abi

Pärast aastatepikkust tähelepanuta jätmist hakkavad Ameerika Ühendriigid uuesti kinnitama ja jõustama Monroe doktriini, et taastada Ameerika ülemvõim Läänepoolkeral ning kaitsta meie kodumaad ja ligipääsu olulistele geograafilistele piirkondadele kogu regioonis. Me keelame mitte-emisfäärilistele konkurentidele võime paigutada vägesid või muid ähvardavaid võimekusi või omada või kontrollida strateegiliselt elutähtsaid varasid meie poolkeral. See "Trumpi värvilisand" Monroe doktriinile on mõistlik ja võimas Ameerika võimu ja prioriteetide taastamine, mis on kooskõlas Ameerika julgeolekuhuvidega. Meie eesmärke Läänepoolkeral saab kokku võtta kui "Kaasamine ja Laiendamine." Me kaasame väljakujunenud liitlased poolkeral, et kontrollida rännet, peatada narkootikumide voogusid ning tugevdada stabiilsust ja turvalisust maal ja merel. Me laieneme, kasvatades ja tugevdades uusi partnereid, samal ajal tugevdades oma riigi atraktiivsust poolkera eelistatud majandus- ja julgeolekupartnerina.

Kaasamine

Ameerika poliitika peaks keskenduma piirkonna eestkõnelejate kaasamisele, kes võivad aidata luua piirkonnas talutavat stabiilsust, isegi väljaspool nende partnerite piire. Need riigid aitaksid meil peatada ebaseaduslikku ja destabiliseerivat migratsiooni, neutraliseerida kartelle, lähiranniku tootmist ja arendada kohalikke erasektori majandusi, muuhulgas. Me premeerime ja julgustame piirkonna valitsusi, erakondi ja liikumisi, mis on laialdaselt kooskõlas meie põhimõtete ja strateegiaga. Kuid me ei tohi unustada valitsusi, kellel on erinevad vaated, kellega me siiski jagame huve ja kes tahavad meiega koostööd teha.

Ameerika Ühendriigid peavad ümber hindama oma sõjalist kohalolekut Läänepoolkeral. See tähendab nelja ilmset asja:

• Meie ülemaailmse sõjalise kohaloleku ümberkorraldamine, et lahendada kiireloomulisi ohte meie poolkeral, eriti strateegias määratletud missioone, ja eemalduda piirkondadest, mille suhteline tähtsus Ameerika riiklikule julgeolekule on viimastel aastakümnetel või aastatel vähenenud;

• Sobivam rannavalve ja mereväe kohalolek, et kontrollida mereteid, takistada ebaseaduslikku ja muud soovimatut rännet, vähendada inim- ja narkokaubandust ning kontrollida kriisiolukorras võtmetransiiditeid;

• Sihtotstarbelised paigutused piiri kindlustamiseks ja kartellide alistamiseks, sealhulgas vajaduse korral surmava jõu kasutamine asendamiseks; ja

• Juurdepääsu loomine või laiendamine strateegiliselt olulistes kohtades.

Ameerika Ühendriigid seavad esikohale kaubandusdiplomaatia, et tugevdada oma majandust ja tööstusharusid, kasutades selleks tõhusaid vahendeid nagu tariifid ja vastastikused kaubanduslepingud. Eesmärk on, et meie partnerriigid arendaksid oma kodumaised majandused, samal ajal kui Ameerika kaubanduse ja investeeringute jaoks muutub turg üha atraktiivsemaks. 

Kriitiliste tarneahelate tugevdamine selles poolkeras vähendab sõltuvusi ja suurendab Ameerika majanduslikku vastupanuvõimet. Ameerika ja meie partnerite vahel loodud sidemed toovad kasu mõlemale poolele, muutes samal ajal raskemaks mitte-poolkera konkurentide mõju suurendamise piirkonnas. Ja isegi kui me eelistame kaubanduslikku diplomaatia, töötame selle nimel, et tugevdada oma julgeolekupartnerlusi - alates relvamüügist kuni luureandmete jagamise ja ühisõppusteni.

Laiendamine

Läänepoolkera on koduks paljudele strateegilistele ressurssidele, mille arendamiseks peaks Ameerika tegema koostööd piirkonna liitlastega, et muuta naaberriigid ja meie oma riik jõukamaks. Riiklik Julgeolekunõukogu alustab viivitamatult tugevat asutustevahelist protsessi, et anda agentuuridele ülesanne, mida toetab meie luurekogukonna analüütiline haru, tuvastada Läänepoolkera strateegilised punktid ja ressursid, et neid kaitsta ja arendada ühiselt piirkonna partneritega.

Mitte-hemisfääri konkurendid on teinud suuri edusamme meie poolkeral, mis kahjustavad meid majanduslikult praegu ja võivad tulevikus strateegiliselt kahju teha. Nende sissetungide lubamine ilma tõsise vastuseisuta on järjekordne suur Ameerika strateegiline viga viimastel aastakümnetel.
Ameerika Ühendriigid peavad olema Läänepoolkeral juhtival kohal, et tagada meie julgeolek ja heaolu - tingimus, mis võimaldab meil kinnitada oma liitlasi ja tingimusi, mille alusel pakume igasugust abi, peab olema seotud vaenuliku välismõju vähendamisega - alates sõjaväeobjektide, sadamate ja olulise infrastruktuuri kontrollimisest kuni strateegiliste varade ostmiseni laiemalt määratletuna.

Mõne välismaise mõju tagasi pööramine on keeruline, arvestades teatud Ladina-Ameerika valitsuste ja teatud välismaiste osalejate poliitilisi liite. Kuid paljud valitsused ei ole ideoloogiliselt välisjõududega seotud, vaid on pigem huvitatud nendega äri ajamisest muudel põhjustel, sealhulgas madalate kulude ja vähemate regulatiivsete takistuste tõttu. Ameerika Ühendriigid on saavutanud edu välismõju vähendamisel Läänepoolkeral, näidates konkreetselt, kuidas paljud varjatud kulud - luure, küberturvalisus, võlalõksud ja muul viisil - on väidetavalt "madalate kuludega" välisabi sisse põimitud. Peaksime neid jõupingutusi kiirendama, sealhulgas kasutades USA mõju finants- ja tehnoloogiavaldkonnas, et veenda riike sellist abi tagasi lükkama.

Läänepoolkeral - ja kõikjal maailmas - peaksid Ameerika Ühendriigid selgelt näitama, et Ameerika kaupade, teenuste ja tehnoloogiate ostmine on pikaajalises perspektiivis palju parem valik, kuna need on kõrgema kvaliteediga ega sisalda samasuguseid tingimusi nagu teiste riikide abi. Sellegipoolest reformime oma süsteemi, et kiirendada heakskiitmist ja litsentsimist - taas kord, et muuta end esimeseks valikupartneriks. Kõik riigid peaksid seisma valiku ees, kas nad tahavad elada Ameerika juhitud suveräänsete riikide ja vabade majanduste maailmas või paralleelses maailmas, kus neid mõjutavad riigid teisel pool maailma.

Iga Ameerika Ühendriikide ametnik, kes töötab selles piirkonnas või selle nimel, peab olema täielikult kursis kahjuliku välismõjuga, samal ajal avaldades survet ja pakkudes stiimuleid partnerriikidele meie poolkera kaitsmiseks.
Meie poolkera edukas kaitsmine nõuab ka tihedamat koostööd USA valitsuse ja Ameerika erasektori vahel. Kõik meie saatkonnad peavad olema teadlikud riigi peamistest ärivõimalustest, eriti suurtest valitsuse lepingutest. Iga USA valitsuse ametnik, kes nendega suhtleb, peab konkureerima ja edu saavutama.

USA valitsus tuvastab strateegilised omandamise ja investeerimise võimalused Ameerika ettevõtetele piirkonnas ning esitleb neid võimalusi, mis on piiratud ainult riigidepartemangu, sõja- ja energiaministeeriumi; väikeettevõtete administratsiooni; rahvusvahelise arengu finantskorporatsiooni; eksport-importpanga ja Milenniumi väljakutsete korporatsiooni raames. Samuti peaksime tegema koostööd piirkondlike valitsuste ja ettevõtetega, et rajada mastaapsed ja vastupidavad energiasüsteemid, investeerida kriitiliste mineraalide kättesaadavusse ning tugevdada olemasolevat ja tulevast kübersidevõrku, mis kasutab täielikult ära Ameerika krüpteerimis- ja turvapotentsiaali. Eespool mainitud USA valitsusüksusi tuleks kasutada osade kulude rahastamiseks USA kaupade ostmisel välismaal.
Ameerika Ühendriigid peavad samuti vastu seisma ja tagasi pöörama meetmeid, nagu sihipärane maksustamine, ebaõiglane regulatsioon ja sundvõõrandamine, mis kahjustavad USA ettevõtteid. Meie lepingute tingimused, eriti nendega riikidega, mis sõltuvad meist kõige rohkem ja mille üle meil seetõttu on kõige rohkem mõjuvõimu, peavad olema meie ettevõtetele ainuallikaga lepingud. Samal ajal peaksime tegema kõik endast oleneva, et tõrjuda välja välisfirmad, mis ehitavad piirkonnas infrastruktuuri.

Tõlgitud AI abiga

2017: Vanamõisa küla jaanituli

...

24. juunil korraldas 2005 aastal loodud MTÜ Vanamõisa Külade Ühendus ajaloolises mõisapargis jaanipeo, mille kavas olid erinevad mängud: munaviskevõistlus, mänguauto manööverdamise oskuse proovile panemine ja köievedu, viimane jäi külaliste vähese huvi tõttu seekord siiski ära.
Lisaks võrkpalliväljakule ja suurele külakiigule oli laste jaoks üles pandud batuut. Toimus ka õnneloos. Tantsumuusikat mängis ansambel Eesti Mees. Õhtul kell kümme süüdati Jaanide poolt lõke, mis põles lahtise leegiga veel järgmine päev.

Oma esimese jaanitule veetsin Vanamõisa mõisapargis aastal 2001, mil kohalikud aktivistid, nende seas ka minu isa, alustasid mõisapargi korrastamisega. Toona valmis ka külakiik. Teist korda osalesin antud jaanitulel 2011. aastal, kui avati kõlakoda. Ma ei mäleta täpselt, kas toona oli Kirbla – Rumba – Vana-Vigala tee juba kaetud asfaldiga ent igatahes nüüd oli see olemas.

Väikse poisina, enne kui ma ajaloost üldse aimu sain, pidasin Vanamõisa kompleksi nõukogude aegseks jäänukiks. Ent tegelikult on see rajatud 19. sajandi algul sakslaste poolt. Mõisa peahoone on muinsuskaitse all. Need seinad kõnelevad meile kolhoosinaiste lüpsipõlvest, 90-ndate rollnokkadest ent ärgem unustagem aadlikuid ning eestlaste rasket orjapõlve, mil maarjamaad varjutas esimene suur venestamine.

Elan ise Mandri-Eesti põhjapoolseimas külas, ent isapoolsed juured toovad mind ikka Lihula kihelkonda, seetõttu sõitsingi tänavu taas jaanipeoks Vanamõisa.

Oli tore üle pika aja veeta jaanipidu taas Vanamõisas. Kohtusin oma sugulastega, kellest pooled tulid samuti maale ning paari vana tuttavaga, keda polnud juba ammu näinud. Mind võttis vastu isa, kes on pooleldi kohalik ning tegev MTÜ Vanamõisa Külade Ühenduses. Mulle teadaolevalt on Lihula vald eraldanud MTÜ-le toetust, mille eest saab neid tänada. Samuti saab tänada inimesi, kes olid kohale tulnud, et osa saada traditsioonilisest küla jaanipeost.

Ilmunud väljaandes "Lihula Teataja" 28 juuni 2017 

 

USA National Security Strategy: A. Western Emisphere: The Trump Corollary to the Monroe Doctrine

After years of neglect, the United States will reassert and enforce the Monroe Doctrine to restore American preeminence in the Western Hemisphere, and to protect our homeland nd our accese to key geographies throughout the region. We will deny non Emispheric completitors the ability to position forces or other threatening capabilities, or to own or control strategically vital assets, in our Hemisphere. This "Trump Colorally" to the Monroe Doctrine is a common-sense and potent restoration of American power and priorities, consistents with American security interests. 
Our goals for the Western Hemisphere can be summarized as "Enlist and Expand." We will enlist established friend is the Hemisphere to control migration, stop drug flows, and strengthen stability and security on land and sea. We will expand by cultivating and strengthening new partners while bolstering our own nation's appeal as the Hemisphere's economic and security partner of choice.
 

Enlist 

American policy should focus on enlisting region champions that can help create tolerable stability in the region, even beyond those partners' borders. These nations would help us stop illegal and destabilizing migration, neutralize cartels, near-shore manufacturing, and develop local private economies, among othes things. We will reward and encourage the region's governments, political parties, and movements broadly aligned with our principles and strategy. But we must not overlook governments with different outlooks with whom we nonetheless share interests and who want to work with us. 

The United States must reconsider our military presence in the Western Hemisphere. This means four obvious things:
⦁    A readjustment of our global military presence to address urgent threats in our Hemisphere, especially the missions identified in the strategy, and away from theaters whose ralative import to American national security has declined in recent decades or years;
⦁    A more suitable Coast Guard and Navy presence to control sea lanes, to thwart illegal and othes unwanted migration, to reduce human and drug trafficking, and to control key transit routes in a crisis;
⦁    Targeted deployments to secure the border and defeat cartels, including where necessary the use of lethal force to replace; and 
⦁    Establishing or expanding access in strategically import locations.

The United States will prioritize commercial diplomacy, to strengthen our own economy and industries, using tariffs and reciprocal trade agreements as powerful tools. The goal is for our partner nations to build up their domestic economies, while an increasingly attractive market for American commerce and investment.
Strengthening critical supply chains in this Hemisphere will reduce dependencies and increase American economic resilience. The linkages created between America and our partners will benefith both sides while making it harder for non-Hemispheric competitors to oncrease threir influence in the region. And even as we prioritize commercial diplomacy, we will work to strengthen our security partnerships--from weapons sales to intelligence sharing to joint exercises. 

Expand

As we deepen our partnerships with countries with whom America presently has strong relations, we must look to expand our network in the region. We want other nations to see us as their partner of first choice, and we will (through various means) discourage their collaboration with others.
The Western Hemisphere is home to many stategic resources that America should partner with region allies to develop, to make neighboring countries as we  as our own more prosperous. The National Security Council will immediately begin a robust interagency process to task agencies, supported by our Intelligence Community's analytical arm, to identify strategic points and resources in the Western Hemisphere with a view to their protection and joint development with regoin partners.
Non-Hemispheric competitors have made major inroads into our Hemisphere, both to disadvantage us economically in the present, and in ways that may harm us strategically in the future. Allowing these incursions without serious pushback is another great American strategic mistake of recent decades. 

The United States must be preeminent in the Western Hemisphere as a condition of our security and prosperity--a condition that allows us to assert ouralliances, and the terms upon which we provide any kind of aid, must be contingent on winding down adversarial outside influence--from control of militay installations, ports, and key infrastructure to the purchase of strategic assets broadly defined. 
Some foreign influence will be hard to reserse, given the political alignments between certain Latin American governments and certain foreign actors. However, many governments are not ideologically aligned with foreign powers but are instead attracted to going business with them for other reasons, including low costs and fewer regulatory hurdles. The United States has achieved success in rolling back outside influence in the Western Hemisphere by demostrating, with specificity, how many hidden costs--in espionage, cybersecurity, dept-traps, and other ways--are embedded in allegedly "low cost" foreign assistance. We should accelerate these efforts, including by utilizing U.S leverage in finance and technology to induce countries to reject such assistance. 

In the Western Hemisphere--and everywhere in the world--the United States should make clear that American goods, services, and technologies are a far better buy in the long run, because they are higher quality and do not come with the same kind of strings as other countries's assistance. That said, we will reform our own system to expedite approvals and licensing--again, to make ourselves the partner of first choice. The choice all countries should face is whether they want to live in an American-led world of sovereign countries and free economies or in a parallel one in which are influenced by countries on othes side the world. 

Every U.S official working in or on the regoin must be up to speed on the full picture of detrimental outside influence while simultaneously applying pressure and offering incentives to partner countries to protect our Hemisphere.
Successfully protecting our Hemisphere also requires closer collaboration between the U.S Government ant the American private sector. All our embassies must be aware of major business opporttunities country, especially major government contracts. Every U.S Government official that interacts with these compete and succeed.

The U.S Government will identify strategic acquisition and investment opportunities for American companies in the region and present these opportunities limited to those within the Departments of State, War, and Energy; the Small Business Administration; the International Development Finance Corporation; the Export-Import Bank; and the Milennium Challenge Corporation. We should also partner with regional governments and businesses to build scalable and resilient energy infrastructure, invest in critical mineral access, and harden existing and future cyber communications network that take full advantage of American encryption and security potential. The aforementioned U.S Government entities should be used finance some of the costs of puchhasing U.S goods abroad. 

The United States must also resist and reserse measures such as targeted taxation, unfair regulation, and ex propriation that disadvantage U.S businesses. The terms of our agreements, especially with those countries that depend on us most and therefore over which we have the most leverage, must be sole-source contracts for our companies. At the same time, we hould make every effort to push out foreign companies that build infrastructure in the region. 

https://www.whitehouse.gov/wp-content/uploads/2025/12/2025-National-Security-Strategy.pdf 

USA Rahvuslik Julgeolekustrateegia - Euroopa vägevuse edendamine

Ameerika julgustab oma poliitilisi liitlasi Euroopas seda vaimset taassündi edendama ning patriootlike Euroopa erakondade kasvav mõju annab selles osas põhjust optimismiks. 

C. Euroopa vägevuse edendamine
Ameerika ametnikud on harjunud käsitlema Euroopa probleeme eeskätt nappide kaitsekulutuste ja majandusliku vindumise kaudu. Selles on omajagu tõde, ent Euroopa sügavamad probleemid ulatuvad sügavamale. 
Mandri-Euroopa osakaal maailma SKT-st on kahanenud 25 protsendilt 1990. aastal 14 protsendini tänapäeval. Üheks põhjuseks on riiklikud ja üle-euroopalised regulatsioonid, mis pärsivad loovust ja ettevõtlikkust. 
Ent majanduslik allakäik kahvatub veel tõsisema väljavaate ees: ohu ees, et Euroopa kui tsivilisatsioon võib kaduda. Suuremateks probleemideks on Euroopa Liidu ja teiste üleilmsete organite tegevus, mis õõnestab poliitilist vabadust ja suveräänsust; rändepoliitikad, mis muudavad tervet mandrit ja külvavad pingeid; sõnavabaduse piiramine ja poliitilise opositsiooni mahasurumine; kokku kukuvad sündimuse näitajad ning rahvuslike identiteetide ja enesekindluse hääbumine. 

Kui praegused arengujooned jätkuvad, on manner kahekümne aasta pärast vaevu äratuntav. Nii ei ole sugugi kindel, et igal Euroopa riigil jätkub tulevikus majanduslikku ja sõjalist jõudu, et jääda usaldusväärseteks liitlasteks. Ometi lisavad paljud Euroopa rahvad sel allakäigu kursil hoogu. Me soovime, et Euroopa jääks Euroopaks, leiaks taas oma tsivilisatsioonilise enesekindluse ja loobuks lämmatavast ülereguleerimisest.
Enesekindluse puudumine avaldub eriti Euroopa suhetes Venemaaga. Euroopa liitlaste kõva jõu ülekaal Venemaa ees on peaaegu igas näitajas märkimisväärne, erandiks tuumarelvad. Venemaa sõja tõttu Ukrainas on Euroopa suhted Venemaaga tugevalt halvenenud ning palju eurooplased näevad Venemaas eksistentsiaalset ohtu.Euroopa ja Venemaa suhete juhtimine nõuab Ameerika Ühendriikidelt ulatuslikku diplomaatilist tegevust - nii strateegilise stabiilsuse taastamiseks vajalike tingimuste loomiseks Euraasias kui konfliktiohu vähendamiseks Venemaa ja Euroopa riikide vahel.
Ameerika Ühendriikide keskne huvi on saavutada Ukrainas kiire vaenutegevuse lõpetamine, et stabiliseerida Euroopa majandusi ja vältida sõja tahtmatut eskaleerumist või laienemist ning taastada strateegiline tasakaal Venemaaga ja luua eeldused Ukraina ülesehitamiseks, et see jääks alles elujõulise riigina.

Ukraina sõjal on olnud paradoksaalne tagajärg: Euroopa, eeskätt Saksamaa, on muutunud veelgi sõltuvamaks välistest teguritest. Saksa keemiatööstusettevõtted rajavad täna Hiinasse maailma suurimaid töötlemistehaseid, kasutades Vene gaasi, mis nende kodumaal enam kättesaadav ei ole. Trumpi administratsioon on vastakuti Euroopa ametnikega, kelle ebarealistlikud ootused sõja edasisele käigule toetuvad hapral alusel püsivatele vähemusvalitsustele - valitsustele, mis opositsiooni mahasurumiseks rikuvad demokraatia põhialuseid. Valdav enamus eurooplasi soovib rahu, ent see tahe ei peegeldu poliitikas, suurel määral just seetõttu, et needsamad valitsused õõnestavad demokraatlikke protsesse. See on Ameerika Ühendriikide jaoks strateegilise kaaluga, sest Euroopa riigid ei saa end reformida, kui nad on aheldatud poliitilisse kriisi. 
Ometi on Euroopa Ameerika Ühendriikide jaoks jätkuvalt strateegiliselt ja kultuuriliselt asendamatu. Atlandi- ülene kaubandus on üks üleilmse majanduse ning Ameerika jõukuse alustalasid. Euroopa tööstus-, tehnoloogia ja energiasektor kuuluvad endiselt maailma tugevamate hulka. Euroopa on tipptasemel teaduse ja maailmatasemel kultuuriasutuste kodu. Me mitte ainult ei saa endale lubada Euroopa mahakandmist, vaid see oleks otseses vastuolus eesmärkidega, mille saavutamise poole see strateegia püüdleb.

Ameerika diplomaatia peab seisma tõelise demokraatia ja sõnavabaduse eest ning selle eest. et iga rahva omanäolisuse ning ajaloolise pärandi üle uhkuse tundmine oleks iseenesestmõistetav. Ameerika julgustab oma poliitilisi liitlasi Euroopas seda vaimset taassündi edendama ning patriootlike Euroopa erakondade kasvav mõju annab selles osas põhjust optimismiks. 
Meie eesmärk peab olema aidata Euroopal oma praegust kurssi korrigeerida. Vajame tugevat Euroopat, kes aitaks meil püsida edukad globaalses konkurentsis ning töötaks meiega koos selle nimel, et ükski vaenulik riik ei saavutaks kontrolli Euroopa üle. 
Ameerika on sügavalt kiindunud nii mandri-Euroopasse kui Suurbritanniasse ja Iirimaasse. Need riigid on strateegiliselt tähtsad, sest loovad, võimekad, enesekindlad demokraatlikud liitlased on need, kelle toetusega arvestades saame luua tingimused stabiilsuseks ja julgeolekuks. Tahame töötada koos riikidega, kes soovivad taastada oma endisaegse vägevuse.
Pikas vaates on enam kui tõenõoline, et mõne aastakümne pärast muutuvad eurooplased mõnes NATO liikmesriigis vähemuseks. Sellisel juhul pole sugugi kindel, kas need riigid näevad oma kohta maailmas või oma liitlassuhteid Ameerika Ühendriikidega samas valguses kui siis, kui nad kunagi NATO asutamislepingule alla kirjutasid. 
 

Meie Euroopa-poliitika peab keskenduma järgmistele punktidele:

1. Tingimuste taastamine, mis võimaldavad Euroopa sisemist stabiilsust ning strateegilist tasakaalu suhetes Venemaaga;
2. Peame võimaldama Euroopal toimida iseseisvalt - ühtse, kooskõlas tegutsevate suveräänsete riikide rühmana, kes kannavad ise esmast vastutust oma kaitse eest ega lase ühelgi vaenulikul jõul end allutada;
3. Praegusele kursile vastupanu ergutamine ja kasvatamine Euroopa rahvaste seas;
4. Euroopa turgude avamine Ameerika Ühendriikide kaupadele ja teenustele ning Ameerika töötajate ja ettevõtete õiglase kohtlemise tagamine;
5. Kesk-, Ida ja Lõuna-Euroopa elujõuliste riikide tugevdamine kaubanduslike sidemete, relvamüügi, poliitilise koostöö ning kultuuri- ja haridusvahetuse kaudu;
6. NATO, kui lõputult laieneva liidu, kuvandist loobumine ning selle tegeliku laienemise vältimine;
7. Euroopa julgustamine astumaks samme merkantilistliku ületootmise, tehnoloogiate varguse, küberluure ja muude vaenulike majandustavade vastu.

 

EKRE on ainuke poliitiline erakond jõud kes taastab demokraatia Eesti Vabariigis - poliitilise teesi eellugu

Näitleja Lauri Linamägi, 2025

Kainestavalt ja mõtteid selgemaks löövalt kõlab tõsiasi, et tänases erakonnastunud ühiskonnas saab poliitilist paradigmat muuta vaid erakond.

2023a. jaanuaris kohtusime riigikogu EKRE fraktsiooniruumis: sihtasutuse Terve Rahvas esimees Jaak Valge ja juhatuse liige Paul Puustusmaa olid toona erakonna ja fraktsiooni liikmed. Kogunemisel kus viibis ka keskerakondlane Oodeki Loone ja paar parteitut. Arutlesime millise aktsiooniga 12. märtsil välja tulla ning Loone leidis et me peame pidama gerilja võitlust: valades Riigipea monumendi punase värviga üle ning võttes ka selle eest vastutuse. Mina toetasin antud ettepanekut, kuid kollektiivi enamus mitte. Arendasin gerilja võitluse teemat, öeldes et Riigipea monumendile võiks asetada ENSV lipu, öeldes selle teoga et 1934. aasta riigipööre oli 1940. aasta juunipöörde eelmäng - kuid selle ettepaneku vastu argumenteeris Loone ning kollektiiv oli viimasega päri. 

Ei mäleta kes, ilmselt üks sihtasutuse juhtidest nuputas aktsiooni vormi millega kõik nõus olid: leppisime kokku et kutselise näitleja puudumise tõttu olen mina 12. märtsil riigivanema KT Konstantin Pätsi rollis, lugedes ette riigipöörde õigustamiskõnest intrigeerivamad palad; selle ajalugu meenutava aktiga tuletasime meelde milliste sõnadega võimul olijad rahvalt vabaduse võtta võivad. 12. märtsi aktsiooni väisas Reporter. Valisin Pätsi rollis olemiseks meelega edeva kraega mantli, rõhutades et võim pimestab silma ja teeb tuimaks südame. 
Tasub ka mainida, et SA Terve Rahvas kollektiivi meelest ei sobi avalikku linnaruumi mälestusmärgid, mis on pühendatud inimesele kes on õigustanud kas autoritaarsust või koguni osalenud küüditamises. 2023. aasta kevadel selgus et nõukogude teeneline kirjanik J. Smuul mitte ainult ei õigustanud Stalinit, vaid ka osales küüditamisel. Tallinna Kirjanike Maja seinal ilutseb tänase päevani Smuulile pühendatud bareljeef. 2023. aasta maikuu alguses tuli mul jalutades mõte, et bareljeefile võiks külge riputada punastest nelkidest koosneva keti; mõte mõtteks aga 9. mail kajastas portaal "Objektiiv" uudist, et küüditaja Smuuli bareljeefi esist platsi ehtisid Euroopa päeva puhul punased nelgid. Veidi hiljem kui ka augustikuu alguses asetasin mina bareljeefi esisele platsile punased nelgid. Paar päeva hiljem, 6 august 2023, paigutas kirjanike liidu liige Mait Vaik bareljeefi kõrval asuvasse lipuvardasse punased nelgid ning väljaanne "Postimees" annab edasi mehe sotsiaalmeedias kirjutatud sõnad: "Küüditaja ja stalinisti Smuuli bareljeef ripub Tallinna südalinnas. Märka bareljeefi. 6. augustil 1940 võeti Eesti Riigivolikogu «palvel» NSV Liidu koosseisu."  Just, igaüks väärib seda mille ta on ära teeninud. 

Järgmine aasta kui möödus 90 aastat 12. märtsi riigipöördest, lugesin riigivanema KT Pätsi kõnest valitud lõike juba peast. Tegelikult soovitas Loone mulle juba eelmisel korral tekst peast lugeda, aga kuna ma polnud endas kindel, leidsin vabanduseks, et ilmselt nii tähtsa avalduse luges Konstantin Päts paberilt maha. Tegin oma ettekandest otseülekande Facebooki. 

Viimane koosolek kus ma osalesin, toimus jaanuaris ning me leppisime kokku et 23. aprillil ehk jüripäeval toimub suurem meeleavaldus otsedemokraatia toetuseks. Mina nägin esimest korda koosolekul viibimas EKRE Tartu ringkonna juht Silver Kuusikut. Näis loomulik, et Kuusik on aprillis toimuva meeleavalduse peaorganisaator. Mulle teadmata põhjusel jäi meeleavaldus tegemata; kuigi mina selle kohta pärisin ja kaasabi pakkusin. 

2025. aastal kui minu teed olid SA Terve Rahvas liikmetega lahku läinud, palkasin ma hobinäitleja Pätsi mängima. Ainuke meediakanal kus aktsioon kajastust sai, oli EKRE "Uued uudised": „EKRE on ainuke poliitiline jõud kes taastab demokraatia Eesti Vabariigis“. Viimane on seisnud oma asutamisest peale selle eest, et taastataks rahvaalgatus- ja hääletamisõigus ning presidendi otsevalimiste kord. Kainestavalt ja mõtteid selgemaks löövalt kõlab tõsiasi, et tänases erakonnastunud ühiskonnas saab poliitilist paradigmat muuta vaid erakond. EI illusioonidele poliitilistest vabaühendustest, EI illusioonidele valimisliitudest.
 

Ilmunud esimest korda 15 september 2025

Toimetatud 30. detsember 2025

Surmanuhtluse taasseadustamine

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond sõnastab erakonna üldprogrammis, et raskete isiku- ja inimsusevastaste kuritegude puhul ja riigireetmise eest on surmanuhtlus õigustatud.

Surmanuhtluse põhimõtteline legitiimsus on olnud Kiriku õpetusameti järjepidev õpetus läbi kahe aastatuhande. Seda, et surmanuhtlus võib olla igati seaduspärane vahend retributiivse karistuse tagamiseks, kinnitatakse paljudes Piibli kirjakohtades. Kirik on seisukohal, et Pühakiri ei õpeta midagi, mis on moraalselt väär.

Valgustusajastu aktivistid on teinud korduvalt katseid seaduslik surmamõistmine kaotada, uskudes pimesi, et kurja tegevaid inimesi on võimalik ümber kasvatada. Erinevalt Kirikust mis tunnetab inimese loomust ning tunnistab üleloomulikku kurjust - tahab kaasaegne humanism näidata, et kõikide seaduste vastuvõtmine ja nende muutmine on inimeste endi kätes. Reaalsus on säärane et surmamõistmine on loomuseaduslik baasprintsiip ning meil tuleb vaadata et juriidiline õigus ja moraalne õiglus oleksid kooskõlas. 

Euroopa Liidu jm organisatsioonide liikmena on Eesti Vabariik mõistagi surmanuhtluste vastaste ridades. Viimane seaduslik surmamõistev otsus viidi Eestis täide 1991. aastal ning surmanuhtluse seaduslikkus säilis meie seadusandluses 1998. aastani. Kas meie elu on läinud seepärast humaansemaks? Kas kuritegevust sh raskeid isikuvastaseid vägivallaakte on vähem? Kas riigiaparaat ja tänavad on kuritegevuse vabad?
On väär väita et inimene ei saa lõpetada teise inimese elu, isegi kui see teine on pannud toime raske isikuvastase kuriteo. See on selles suhtes väär, et inimene saab lõpetada teise inimese füüsilise eksistentsi, kuid ta pole viimsepäeva kohtunik. See, et kurja tegeva inimese elu lõpetamine oleks tema hinge saatuse eest otsustamine, on silmakirjalik demagoogia. 

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond sõnastab erakonna üldprogrammis, et raskete isiku- ja inimsusevastaste kuritegude puhul ja riigireetmise eest on surmanuhtlus õigustatud. Heasoovlikus ei tohi kalduda kurjuse kasuks ning seega peab kõrgeim karistuse määr lubama kurjategija füüsilise elu lõpetada. 
 

Ilmunud esimest korda blogis "Kenno Põltsam" 8 november 2023

Toimetatud 29.12.2025

Kohtunikud, prokurörid ja politseiprefektid kodanike poolt valitavateks

Miks me ei võiks rakendada neid kombeid, mis päriselt meie riigi ja rahvale kasu toovad?

Kohtunikud, prokurörid ja politseiprefektid peavad olema kodanike poolt valitavad
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna konservatiivne visioon ütleb, et Riigiprokuratuur tuleb viia ära Justiitsministeeriumi valitsemisalast ja põhiseadusega muuta see analoogiliselt Riigikohtuga sõltumatuks riigiametiks. Korrumpeerimatuse ja kohtute sõltumatuse tagamiseks tuleb muuta kohtunikud, prokurörid ja politseiprefektid kodanike poolt valitavateks. Eesti kohtupidamises tuleb üle minna angloameerika vandekohtusüsteemile.
Juba 2012. aastal oli EKRE juhtidel selge, millised reformid tuleb meie õigussüsteemis läbi viia. Teisisõnu võiks antud protsessi nimetada desovetiseerimiseks. Me peame unustama ära et kohtunikud, prokurörid ja politseiprefektid on täiesti sõltumatud - küll aga peame küsima, kellest või millest nad sõltuda ei tohi, ning kellest ja millest nad sõltuma peaksid?

Ameerika Ühendriikides on täiesti selge, et õigussüsteemi töötajate korrumpeerituse minimaliseerimiseks, tuleb nende ametisse valimine siduda demokraatliku protsessiga; siis saame rääkida valimisest kui valimisest, mitte kui tagatoa määramisest. Politseiprefekt ei tohiks olla ametisse määratud, ning võiks ideaalis olla inimene, kes on oma kogukonnas tuntud: politsei ei peaks olema vaid karistaja, vaid järelvalvaja keda rahvas usaldab.

Miks me ei võiks rakendada neid kombeid oma seadusandluses, mis päriselt meie riigi ja rahvale kasu toovad? Justiitsmaffia tuleb igatahes välja juurida ning lasta valgustama vabaduse ja demokraatia kiir igat õigussüsteemi nurka.

Ilmus esimest korda 8 november 2023

Toimetatud 2025 detsember 

Iga hoole all oleva lapse eest, vanemale üks lisa hääletamise võimalus

Miks ei peaks riik laiendama valijaskonda nõnda et ka laps on nn valija; ainult et olles hoolealune, annab tema eest hääle üks vanematest?

Parlamendi valimiste, rahvaalgatuse ja rahvahääletamise, kohaliku omavalitsuse organi, presidendi valimiste ning kohtunike, prokuröride ja kohaliku politseiprefektide valimise korral, peaks sõltuma kodaniku häältepaljusus Tema bioloogiliste või Tema poolt lapsendatud ja kasvatamise järgus olevate laste arvust. Iga hooleall oleva lapse eest peaks saama valimistel anda ühe korra ühe hääle.

Täpsustav seadus peaks ütlema, et kui lapse hooldusõigus kuulub ühele vanemale, kuulub talle ka lapse eest antav hääl. Kui last kasvatavad vanemad ei suuda jõuda kokkuleppele kes neist saab lapse eest valimistel hääle anda, näiteks on neil 1, 3, 5 ... paarituarv lapsi, siis otsustab lapse sooline identiteet: poisslapse eest annab hääle isa, tüdruklapse eest annab hääle ema. Viimane võiks olla heatava mida seadusesse ei kirjutata.

Tekib küsimus, kui vanematel on nt 2 poisslast ja isa nõuab et talle kuuluks 2 lisa häält, siis küsige vastu, et kas hääletamise õigus on nii tähtis et naisega tülli minna? On ilmselge et naist austav mees nõustub jagama õiguse võrdselt. Kui suhte seisukohast vaadatuna selline sündmus nagu valimised ajab paari tülli, peavad osapooled otsima tüli probleemi juurt mujalt. 

Tegelik seaduse mõte pole paare tülli ajada vaid sotsiaalne õiglus: kui riik võimaldab inimestel lapsi kasvatada, võtta vastu otsuseid oma laste nimel, siis miks ei peaks riik laiendama valijaskonda nõnda et ka laps on nn valija; ainult et olles hoolealune, annab tema eest hääle üks vanematest? 

Mitte et lastetud kodanikud on vähetähtsad, vaid lastega vanematel on suurem vastutus ja enam võimalus mõjutada ühiskonna arengut. Mõjutamise võimaluse antud seadus ka loob.

Ilmunud esimest korda 8 november 2023

Toimetatud 2025 november 

EKRE jääb EKRE-ks!

 

Tartu linnavolikogu EKRE saadik Malle Pärn ütles hiljuti intervjuus, et tema võib käsi südamel öelda et tema on Martin Helme erakonnas ning tema siit ei lähe. Tema ei lähe kunagi Madison'i-Põlluaasa erakonda. Ja eriti ei astu tema erakonda kus on "avatud juhtimine" jms.

 

Aitäh Malle nende sõnade eest!

Hea meel on kuulata kedagi lausumas neid sõnu, mis endalgi alateadvuses talletatud on.

EI saa ühineda liikumisega mis kaldub väärtusküsimustes vasakule!

EI saa ühineda liikumisega mis on saanud alguse intriigidest koduerakonna vastu!

See tegi paljudele tuska kui inimesed kelle liikmelisusega erakonnas harjunud oled, pöörduvad, aga pöördumine käib allapoole spiraali.

EKRE tõmbas selja sirgu ja lõi õhu puhtaks, seda oli kongressil tunda ja näha.

EKRE jääb EKRE-ks!

 

Ilmunud esmakordselt 20 juuni 2024 

Kuidas mõista Eesti okupeerimist?

Eesti Vabariik pöörati 12. märtsil 1934. aastal riigivanem Pätsi poolt, nii pöörati seda ka 21. juunil 1940. aastal kommunistide poolt - kuid EV "de jure" eksisteeris eksiilvalitsusena edasi, sest EV-ed ei likvideeritud.

Tartu rahulepingus seatud EV maa-ala liideti NL-ga ja siin tegutses pööratud ebaseaduslik riigivõim. Rahvas säilis okupatsiooni tingimustes, hoolimata võimust.
 

Seega kui tahta ühte riiki likvideerida, tuleb teha seda samm sammult, et see ei saaks n-ö välismaale putku pista ja eksiilvalitsusena eksisteerida, samuti tuleb inimeste ajud ära pesta, et nad vastu ei hakkaks; lehvigu pealegi sini-must-valge Pika Hermanni tornis, sel puudub tegelik sisu. 

See on riigi mahamängijate loogika.

Ilmunud esmakordselt 21 juuni 2023

Toimetatud november 2025 

 

Aasta 2023: Olukorrast riigis ja välispoliitiline kliima

2024. aasta eel seisab eesti rahvas silmitsi kurjuse kraatriga mis pole kunagi varem ajaloos olnud nii sügav ja nõnda palju erinevaid eluvaldkondi haarav. Ühiskonna kolme institutsiooni: Perekonda, Traditsiooni ja Eraomandit pole varem säärase innuga lõhkuda tahetud kui seda tehakse tänasel päeval. 
Globalism ei käsitle eestlast iseseisva üksusena vaid kui ühte kõikide teiste seas. Me elame täna postdemokraatlikul ajal. Vähemuste võim suudab massiteabevahendite abil mõjutada hulga alateadvust ning süvariikliku struktuuri abil mudida valimistulemusi. 

Säärase trendi juures on kasvanud võimul olijate nahaalsus ning kultuuritus mis paistab silma parlamendis, kus ainult vormistatakse ette antud otsused. Need kes räägivad parlamentarismi ning demokraatia tähtsusest, ei hooli suveräänsest seadusandlusest ega ka mitte rahva käekäigust.
Uuskommunism on andnud raamistiku, mil viisil inimestelt nende vara kätte saada. Alanud on aeg mil inimestel korjatakse tema eraomand käest ära: oma elamispind, oma maja, oma ettevõte ja oma auto – suurem osa rahvast ei oma täna isegi mitte muusikat, vaid see kuulub teenusepakkujale nagu nt "You Tube".

Isiklike vabadusi tõmmatakse koomale. Katkised perekonnad on kasvatanud inimesi kes otsivad alateadlikult autoriteeti, ning on selle enesele leidnud riikliku režiimi näol. Selleks et nende huvid oleksid kaitstud, on vaja neil rakendada ühiskondliku meelsuskontrolli mida tuntakse vaenukõne seaduse laiendamisena.
2023. aasta lõpul vaatab meile vastu 100 aasta madalaim sündimus, majandus on 6-ndat kvartalit langustrendis, inimeste ostujõud on teist aastat langustrendis ja toidutalongid on uues kuues tagasi.  Energiasõltumatus on tasalülitatud ja valitsuse poolt tekitatud energiakriis on riisunud inimestelt 2 miljardit ning intressi majandus on riisunud inimestelt 1.5 miljardi väärtuses vara. Ega see raha riigieelarvesse laeku; välispankade jaoks on Eesti kolooniamaa. Viimase 1.5 aasta jooksul on Eestisse saabunud sada tuhat ja enam uusslaavlast. Peaminister räägib riigikogu infotunnis pikalt-laialt sellest milliseid auhindu talle välismaal antakse, kuid kodumaal jääb tema toetajaid üha vähemaks. Lõpuks tekib küsimus, et kaua säärane närutamine kestab ning millega lõpeb.

2024. aasta eel on näha et süvariik valmistub Reformierakonda, erakonna Isamaa vastu välja vahetama, lootes et rahval taastub usk oma riiki. Kuid see usk on ajaliselt lühike, sest erakond Isamaa juhtimisel ei muutu tegelikult midagi olulist. Tegu on vaat et süvariigi ajaloolise koduerakonnaga, kes on sama globalistlik ning rahvaalgatuse vaenulik nagu seda on olnud ka Reformierakond. Küsitlusfirmade tulemustest on näha, et Isamaa juurde on liikunud tänase koalitsiooni toetajaskond, millest võib teha järelduse, et Isamaa on tulevikus veel vähem tõsiselt konservatiivne kui ta seda oli varem. 
Kogu selle sünguse keskel on lootust, et vähene osa eestlaskonnast leiab endas eneseväärikuse, mis on riikliku väärikuse alus. Tõeline revolutsioon ja võitlus toimub inimeste südames. Pole mõtet rääkida riigi õigele rajale pööramisest, enne kui ei toimu pööret inimeste südametes. Sestap ongi tähtis et rahval säiliks julgus jääda kindlaks iseendale, isegi ajal mil väline vabadus on piiratud. Meelsusvabaduse säilitamine oma südames on omariikluse alus.
2024. aasta algul peab küsima, kas meil leidub piisavalt palju seda rahvusliku elementi kes juhiks ülejäänud rahva õigele rajale, kes oleks nagu vürts toidus mis oma jõulisusega annab toidule eheda maitse ning ei karda teha radikaalseid otsuseid.

Välispoliitiline kliima

Paralleelselt ähvardab meid teine eksistentsiaalne oht. Kui tänane eurooplane on vana ja väsinud, siis kollane rass on selle eest elu- ja tahtejõuline. Noorte meeste massiline imbumine Euroopasse on ajendatud nende soovist paljuneda ning sooritada tegusid mida nad oma kultuurikeskkonnas ei teeks. Islami juurdumine Euroopas on toonud endaga vägivalla normaliseerimise ning valgete naiste alandamise. Ainult vähesed kelle kätte on koondunud meilt riisutud rikkus, suudavad end selle vägivalla eest kaitsta, ülejäänud on sunnitud võitlema. Humanism soovib meile selgeks teha et islam on inimlik. Jah! Nad tõesti hoolitsevad oma inimeste eest, islami naine on hoitud ning perekond toidetud, nemad on traditsionalistid. Aga see pole enam klassikaline Euroopa.
Täna valmistab Kreml väikeste sammudega Venemaad ette Romanovite dünastia võimule naasemiseks, eesmärgiga, viia pärast Putini režiimi lõppemist ühiskonnas läbi suur renessanss. Venemaa mille vähenevast rahvastikust moodustavad 18% islami taustaga inimesed, teeb vaevalisi pingutusi selleks et vene rahva demograafilist seisu parandada. 

Külma sõja aegne must-valge maailm kus ühel pool oli USA ja teisel pool Nõukogude Liit, on muutunud multipolaarseks, mis tähendab mh ka seda et Ühendriigid ei suuda tagada Eesti sõjalist julgeolekut. USA globalistlik poliitika on viimased 20 aastat ehitanud Ida-Euroopasse sõjalist platsdarmi, mis on omakorda andnud Vene Föderatsioonile põhjust oma sõjamasinat kasvatada. Väljend "Kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks", kannab endas provokatiivset sõnumit. Kas globalistide ühispartei eesmärk on sõjalisi pingeid lõdvendada või neid hoopis kasvatada, eesmärgiga kulutada maksumaksjate miljardeid sõjakorporatsioonide toitmiseks? 

Ameerika Ühendriigid on hetkel sisemiselt lõhki ning nende autoriteet on rahvusvahelises poliitikas kahanenud. Eelmisel sajandil alanud kommunistlik marss institutsioonidesse väljendub kahe suure leeri, globalistide ja rahvuslaste vastasseisus. Demokraadid esindavad vasakäärmuslikku agendat. Vabariiklased on mõõdukad kuid nende koosseisus tüürib konstitutsiooni päästma kartelliväline jõud - Donald Trump ja vabadust armastav ameeriklane. 2020. aastal petsid demokraadid valimised enda kasuks ning võimule aidati  Joe Biden, kelle selja taga on ühe spekulatsiooni kohaselt endise presidendi Barack Obama perekond. President Bideni valitsuse mannetut poliitikat ilmestab see kuidas USA oma väed okupeeritud Afganistanist välja tõi, andes Venemaale mõista et ajani mil Biden president on, ei saa USA-d tõsise vastasena võtta. President Trump oli üle pika aja president, kes ei alustanud ühtegi sõda, kuid president Bideni valitsus andis võimaluse täiemahulise sõja puhkemiseks Ukrainas. Vähe sellest, Ukrainal oli kaks kuud pärast sõja puhkemist hoopis paremad väljavaated rahu sõlmimiseks, ent Inglismaa ning USA agiteerisid Ukrainat sõdima. Globalistlik ühispartei ei huvitu Ukraina inimeste eludest, neile on tähtis mäng inimelude arvelt. 

Tänasel päeval päästab Eesti omariikluse tugeva Ida-Euroopa ehitamine, millega on Ungari rahvas algust teinud. Kuid Ungari üksi ei suuda rahvusriikidel rajanevat Euroopat päästa, vaid selleks on tarvis kogu Ida-Euroopal koonduda. 
Olen veendunud et 2024. aasta presidendi valimised USA-s, on uuskommunismi lõpu algus. Trumpi juhitud USA saavutab rahu Lähis-Idas ning Ukrainas. Globalistliku sõjapartei jõud raugeb ning Venemaa sõjamasin taltub. 

Avaldatud esmakordselt 8 november 2023

Toimetatud november 2025 

 

Hõõruv kivi kingas võib kujuneda ohtlikuks

Kui ikka kivi kingas hakkab hõõruma, tuleb sellest kivist varem lahti saada kui probleem haiguseks kujuneb.

Peale seda kui Seim otsustas et Läti Vabariik ütleb end lahti nn Istanbuli konventsioonist, algas Eestis sama tuline arutelu nagu see oli ÜRO rändepakti ajal - mõlemaid välislepinguid liigutati ametlike kanaleid pidi 2018. aastal. Läti President saatis allkirjastamata: naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni - parlamendile arutamiseks tagasi ning viimane otsustas seejärel jätta konventsioonist lahkumise otsus järgmise koosseisu teha. Konventsiooni allkirjastas 2011. aastal esimese riigina Türgi, kes aga on sellest mõne aasta eest loobunud: riigijuht Erdogan põhjendas otsust sellega, et lepingu kõnepruuk kahjustab traditsioonilisi pereväärtusi ja edendab LGBTQ väärtuseid. 

Sarnastele argumentidele tuginedes on EKRE alustanud allkirjade kogumist, ka Eesti lahkumiseks sellest välislepingust. Petitsioon ütleb, et konventsioon pole kuidagi täitnud oma eesmärki, aidata vähendada naistevastast vägivalda, kuid on avanud uue akna kultuurimarksistlikele ideedele nagu samast soost paaride eriõigused ja sotsiaalne sugu. Nii nagu EKRE andis mõista nn homoabielu seadustamise päevil, et Eesti seadusandlus kaitseb juba praegu eraelu puutumatust - ütleb ka EKRE algatatud petitsioon, et Eestis on ammu enne konventsiooniga liitumist kehtestatud kõik vajalikud seadused pere- ja naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks. "Neid seadusi tuleb täitma hakata!" vihjab naistepeksjatele ja lasteahistajatele keda meie õigussüsteem leebelt karistab. 

EKRE Volikogu esimees ja RK-põhiseaduskomisjoni liige Evelin Poolamets ütleb, et konventsioon ei kaitse naiste õiguseid vaid pigem soodustab vägivalla tekkimist. Lepingu artikkel ütleb et ühiskonnast tuleb välja juurida stereotüüpsed tavadest tingitud soorollid. "Me ei tohiks justkui lubada enam isa ja ema soorolle," tõdeb Poolamets ning toob näiteks, et emadepäeval ei tooda meie riigi ametlikes ja mitteametlikes kanalites esile emasid mitme lapsega, vaid isadepäeval näeme Rahvusringhäälingu vahendusel kahte meest kes on oma lapsed USA-s ostnud - see alandab naisi ja ema väärtust. Vastupidi, konventsioonis on pehmendav moment, kus öeldakse et lapsi ei tohi abielluma sundida . siin tekib küsimus, kas nn vabatahtlikult võib? Eesti seadus ei luba abielu alaealisega ning samuti on keelatud laste ostmine.

Minu arvates on Istanbuli konventsioon sama tarbetu nagu seda on ÜRO rändepakt. Küll aga on see antitees nii islami kui ka kristliku Euroopa voorustele. Kummaline et Türgi sellele üldse allkirja andis, aga see näitabki kui peidetud on nn hõõruv kivi kingas. Kui ikka kivi kingas hakkab hõõruma, tuleb sellest kivist varem lahti saada kui probleem haiguseks kujuneb. 

Toimetatud 2025 november

HUVITAV! 5 küsimust iseendale.

 Ja kindlasti ei saa alahinnata viimase nelja aasta kogemust: piketil kõnelemisest kuni volikogu tööni välja. 

Leidsin, et valija informeerimiseks sobib kõige paremini formaat: intervjuu iseendaga. 

KÜSIMUS 1: Miks sa kandideerid vallavolikokku?

Põline Kuusalu kihelkonna ala on minu sünnikodu, siin on minu juured. Sotsiaalse inimesena soovin ma hoida ja taasluua meie kodukandi kultuuri - kaitsta meie põlise kihelkonna rikkuseid.

KÜSIMUS 2: Kirjutad, et hea vald vajab hoolt, armastust ja edasi arendamist, mitte muutust. Kas sa välistad koostöö kellegagi?

EKRE ei välista enne valimistulemuste selgumist koostööd ühegi nimekirja ega selle kandidaadiga - valija on see kes meile liidu sõlmimiseks võimaluse loob. Ja mina lähtun erakonna seisukohast ja programmist.

Ma pole osalenud vallavalitsuse töös, volikogu liige olin juunist septembrini ning seega saan anda hinnangu teise ringi mehena. Vaatame fakti: kui eelmise volikogu tööperioodil oli keskmine võimukoalitsiooni vanus 1 aasta, siis tänane võimukoalitsioon on püsinud 3 aastat ja 11 kuud. Ma näen, et EKRE Kuusalul mõne nimekirjaga lihtsam kokkuleppele jõuda kui teisega.

Valijale tuleb selgitada, et isegi kui ennustused ütlevad et võidab valimisliit X ning see kutsub omale partneriks erakonna Y - siis need on tühjad sõnad. Valija on see kes otsustab milline saab olema järgmine volikogu koosseis. Mina ütlen et oma hääl tuleb anda EKRE kandidaadile.

KÜSIMUS 3: Kirjutad, et plaanid kasutada poliitilise töö eest saadud hüvitist konservatiivse maailmavaate edendamiseks. Palun mõned täpsustavad märksõnad?

Konservatiivset maailmavaadet on vaja edendada tunduvalt laiemalt kui üksnes poliitika vallas, sest ühiskondlik elu ei piirdu kaugeltki vaid hetkepoliitikaga. Selleks et mõista elu, tänast päeva ja ühiskonna aluseid, tuleb minna sügavutti - selleks on vaja inimesi kes tunnevad oma eriala ning need rahvale teavitustööd teeksid. Märksõnadeks on a) konservatiivne häälekandja b) avalik loeng c) ülevaade mujal Eestis toimuvatest kampaaniatest. 

Ma ei näe põhjust, miks konservatiivse maailmavaate edendamine peaks segama minu tööd avaliku võimu juures. Avaliku võimu teenistuses olemisega kaasneb ka kohustus edendada ühishüve, mida konservatiivsed voorused on.

KÜSIMUS 4: EKRE programm koosneb 13-st lubadusest; kas sellest sinu arvates piisab?

EKRE tunnuslauseks võiks olla: luba vähe, tee rohkem - meid tuntakse ning usaldatakse!  

Näiteks ütleb meie programm, et ka kauged külad on vallale tähtsad: mina luban et Viinistu rahvamaja ümber olev asfaltkate saab korda ning, et seisan kohapealse alghariduse eest Vihasoo külas. Meie programm ütleb et arendame Kuusalu, Kolga ja Vihasoo koole: mina toetan et järgmisena hakatakse renoveerima Kolga kooli.  

KÜSIMUS 5: Mille poolest erineb sinu tänane valimiskampaania nelja aasta tagusest valimiskampaaniast?

Üks mis kohe silma hakkab - neid plakateid mis avalikelt stendidelt pahatahtlikult maha tõmmatakse, võib lugeda ühe käe sõrmedel. Nelja aasta eest panustasin ma sotsiaalmeedia reklaamile, sel korral on mul aga otsesuhtlus valijaga - ma tunnen valijaskonna kasvavat toetust. 

Ja kindlasti ei saa alahinnata viimase nelja aasta kogemust: piketil kõnelemisest kuni volikogu tööni välja. Ma olen juba korduvalt tõestanud, et minu isiklik enesekorrektsioon toimib - täna olen ma targem kui eile, ning kriitika mis minu suunas lendab, teeb mind vaid tugevamaks.

 

 

 

 

 

Seisukohad

Lubadused lähtuvalt isiklikust vaatenurgast:

1. Hoian loodust. Ma ei luba paigalda ühtegi päikese- ega tuuleturbiini Kuusalu valda. Kaevandusalasid pole rohkem meie valda vaja.

2. Noorte perede heaolu ja noorsoo käekäik peab olema valla erilise hoole all.

3. Toetan õpilase õigust keelduda riiklikus õppekavas olevast LGBT temaatikast. Mh kaitsen ma vaktsineerimisvabadust.

4. Põhikooli, huvikooli või gümnaasiumi kiituskirjaga lõpetanud õpilase preemiat ning põhikooli või gümnaasiumi väga heade õpitulemustega lõpetanud õpilase preemiat tuleb tõsta.

 5. Teen koostööd oma erakonnaga; EKRE Kuusalu valimisprogramm on ka minu programm. Olen usaldusväärne koalitsioonipartner. 

6. Luban kasutada poliitilise töö eest saadud hüvitist konservatiivse maailmavaate edendamiseks. 

7. Rahvamajad, haljasalad ja nendega külgnevad teed hoitakse korras.

8. Kodulähedane kool on kaitstud. 

 

 

 

Valimispäev on 19. oktoobril!