Minu ettekanne riigikogu õiguskomisjonis: sellega seoses saab üles näidata vaid kodanikuallumatust

27. mai meeleavaldus

Järgnev ettekanne sai tehtud 12. juunil riigikogu õiguskomisjonis:

Perekonna mõiste ümber defineerimist alustati riiklikul tasandil 2013a. Veel 2011a. valimistel ei lubanud seda ükski parlamenti pääsenud erakond sh Reffid või sotsid. Sellest alates on see olnud revolutsioon ülevalt alla: selle tõestuseks on nn homoühingute aastast aastasse rahastamine ja igasugune keeldumine selle teemalisest rahvahääletusest - parim uuring mida rahva seas läbi viia, on ju referendum. Parim tõestus et rahva enamus seisab perekonna ümber defineerimisele vastu, ongi see, et erakonnad mis seda soovivad, ei pane seda küsimust referendumile sest nad teavad väga hästi et rahvas on sellele vastu; võiks ju öelda et referendumile ei panda ka muid küsimusi, ent miski pole tänasele koalitsioonile nii tähtis kui perekonna ümber defineerimine.

Rahval puudub ka võimalus riigikogu poolt vastuvõetud seaduste tühistamiseks nii nagu see võimalus on konstitutsiooni ajaloos olnud.

Aga olgem ausad. See pole tegelikult küsimus mida referendumile panna, erinevalt maksu või välislepingu küsimusest. Eestlase sugusele rahvale on eriti pahatahtlik hakata revolutsiooni ülevalt alla tegema sest selle läbiviijad teavad, et keskmine eestlane on tasakaalukas ja valitsuse usku - me nägime seda ka COVIDi ajal, enamus kandis maski seetõttu et valitsus käskis, mitte ei lähtunud enese südametunnistusest. 

Revolutsiooniliste jõudude eesmärk on algusest peale olnud rahva lõhestamine, mängides vähemuste madalatele tungidele ja poliitikasse trügivate karjeristide rumalusele. 

Ma ei ütle et tahan elada riigis mille seadusandlus kehtestab homoseksuaalsuse kriminaalkuriteona nii nagu see oli NL karistusseadustikus - ta on kuritegu inimloomuse vastu, patt, sest seda ütleb lisaks talupojamõistusele ka kirik. Riigil pole õigus sekkuda sellesse teemasse.

Küll aga tahab praegune koalitsioon kehtestada ideoloogilise vaenukõne seaduse, mille analoog kehtis NL karistusseadustikus. Seda nende inimeste vaenamiseks kes avaldavad elementaarseid seisukohti nagu nt see, et perekonna moodustavad: mees, naine ja lapsed.

Perekonna mõiste ümber sõnastamisega ei sõnastata ümber loomuseadust, vaid võim kes nii teeb, tühistab ja naeruvääristab iseenda. Seda enam et algusest peale on selle riigikogu koosseisu legitiimsus kahtluse all.

Sellega seoses saab näidata üles vaid kodanikuallumatust.

Komisjoni enamus ei toetanud algatuse edasist menetlemist, see selgus peale seda kui mind oli ära kuulatud. Jätsin viimase lause omale lõppsõnaks ja nii läks ka: ütlesin et sellega seoses saab näidata üles vaid kodanikuallumatust ja asusin ruumist lahkuma.
 

Pidamata jäänud sõnavõtt: presidentaalse riigikorra tähtsusest

Riigikogu 1920-ndatel

Ajanappuse tõttu jäi Pärnus toimunud kongressil kuulamata minu sõnavõtt.  Kõlagu see kirjapildis järgnevalt:

Minu siiras õnnitlus esimehele tagasivalimise puhul.

1992. aasta põhiseadus kehtestas korra mille järgi vabariigi valitsus ja president on tugevas mõjusuhtes parlamendiga. Parlament määrab presidendi ja on algallikaks valitsusele, viimane saab aga enamuse abil suruda riigikogus läbi oma tahte. Nüüd mil antud koosseisu legitiimsus on tugeva kahtluse all, näeme meie parlamentaarse demokraatia nõrkust.

EKRE on seisnud alati presidendi otsevalimise ja rahaalgatus- ning hääletusõiguse taastamise eest. Ma paindun olema presidendi küsimuses mõnevõrra radikaalsem ja ütlen, et presidendi institutsioonile tuleb anda täitevvõimu volitus: vabariigi valitsus säilitades küll peaministri koha, viiakse ühes riigisekretariaadiga vabariigi presidendi alluvusse.

Esiteks, tuletagem meelde et põhiseadusmuudatus mis 1933a. läbiviidi, justnimelt säärase korra maksma pani; ei midagi uut. Toona oli üheks argumendiks see, et rahva poolt valitud ja täitevvõimu esindav riigipea stabiliseerib olukorra kus rahvas rahvahääletusõiguse raames liiga tihti parlamenti laiali võib saata; rahvaalgatus- ja hääletusõigus jäi tagavara variandiks. Tegelikult me ei tea kuidas säärane riigikord oleks toimima hakanud, sest Pätsi-Laidoneri-Rei riigipööre likvideeris demokraatia - mitte rahva jaoks olev autoriteet ei tasalülitanud ühiskonda, vaid võimuklikk kes mõistis et nad kaotavad võimu. Ka täna on nõnda, et võimurid ei soovi rahva poolt valitud presidenti, sest see ajab nende plaanid kardinaalselt segamini.

Teiseks, usun et otsevalitud riigipeal lasub üksikisiku tasandil suur vastutus. Täna näeme kuidas võimuklikk peidab end mõiste "riik" taha valitseb erakondade ülemvõim. EKRE on enamat kui erakond, see on partei ehk osa ühiskonnast, rahvaliikumine.

Daamid ja härrad!

Me võime vaielda detailide üle, ent julgustan meil võtta suund poolpresidentaalse demokraatia kehtestamiseks Eesti Vabariigis.

Jäägu kõlama tänasest õhtust deviis: Kord riigis majja!

Ühispilt Martiniga Raplas. 2023 veebruar

 

Laste riigistamine jätkub: kohustuslik kooliskäimine kuni 18-eluaastani

Tegu on anti-kristliku eesmärgiga inimene, antud juhul noorsugu riigistada. See on ebaliberaalne ja omane totalitaarsele režiimile. Sellise riigikorra puhul ei julge oma lapsi üldriiklikusse kooli panna, aga probleem nimega "riik" tahab ka erakoolides asjad oma käe järgi seada

Lihtne otsing näitab et kohustusliku kooliiga sooviti tõsta 18-eluaastani, 2001 ja 2008. aastal. Nendel aegadel see ei teostunud. Täna kajastas ERR et praegune valitsuskoalitsioon mille haridusminister on Kristina Kallas, teeb selle plaani teoks - hariduse omandamine on kohususlik ajani mil inimene saab 18 või päevani mil ta on lõpetanud põhikooli.

Tegelikult kajastas ERR juba 20. märtsil et Valitsuse eesmärk on see, et kõik inimesed õpiksid vähemalt mingi kutse; selleks et uus süsteem täidaks eesmärki, peavad Eesti kutseõppe edendamise ühingu Triin-Laasi Õige sõnul juba põhikoolis kutsealased koolitused muutuma KOHUSTUSLIKUKS.

Tekib küsimus et kellele kuulub õigus noori harida kui mitte riigile? Siis võiks küsida et milleks muutub inimene kui ta järkjärgult riigistame, jälle?

Ühte võib öelda, tegu on anti-kristliku eesmärgiga inimene, antud juhul noorsugu riigistada - vanemliku õiguse dirigeerimine süsteemile, mida pole rahvas valinudki. See on ebaliberaalne ja omane totalitaarsele režiimile. Kui vaadata valitsuskoalitsiooni eesmärke tervikuna, siis on selge millega tegu on!

Sellise riigikorra puhul ei julge oma lapsi üldriiklikusse kooli panna, aga probleem nimega "riik" tahab ka erakoolides asjad oma käe järgi seada.

Rahvas peab muutuma kõrgeima (ilmaliku) võimu teostajaks

Mina usun et kodanikuühiskonna poolt tehtud põhiseaduslik muudatus (1933), lahendas ja stabiliseeris mitte ainult küsimust sellest kas rahvas saab valimiste vahelisel ajal öelda sõnasekka nt maksuseaduse kohta – vaid tasakaalustas ja stabiliseeris suhet parlamendi ja rahva vahel. Riigipea, kelle rahvas on 5-ks aastaks ametisse valinud, vähendab kindlasti seda olukorda, et erakorralised valimised liiga tihti toimuvad.

Et esimese maailmasõja järel oli monarhistlik valitsemissüsteem moraalses pankrotis, andis see ka põhjust siinsetel läänemere asunikel omariiklus rajada parlamentaarsele demokraatiale. Nõnda sündiski, et 1920a. kehtima hakanud EV põhiseadus mitte ainult ei öelnud, et Eesti on rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes ning kõik kodanikud on seaduse ees ühetaolised, vaid see oli Euroopas üks ainulaadsemaid, sest korraliste parlamendi valimiste vahelisel ajal oli rahval põhiseaduslik õigus rahvahääletada ja rahvaalgatada seaduseelnõusid. Et see polnud pelgalt teooria, tõestab ilmekalt see, et 13 aastat hiljem suutis parlamendi väline jõud välja töötada ja muuta rahvahääletuse teel põhiseadust nõnda, et see andis lisaks õiguse rahval endale ise riigipea valida.

Rahvaalgatamise korras oli 25- tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetaks või tunnistatakse maksvusetuks. §31 ütles „sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule.“ Riigikogu võis eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel panduks eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Rahvahääletusest osavõtjate enamusel oli võimalus tunnistada eelnõu vastuvõetuks ning see omandanuks seadusliku jõu. §32 nägi ette et kui rahvas lükkab tagasi

Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt 75 päeva pärast rahvahääletamist.

Järeldus? Parlamendi saadikud tunnetasid pidevat vastutust ning hirm saada pahameele osaliseks oli kanaliseeritud nõnda, et karta võis kodanikest rahva pahameelt, kellelt punase kaardi saamine tähendas, et toimuvad erakorralised valimised. Lõppsõna seaduse maksmahakkamisel oli hääleõiguslikul kodanikul. Tänane olukord aga soosib pigem seda, et rahvasaadikud annavad oma otsustest aru välisorganisatsioonidele, kui et nad on sunnitud tundma positiivset hirmu oma rahva ees.

Olgu mainitud, et rahvahääletamisele ei kuulunud ega võinud rahvaalgatamise teel otsustamisele tulla eelarve ja laenude tegemine, maksuseadused, sõjakuulutamine ja rahutegemine, kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine, samuti ka lepingud võõraste riikidega. Iseasi on küsimus, miks ei või rahvas hääletada eelarve, laenude, maksuseaduste ning lepingute üle mis sõlmitakse võõraste riikidega?

Mina usun et kodanikuühiskonna poolt tehtud põhiseaduslik muudatus, lahendas ja stabiliseeris mitte ainult küsimust sellest kas rahvas saab valimiste vahelisel ajal öelda sõnasekka nt maksuseaduse kohta – vaid tasakaalustas ja stabiliseeris suhet parlamendi ja rahva vahel. Riigipea, kelle rahvas on 5-ks aastaks ametisse valinud, vähendab kindlasti seda olukorda, et erakorralised valimised liiga tihti toimuvad.

Mitte ainult teoorias, vaid näeme rahva poolt valitud riigipead USA-s, kes on saanud rahvalt mandaadi oma programmi elluviimiseks ning kellel reaalselt on ka selleks piisavad volitused. Rahvaalgatusõiguse kritiseerija võib viidata, et otse valitud riigipea lükkab rahvaalgatusõiguse tahaplaanile; umbes et kas rahvaalgatusõiguse taastajad ise ka teavad, mida nad tahavad. Kuid see on demagoogia, sest esiteks on rahvaalgatusõigus alati põhiseaduslik õigus, mida vajadusel kasutada, ka siis kui riigipea on rahva poolt valitud ning teiseks, paneb see küsima, et kas mitte pole USA ühiskond selle võrra vaesem, et nende konstitutsioonis rahvaalgatusõigus puudub?

14., 15. ja 16. oktoobril saame tähistada 90. aasta möödumist ajast mil EV-s seadustati riigipea otsevalimise kord. §58. ütles „Riigivanema valib rahvas üldise, ühetaolise, otsese ja salajase hääletamise kaudu viieks aastaks. Kui esimesel hääletamisel ükski kandidaat ei saa osavõtjate häälte enamust, siis toimetatakse teine hääletamine hiljemalt kolme kuu jooksul.“ Sellele eelnev paragrahv andis riigipeale õiguse teostada riigi kõrgeimat valitsemisvõimu ning ütles, et Riigivanema juures on valitsemiseks Vabariigi Valitsus sh peaministri ja ühise riigikantseleiga – see oli rahva tahe. Seadus nägi sh ette, et riigipeaks kandideerijal tuleb juba eelnevalt koguda teatud arv toetusallkirju kodanikkude käest, seega, ta oli enam rahva poolt väljavalitu, kui mõne erakonna poolt välja valitud.

Täna võime vaid oletada mismoodi säärane demokraatia laiendamine oleks riigi hüvanguks tööle hakanud, sest enne kui jõudsid toimuda riigipea valimised, kehtestas Riigivanem Päts 12. märtsil 1934a. Neli aastat hiljem, Kaitseseisukorra lõppedes, andis seadusandlik kogu rahvale uue põhiseaduse, kus pole sõnagi juttu rahvaalgatusest ega ka mitte rahva poolt valitud riigipeast – see, 1938a. põhiseadus on ka aluseks neljandale ehk 1992a. põhiseadusele.

Me võime kiruda tolle aja valitsejaid ja rahvast, kes leppis diktatuuri kehtestamisega, ent me peame küsima et mida me tänases Eestis teinud olema ja teha saame, et riigipöörde eelne olukord taastada. 1934a. ja sellele järgnev aeg tõestas kui habras on meie rahva usk omariiklusesse, ent selle pinnalt saab ka öelda et selle usu kasvatamiseks tuleb rahvale anda võimalus muutuda taas kõrgeima võimu kandjast, kõrgeima võimu teostajaks. Jalgratast leiutamata!

Ilmunud väljaandes Uued Uudised ja Wõrumaa Teataja, 2023a. märtsis

KUIDAS OLEKS RAHVA POOLT VALITUD, TUGEVA PRESIDENDIGA?

Kui tahta saavutada konservatiivne pööre eesti ühiskonnas, tuleb mõelda suurelt ja püüelda seaduslike vahendeid kasutades selle poole et midagi radikaalselt muutub.

Ma ei taha hakata taas lahkama seda, et meil puudub Rahvaalgatusõigus ja presidendi otsevalimise kord. Vaid öelda et riigivõimu teostatakse Eestis suuresti läbi parlamendi: see institutsioon määrab meil Valitsuse ja Presidendi, määrab maksupoliitika, rahastab erakondi ja mis kõige õudsam – kui parlamendis läheb temperatuur kuumaks, siis patiseisust välja tulemiseks meil head lahendust pole, vaid kosmeetiline muutus selleks et hetkeks pinged maha võtta. Meenutagem 2022a. suve: President saanuks kuulutada välja erakorralised valimised, aga kui nähti et EKRE on valmis võitlustulle astuma, otsustati või jõuti otsusele et parem vahetame valitsuspartnerit, ja Isamaa läks mänguga kaasa. Ja praegugi on otsustanud President Karis, et parlamendi osapooled lahendagu tüliküsimus omavahel ära – aga ehk ongi põhiseaduslik kord loonud õhustiku, kus president tunnebki end pelgalt erakondade käpikuna?

Minu arust on aeg seletanud et parlamentaarne demokraatia vähemalt eesti rahva puhul ei tööta. Me võime küll rääkida et eestlasel on ajalooliselt väljakujunenud hirm tugeva riigijuhi ees, ent rahvas sai kord sellest hirmus üle - 1933a. hääletas homogeene rahvas põhiseadusmuudatuse poolt: 72% hääletanutest valis riigikorra mille kohta on naljatades öeldud, et see oli 2/3 presidentaalne. Tol ajal oli probleemiks see, et rahvas kippus riigikogust nö üle sõitma, vaja oli stabiilsusmehhanismi; mõte pole akadeemiline ajalookäsitlus vaid minu enda loogika. 2023a. oleme olukorras kus parlamendi koosseisu legitiimsus on kahtluse all ning parlamendi enamus sõidab rahvast üle!

Rahva poolt valitud tugev riigipea ei devalveeri parlamenti

On selge et praegused riigikogu liikmed suhtuvad skeptiliselt parlamendi võimu vähendamisse, hakatakse rääkima et liikmete vähendamise korral ei jätku saadikuid komisjonidesse. Aga see kas vähendada saadikute arvu ja vähendada saadiku rahalist privileegi, on detailne küsimus. Printsipiaalne küsimus on selles, kuidas tõsta Riigikogu töö kvaliteeti ja mainet rahva silmis.

Minu parima arusaamise juures tuleb vähendada Riigikogu rolli riigivalitsemises: Vabariigi Valitsuse koosseisu ega Vabariigi Presidenti ei määra parlament. Nende rollid on tugevalt lahus ja neid hoiab koos vaid rahva otsus ja põhiseaduslik kord. Aga nt selle eest dirigeeritakse Valitsuselt õigus kehtestada riigis eriolukord, parlamendile.

Töömahu vähendamisega on nõnda, et kui riigikogu ei tegeleks eurodirektiivide mahamüümisega Eesti inimestele ja eesti rahvale, siis ühest küljest oleks ka töömaht väiksem, ent töökvaliteet ja vastutus suureneb, sest tuntakse vastutust rahva ees ja hirmu saada mitte tagasivalituks. Nii peaks see ideaalis olema.

Kui tahta saavutada konservatiivne pööre eesti ühiskonnas, tuleb mõelda suurelt ja püüelda seaduslike vahendeid kasutades selle poole et midagi radikaalselt muutub.

 

Põhiseaduskomisjonis tõestas, et enam pole mõtet teha nägugi nagu oleks petitsioonidel mõtet

 

 

Põhiküsimus pole siin kas Eesti jätkab Euroopa Liidu liikmena, vaid demokraatias. Üks seltskond kes istub meil parlamendis, kardab teisitimõtlemist, rahvast kui kõrgeima võimu teostajat ja ilmselt ka õiglast diagnoosi iseenda kohta.

Eilsel Põhiseaduskomisjoni istungil oli päevakorra punkt minu petitsiooni algatamine: "EL jätkamise küsimus rahvahääletamisele". See viis kuidas komisjon minuga "suhtles", räägib ka sellest seltskonnast palju.

Komisjon olla lükanud eile minu petitsiooni kohe tagasi, põhjendusega et sarnane algatus on lähema 2 aasta jooksul komisjonis olnud. Aga miks ma ütlen "olla lükanud" ja kas ma tõesti seda ei teadnud?

2021. sügisel toimus Zoom vahendusel põhiseaduskomisjoniga istung, kus pärast minu ära kuulamist ütles komisjoni esimees Aadu Must (KESK), et sarnane algatus oli juba kevadel komisjonis; teemaks oli algatus mis nõudis Kaja Kallase tagasiastumist, selle erinevusega et eelnevalt oli nõutud Valitsuse tagasiastumist. Igatahes arutelu toimus!

Pärast seda mõistsin et 22.04.2021 algatatud petitsioon peab ootama. Ja ootaski. Esitasin selle parlamendile 22. aprilli 2023a. õhtul - kui I petitsioon jõudis Riigikokku samal päeval (22. aprill), siis II petitsioon jõudis Riigikokku hiljem (22. aprill). I petitsiooni arutati Põhiseaduskomisjonis 8.06.2021 - ma olin küll Zoom vahendusel õigel ajal arvuti ees, kuid Komisjon ei alustanud õigel ajal ning pidin töötõttu arvuti eest lahkuma - hiljem sain teada, et Riigikogus venis päevakord pikemaks.

12. mail 2023 sain ma tänu võitluskaaslasele teada et minu petitsioon tuleb 16. mail Põhiseaduskomisjonis arutlusele. Kuna vaatasin Riigikogu päevakorda, nägin et enne mind on päevakorras ka ühe teise algatuse arutelu - Tema kinnitas et talle laekus kutse 10. mail. Eelmise koosseisu ajal säärast käitumist polnud.

15. mail sain tänu võitluskaaslasele teada et minu petitsioon soovitakse lükata ilma aruteluta tagasi, kuna sarnane algatus on juba ligemale 2 aasta jooksul komisjonis olnud. (1 aasta ja 11 kuud tagasi). Aga mulle komisjon ei vastanud, kuigi olin vastust kirjalikult nõudnud. Eelmise koosseisu ajal säärast käitumist polnud.

Mõtlesin korra, et varemalt pole petitsiooni ka nii ruttu päevakorda võetud - see võetigi enne 8. juunit päevakorda, et see ilma minuta kohe suretada. Aga eelmise koosseisu ajal olnuks mind vähemalt ära kuulatud. Aga mida sa ootad komisjoni esimees Igor Tarost kes kuulub Eesti200sse? Komisjoni esimehed on need kes päevakorra kinnitavad.

Muidugi saanuks hea tahtmise juures algatuse nö arutelu järgmisse kuusse viia, ent seda muidugi ei tehtud. Võitluskaaslase käest sain ka teada, et eile lükati petitsioon kohe nö prügikasti.

Tegelikult oli mul juba eelmine kuu selge, et ma komisjoni istungil ei soovi osaleda; manitsuse komisjonile et mulle pole komisjoni sekretärilt saabunud kutset, tegin ma stiilis, et "komisjon peab mind kutsuma ja mina ütlen kas ma osalen". Komisjon pidanuks mind k u t s u m a, sest nii on kombeks, või kas enam pole?

Juba säärase sigatsemise pärast et komisjon mulle kutset ei saatnud, võinuks ma oma ettekandega komisjonile esineda. Aga mina kui algataja ei pääsenudki löögile ja ei teatatud hiljem et komisjon lükkas ettepaneku tagasi: seda näen ma Rahvaalgatuse.ee lehelt täna (17.mai). Nähtavalt teine suhtumine pärast riigikogu valimisi: ülbuse tase on oluliselt kasvanud.

Tekib küsimus et miks ma selle algatuse praegu riigikogule saatsin? Rahvaalgatuse.ee keskkond hoiab algatusi aktiivsena 1.5 aastat ehk 25. aprillil oleks minu algatus keskkonna poolt peatatud ja allkirjad anonüümseks tehtud. Loomulikult võisin ma enne valimisi eeldada et uus Põhiseaduskomisjoni koosseis on demokraatia sõbralikum - aga läks hoopis vastupidi. Teiseks, on mul heameel nendest algatustest lahti saada - elu on küllalt palju näidanud, et need ei asenda tegeliku rahva võimu.

https://rahvaalgatus.ee/initiatives/b1c60e41-03f8-4a4e-b69f-fe5dbad205b6#initiative-events

Põhiküsimus pole siin kas Eesti jätkab Euroopa Liidu liikmena, vaid demokraatias. Sel aastal möödub 20 aastat viimasest referendumist, siis astus Eesti EL liikmeks. Üks seltskond kes istub meil parlamendis, kardab teisitimõtlemist, rahvast kui kõrgeimat võimu ja ilmselt ka õiglast diagnoosi enda kohta.

 

2 petitsiooni jõudis Riigikogu komisjonidesse

 

 

Antud olukorras on üsna tänamatu hakata petitsioone kaitsma, teades juba ette tulemust. Aga endast tuleb anda parim, ka lootusetus olukorras.

Riigikogu võttis aprilli lõpus menetlusse 2 petitsiooni: "Abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit" ja "Euroopa Liidus jätkamise küsimus rahvahääletusele".

Esimene edastati 20. aprillil Õiguskomisjonile ja teine edastati 25. aprillil Põhiseaduskomisjonile. Algatuste saatmine Riigikogule oli tingitud eelkõige asjaolust, et need oleks muidu aegunud - kui need poleks aegunud, oleksin ma vähemalt EL teemalise algatusega veel oodanud.

Antud olukorras on üsna tänamatu hakata petitsioone kaitsma, teades juba ette tulemust. Aga endast tuleb anda parim, ka lootusetus olukorras.