MIS ON VAENUKÕNE SEADUSE EESMÄRK?

Me ei saa karistada inimest kultuurituse või selle eest et ta ei poolda nt samasooliste tsiviilpartnerlust, sellega et saadame talle prokuratuuri kaela.

Reformierakond andis möödunud kuul parlamendi menetlusse eelnõu millega kriminaliseeritaks vihakõne. Erakonna juht kasutas eelnõud kaitses pahemliberaali lemmikpõhiseaduseparagrahvi, mis ütleb et kedagi ei tohi diskrimineerida erinevate tunnuste põhjal. Samuti liitus Eesti Ansipi valitsuse ajal EL ühise deklaratsiooniga, milles liitunud riigid lubasid oma karistusseadustikus laiendada vihakõne mõistet. Praegu ütleb Karistusseadustiku §151 et tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Kas siis sellest enam ei piisa?

Paljudes lääneriikides on vihakõne kriminaliseeritud ja see on näidanud oma palet ka praktikas. Nimetades seda teadlikult ideoloogiliseks malakaks, on antud karistuse eesmärk mitte sind enam karistada konkreetse ohu tekitamise eest – nt leitakse su kodunt kindlad tõendid et plaanid kelle elu kallale hakata, vaid karistada sind juba selle eest et „sa võid saada ohtlikuks“ või „sinu mõtted ei sobitu kehtiva riigikorra raamidesse“. Selle tulemusel tasalülitakse rahvas, kontrollimaks nende meelsus- ja sõnavabadust – paljud kardavad avaldada oma tegelike mõtteid, kartes töökaaslaste või ühiskonna hukkamõistu. Ja kuna Euroopas valitsevad progressiivsed voolud, satuvad esimesena põlu alla kristlikud-konservatiivsed väljaütlemised – aga seda esimesena, Eesti ajaloost teame et riigivanema Pätsi režiimi ajal tasalülitati vabadussõjalased aga hiljem juba terve Eesti avalik ruum – annad sõrme, võetakse käsi.

Ma arvan et lastetoa probleeme ei lahendata karistusõigust rakendades. Me ei saa karistada inimest kultuurituse või selle eest et ta ei poolda nt samasooliste tsiviilpartnerlust, sellega et saadame talle prokuratuuri kaela – seda ei saaks enam nimetada vabaks ühiskonnaks, vaid diktatuuriks. Inimesed võiksid rohkem näidata üles oma vastumeelsust katsetele, mis soovivad suukorvistada Eesti avaliku suhtlusvälja ehk kehtestada taas vaikivat ajastut.

  

RAADIOSAADE RÄÄGIME ASJAST TÄHISTAS OMA VIIENDAT AASTAT

Raadiosaatel Räägime asjast täitus 7. novembril viies iganädalaselt eetris olnud aasta; saatel on ka suvepuhkus. Saade on üha enam kogumas populaarsust ja seda on võimalik ka hiljem Uute uudiste lehel järgi kuulata. Saatel on ka oma sotsiaalmeedia leht, millel on hetkeseisuga 585 jälgijat.

Selle ajaga on tehtud 207 saadet, millest üksikutel kordadel on puudunud kas Martin või Mart Helme. 

HEAD VIITE AASTAT!

- - - - - - - -

„Me ei ole erakond, kes on mugandunud või anumasse valatud, me valame ise seda anumat, me kujundame ise poliitikat,“ kõneles Helme. „Ja kui opositsioon ning selle paramilitaarne tiib meedia kujul kiristab hambaid, siis see on muusika minu kõrvadele, see on märk sellest, et oleme õigel teel.“ 

https://uueduudised.ee/uudis/eesti/martin-helme-erakonna-volikogul-me-ei-ole-erakond-kes-on-anumasse-valatud-me-valame-ise-seda-anumat-lisatud-video/ 

 

OPOSITSIOON ON OHT SÕNAVABADUSELE

Vihakõne kriminaliseerimine tähendab tõemonopoli ohverdamist pahemliberaalsele ideoloogiale, millega tasalülitatakse mitte ainult konservatiivsed kristlased või rahvuslased

19. oktoobril andis Reformierakonna parlamendi fraktsioon menetlusse eelnõu, millega kriminaliseeritaks vaenukõne. Kaja Kallas viitas liberaalile omaselt põhiseaduse § 12le mis ütleb et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida erinevate tunnuste alusel. Fraktsiooni liige K.P-Rosimannus kaitses 22. oktoobril ETV Esimeses stuudios eelnõud väitega, et paljud lääneriigid on seda teed läinud; viidates ilmselgelt Eestile kui tagurlikule riigile.

Meenutagem et 2008a. leppisid EL riigid kokku et liikmesriikide seadustesse peavad tulema eraldi sätted kriminaalkaristuse kohta avaliku vihakõne eest ja 2016a. enne seda kui sotside esimees Ossinovski kuulutas etnilise rahvusriigi ebainimlikuks düstoopiaks, tegi endine justiitsminister Anvelt tollasele justiitsminister Reinsalule ettepaneku kriminaliseerida vihateod ja vihakõne. Reinsalu lükkas tollal antud ettepaneku tagasi, samuti talitas ta nõnda ka 2019a. veebruaris kui Euroopa Komisjon esitas Eestile Anvelti-laadi ettepaneku. ETV esimeses stuudios vastas Reinsalu Reformierakonna algatatud eelnõud kommenteerides, et lastetoa probleeme ei lahendata karistusõigust rakendades, viidates siseminister Mart Helme ebaõnnestunud lausest väljaandele Deutsche Welle.

Praegused opositsioonierakonnad on aastaid tegutsenud selle nimel et Eestis sõnavabadust kärpida: Reformierakond täidab globalistlikule MTÜ-le omaselt Euroopa Liidu üldist visiooni ja Sotsiaaldemokraatlik erakond ajab fanaatiliselt seda rida, mida uusvasakpoolsed läänes juba aastakümneid teinud on. Kui mõned naiivitarid arvavad et vihakõne seadus kohtleb võrdselt kõiki, siis nad eksivad rängalt. Vihakõne kriminaliseerimine tähendab tõemonopoli ohverdamist pahemliberaalsele ideoloogiale, millega tasalülitatakse mitte ainult konservatiivsed kristlased või rahvuslased, aga ka pehmed luterliku visiooni ajavad või paremtsentri poliitilised jõud – (kuri)kuulsaid näiteid mujalt maailmast võib tuua sadu.

Kellele see kasulik on? Vasakpoolsete jaoks on asi võimus – kontroll inimeste argipäeva üle. Selleks tuleb lõhkuda külamentaliteet: lõhkuda arusaam perekonnast mille tulemusena kasvab meist igaüks üksik indiviidiks – aga indiviidi on juba kerge manipuleerida, sest tal pole moraalset tuge. Selleks et vasaklased oma programmi ellu saaksid viia, on neil vaja kõik raha eest üles osta, seda tegi Saksa agent Lenin tsaari Venemaal ja seda tehakse ka praegu nii mujal kui ka meil.

Ja muidugi võib kõrgideoloogiline seletus lihtsa inimese jaoks vandenõuteooriana tunduda, aga saatan peitubki detailides. Nõnda ongi parlamendi opositsioon asunud marssima ühe seaduseelnõuga kontrollriigi suunas, näidates üles ohtu sõnavabadusele.

 

 

 

 

 

 

 

KESKERAKONNA VÕIMALUS KAITSTA DEMOKRAATIAT

Nüüd on Keskerakonnal taas võimalus näidata kas nad seisavad demokraatia ja sõnavabaduse kaitsel, või alluvad vanale aga ka kõige lähemale konkurendile – Reformierakonnale, kes on moodustanud koos Sotsiaaldemokraatidega ühise rinde suukorvistada suurem osa eesti keelt kõnelevatest inimestest.

Peale seda kui siseminister Helme oli andnud väljaandele Deutsche Welle intervjuu, ja ajakirjandus Helme venekeelset lauset valesti tiražeeris, andis Riigikogu Reformierakonna saadik aga mida kajastas ka erakond oma Facebooki kontol, sisse „vihakõne kriminaliseerimise eelnõu. Kas Helme libastumise tagajärg või kaua oodatud võimalus keerata ühiskonna väljendusvabaduse kruve kinni?

On naiivne arvata et tegu oli potentsiaalse otsusega: Reformierakond kaitses kiivalt 2018a. ÜRO rändepakti 17. eesmärki, mis soovib kehtestada sellega liitunud riikides ideoloogilise vihakõnekeelu. Ansipi valitsuse ajal 2008a. lepiti Euroopa Liidus kokku et võidelda rassismi ja ksenofoobia ilmingute vastu kriminaalõiguse vahenditega, peavad seadustesse tulema eraldi sätted kriminaalkaristuste kohta avaliku vihakõne eest. Juba tollal, mil ma isegi olin võimuerakonna toetaja, rikkus Euroopa Liit liikmesriikide suveräänsust.

Teades et Kesk- ja Reformierakond jagavad EL parlamendis ühte fraktsiooni, tuleb siiski meeles pidada et 2019a. moodustas Keskerakond laiapõhjalise koalitsiooni EKRE ja Isamaaga, mis andis EKRE valijatele lootuste et meie rahvusriik on kaitstud. Ja leebemate konservatiivide arvates käitus peaminister Ratas tõelise suveräänina, mitte lastes end välisjõududest mõjutada. Ühtlasi lepiti koalitsioonilepingus kokku mitte siduv rahvaküsitlus, et rahvas saaks kaasa rääkida põhiseaduse täiendamisele. Keskerakond seisis juba enne EKRE-t rahvaalgatusõiguse ja presidendi otsevalimiste eest.

Nüüd on Keskerakonnal taas võimalus näidata kas nad seisavad demokraatia ja sõnavabaduse kaitsel, või alluvad vanale aga ka kõige lähemale konkurendile – Reformierakonnale, kes on moodustanud koos Sotsiaaldemokraatidega ühise rinde suukorvistada suurem osa eesti keelt kõnelevatest inimestest. Usun et ei peaminister Ratas ega ka mitte Keskerakonna valija taha võtta vastutust selle eest, et meil võidakse korrata aastat 1934, mil osa ühiskonnast tasalülitati.

Siinkohal tasub meeles pidada, et praegusel koalitsioonil on suured ettevõtmised pooleli: alles sai II samba pensionireform rohelise tule, edasi on vaja minna Estonia huku- ja Danske rahapesu uurimisega ning majandusreformidega mis on juba Eestile edu toonud. Ja seda kõike peaminister Ratase juhtimisel.

SUVERÄÄNSUSE GARANTIIKS ON KODANIKE RELVAÕIGUS

Mitte kellegil ühiskonnas ei ole suuremat vägivalla monopoli kui see on valitsusel. Ja kui see vägivalla monopol väljub kontrolli alt, siis vähim, mida on tarvis olukorra säilitamiseks, on see, et inimesed on suutelised enesekaitset teostama. Isegi kui võimul oleks minu enda erakond, on printsipiaalne säilitada relvaõigus.

Peale seda kui Lihula lähistel oli aset leidnud veretöö, on avalikul meediaväljal kõlanud arvamused, mis esindavad riigivõimu absolutiseerivat nägemust: relva kandmine on valitute privileeg ja vajadusel korjame need rahvalt üldse ära. Milleks tsiviilisikule tulirelv, kui riigivõim saab oma jõuüksused, politsei või kasvõi kaitseväe, kriisisituatsioonis kasutusele võtta?

Aga vaadake! Mitte kellegil ühiskonnas ei ole suuremat vägivalla monopoli kui see on valitsusel. Ja kui see vägivalla monopol väljub kontrolli alt, siis vähim, mida on tarvis olukorra säilitamiseks, on see, et inimesed on suutelised enesekaitset teostama. Seepärast ongi USA konstitutsioonis tagatud kõigile õigus omada relvi: ultimatiivselt on see mõeldud kodanike vabaduse tagamiseks valitsuse kui konkurentsitult kõige suurema ohu allika eest.

Aasta eest kuulsime karjatusi sellest, et “natside” sattumisega Eesti valitsusse on vaba ühiskond ohus. Tegelikult tuleks ohumärke otsida aga mujalt: üks esimene toiming, mida valitsejad teevad, kui soovivad diktatuuri poole liikuda, on see, et rahvas tehakse relvituks – seda on ka eestlane oma keerulises ajaloos tunda saanud.

Vastupidiselt sotsidele, kes valitsuses olles soovisid ühiskonna kruvisid kinni keerata (nt töötati välja uus relvaseaduse eelnõu või anti mõista nn vihakõne keelu kehtestamisest), on EKRE olnud alati seda meelt, et relvaõigus on konstitutsiooniline põhiõigus.

Siinkohal soovitan neile, kes pole veel lugenud, praeguse riigikogu esimehe Henn Põlluaasa raamatut – “Sotsid: interrinde teine tulemine.”

Praegu Ameerikas aset leidev märatsemine, mis sai alguse sellest kui demokraatide poolt juhitud linnas surmas probleemne valge politseinik vahistamise käigus varem karistatud neegri, on näide sellest, et rahval peavad olema relvad käes – antud näite puhul seepärast, et end märatsevate jõukude eest kaitsta.

Kui sinu ettevõtet tullakse rüüstama või majapidamist ründama, siis sa kaitsedki relvaga oma vara või perekonda. Eesti lähiajaloost võime näitena tuua 2007. aasta pronksiöö, mis samuti kasvas kiiresti üle lihtlabaseks maradööritsemiseks.

Meie koolipoisid sõdisid relvaga Vabadussõjas, meie mehed on pidanud metsavendadena partisanisõda. Kasutada ära Lihula veretöö näidet selleks, et hakata piirama relvaõigust nõnda, et relva kasutamine muutub kodanikele pea võimatuks, on vastutustundetu, sest lõpuks on relvaõigus parim suveräänsuse garantii: vabaduse kaitseks.

Minu kaastunne Lihula veretöös hukkunud lähedastele.

Ilmunud 2020 juuni Uutes Uudistes

KUIDAS SOODUSTADA REGIONAALSET ARENGUT? - VASTAB KUUSALU VALLAVOLIKOGU ASEESIMEES SULEV VALD

Riigikogu avaistungil pidas vabariigi president kõne, milles ta tegi ettepaneku suunata valdav osa EL vahenditest järgmisel perioodil Tallinnast minema kus jõukuse tase on 135% EL keskmisest elujärjest - ülejäänud Eesti väärivat eeliskohtlemist, sest ilma Tallinnata on Eestil jõukuse tase vaid 55% EL keskmisest SKP-st inimese kohta.

Pärin Kuusalu vallavolikogu aseesimees Sulev Valdmaalt, mis tema sellest arvab..

KÜSIMUS: Kas Teie arvates võiks valdav osa EL vahenditest suunata Tallinnast mööda, ehk rohkem EL vahendeid teistesse omavalitsustesse?

VASTUS: Tänase Eesti piirkondade jõukuse väidetav erisus on ju taasiseseisvumise kõikide aastate jooksul toimunud suunatud ja ka suunamata protsesside objektiivne tulemus. Kuhu ja kuidas nüüd Euroopa Liidu vahendeid suunata, et pealinna ja muu Eesti jõukuse erinevused väheneksid, see eeldab toimunu asjatundlikku analüüsi ja adekvaatset hinnangut hetkeolukorrale. Raha ja mistahes muud vahendid ei ela ju ise oma elu. Neid on mõtet kuhugi suunata siis, kui seal on eeldused nende tulemuslikuks kasutamiseks. Teisisõnu - tuleb olla kindel, et ei külvataks nö sohu või kõrbe.

Teistes omavalitsustes peavad olema inimesed, kes rikkusi kasutaksid, ja need rikkused peaksid olema sealsetele inimestele ja tervele Eestile tõesti ka vajalikud. Nii suur rikkuste vahe - 55% ja 135% - eeldab aga mingit tasandamist kindlasti. Mida aga tasandada saab? Võibolla on paarikümne aasta jooksul midagi pöördumatult muutunud? Arvan näiteks, et tööhõive võimalused on maal objektiivsetel põhjustel pöördumatult vähenenud. Maaelanike jätkuv asumine linnadesse on külades ja asulates kujunenud tingimustest põhjustatud paratamatu protsess. Miks ei võiks siis hõredamini asustatud maapiirkondades nähagi praeguse ajastu väärtust Eesti jaoks? Et hõredasti asustatud aladel elavate inimeste elukvaliteet oleks kõrge, vot sellesse tuleks investeerida küll! Kõigepealt on aga tarvis aru saada, mis see on, mida maal oleks täna-homme otstarbekas EL vahendite abil arendada ja toetada.

KÜSIMUS: Mis on see ohtlik koht kohalikule omavalitsusele...kes tellib muusika?

VASTUS: See muusika tellimine on üldinimlik vaatepunkt. Kui kohaliku omavalitsuse otsustajad, keda tavatsetakse koalitsiooniks nimetada, midagi otsustavad ja millelegi vahendeid eraldavad, siis on seda alati võimalik käsitleda nn omade toetamisena või siis järgmiste valimiste edu nimel tegutsemisena. Tegelikkuses see seda ju mingil määral paratamatult ka on. Poliitikutel oleks vast rumalus kandideerida ja pürgida võimule, et sinna saades nö pühkida ise kõigest suu puhtaks ja hakata ellu viima ainult kellegi teise prioriteete. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on siiski arendada oma valda või linna kõikide inimeste huvides. Head omavalitsusjuhid nii ka toimivad.

KÜSIMUS: Kas Kuusalu vald on pädev oma rahaasjade üle otsustama, või peaks seda tegema EL?

VASTUS: Kuusalu vald peab olema pädev oma rahaasjade üle ise otsustama. Kaugelt ja kõrgelt, olgu siis Tallinnast Toompealt või Brüsselist, ei saa seda teha. Küll kujundavad aga Eesti Vabariik ja Euroopa Liit seadusruumi kohapealseks tegutsemiseks, ning mõjutavad valla eelarves olevaid vahendeid. Kuidas ühtsete reeglite raames ja meie kasutada olevate vahenditega siin konkreetselt ümber käiakse, seda otsustab valdavas enamuses küsimustes küll Kuusalu vald. Kuidas meie vallas on seni rahaasjadega talitatud, seda võib hinnata mitmeti. Kindlasti on neid, kellele kõik meeldib, ja neid, kellele paljud asjad ei meeldi. Valla tuleviku ja elujõulisuse seisukohast pean mõistlikuks arvata, et edaspidi peab Kuusalu valla rahadega ikka paremini ja paremini ümber käima.

VABASTAME MITMELAPSE EMAD TULUMAKSUST

Minu arvates peab neli ja enam last ilmale toonud ning üles kasvatanud emad vabastama eraisiku tulumaksust, ja seda kogu ülejäänuks eluks. See on sotsiaalrahvuslik idee, mis ei kasvata eestlaste jõukust küll kohe, kuid mis aitab 30 aasta perspektiivis luua Eestile uue noorusliku põlvkonna, kes suudab hoida suveräänset ja isemajandavat rahvusriiki paremini

Parempoolne sotsiaalpoliitika erineb sotsiaaldemokraatlikust sotsiaalarusaamast sellepoolest, et parempoolsed rõhutavad põhiseaduse §27 mis ütleb et perekond kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus, on riigi kaitse all ning perekonnaseadus ütleb et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel – lasub Eesti riigil kohustus rakendada sotsiaalmajanduslike meetmeid selleks et võimaldada peredele parim elukeskkond.

Ja veel erineb parempoolne sotsiaalpoliitika sotsiaaldemokraatlikust sotsiaalarusaamast sellepoolest, et parempoolsed eelistavad erinevate toetuste väljatöötamisele pigem erinevaid maksusoodustusi. Üks säärane meetmeplaan mis aitab peredele luua paremat elukeskkonda, on juba kirjas valitsuskoalitsioonileppes: Seame eesmärgiks suurendada maksuvaba tulu lähtudes laste arvust peres - antud programmiline lubadus oli kirjas EKRE kui ka Isamaa 2019a. valimisplatvormis. Samuti leppisid koalitsiooni osapooled kokku, et tagatakse lasterikastele ja noortele peredele võimalus saada oma kodu soetamiseks või parendamiseks laenu riigi käendusel ilma kohustusliku omafinantseeringuta. Aga ehk saaks siit veel edasi mõelda?

Näeme Euroopat kus kõikjal sünnib üha vähem lapsi, aastakümneid on üritatud probleemi lahendada immigratsiooni soodustamisega – Eesti aga ei vaja rahvastikukriisi lahendamiseks immigrante, vaid rohkem lapsi ja naisi kes on valmis sünnitama enam kui kaks last. Ja naised vajavad sünnitamiseks ühiskondliku turvatunnet, mitte riiki mis tegeleb oma suveräänsuse loovutamisega kord itta, kord läände ning mille tõttu on Eesti meestel kadunud tahtmine võidelda oma kodumaa eest, kitsamas tähenduses puudub paljudel meestel tahe olla hea ja hooliv abikaasa. Riik saaks aga teha siinkohal mitu riigimeheliku otsust.

Minu arvates peab neli ja enam last ilmale toonud ning üles kasvatanud emad vabastama eraisiku tulumaksust, ja seda kogu ülejäänuks eluks. See on sotsiaalrahvuslik idee, mis ei kasvata eestlaste jõukust küll kohe, kuid mis aitab 30 aasta perspektiivis luua Eestile uue noorusliku põlvkonna, kes suudab hoida suveräänset ja isemajandavat rahvusriiki paremini, kui seda tänaseni on tehtud. Ja ühtlasi on see vasturevolutsiooniline samm liikumisele mis propageerib lastetust või laste saamist hoopis mõnel orwellikul viisil.

Me ei vaja loosungeid mis tõotavad viia Eesti 15 aastaga viie rikkaima Euroopa riigi sekka, vaid me vajame rohkem naisi kes on valmis sünnitama ja kasvatama vähemalt nelja last. Ja ärgem mõelge et naine peab kasvatama, vaid et üksnes emal (ja isal) on õigus oma last enda parema äranägemisi järgi kasvatada, ilma riigi liigse sekkumiseta. Tasakaal!