VASTAB KUUSALU VOLIKOGU ASEESIMEES SULEV VALDMAA

 

„Esiteks tähendab õpilaste koolis käimine ja üksteisega kokku puutumine-suhtlemine olulisel määral inimese sotsialiseerumist ehk ühiskonnas toimida oskavaks isiksuseks kujunemist,“ ütleb Valdmaa

Asetseme ajaliselt sajandi teise kümnendi lõpul. Igapäevaselt uudiskünnist ületav viirusepideemia varjutab ühiskondlikult tähtsad teemad, viirus mis pole nii ohtlik nagu kevadel arvati, eksisteerib siiski ning levib.

KÜSIMUS 1: Kas Teie arvates võiks kaaluda tulevikus üldhariduskoolide osalisele kaug-koduõppele üleviimise, ka peale epideemiat? Elame ju digiajastul.

Koroonaviiruse ohust tekitatud eriolukord koolide õppes on toiminud korra 2020 kevadel ja siis aasta lõpul. Olenemata sellest, mis nakkusohust edaspidi saab, on need kogemused piisavad, et mõista veebipõhise õppe perspektiive.

Põhjalikumaid andmeid niisuguse õppe tulemuslikkusest veel arusaadavalt ei ole, kuid veebipõhise õppetöö korraldamise enda kohta on saadud olulisi kogemusi. On teada, mis on niisuguse õppe head küljed ja mis on kitsaskohad. Saab tegelda arendamise ja lihvimisega, et tulevikus võiks üldhariduse omandamisel tõesti osa töö toimudagi veebipõhiselt. Võib olla, et tulevikus tuleb ehitada hoopis uue kontseptsiooni järgi koolimaju, sest õpilased pea olema iga päev koolis koos. Võibolla pole seal vaja ka pidada traditsiooniliste õppeainete tunde, vaid rohkem kriitilise mõtlemise, funktsionaalse lugemise, loogika ja muu oskustele ning praktilisusele suunatu töötubasid, mille abil siis järgnevalt iseseisvalt ja veebipõhiselt õppida.

Püüdmata siin midagigi analüüsida on mul toimunu ja toimuva suhtes kaks arvamust. Esiteks tähendab õpilaste koolis käimine ja üksteisega kokku puutumine-suhtlemine olulisel määral inimese sotsialiseerumist ehk ühiskonnas toimida oskavaks isiksuseks kujunemist. Kui kontaktõpe jääb väga pinnapealseks, siis tekib selles vajakajäämisi. Teiseks - õppija enda vastutuse suurenedes ülesannete täitmisel ja teadmiste omandamisel võib välja kujunemata isiksuslike omadustega noorte puhul juhtuda, et omandatav haridus jääb lünklikuks. See võib viia haridusliku ebavõrdsuse ja kihistumiseni ühiskonnas.

KÜSIMUS 2: Kellele peab jääma lõppsõna alaealise lapse kasvatamisel: riikliku haridussüsteemi esindajale või lapsevanemale/eestkostjale?

Siin ei ole minu meelest must-valget vastust. Kui võtta sõna-sõnalt kasvatamist, siis on suurimad võimalused ja ka vastutus tulemuse eest lapsevanemal/eestkostjal. Kool ei ole kaugeltki vastutusest vaba ja täidab siin oma funktsioone. Kui mõtleme kasvatamise all ka harituse kujundamist, siis on esimene mõjutaja pigem haridussüsteem, kuid nagu praegune pandeemiakogemuski näitab, ei saa see oma ülesandeid ilma perekonna toetuseta edukalt täita.

ARVUSTUS: FAKTIVIGADEGA RAAMAT KAUPLUSTES

Suurtes raamatukauplustes on müügil Eesti ajalugu (2018/2020) mille autoriks on inglane Neil Taylor; teos tundub et on hiljem eesti keelde tõlgitud, kuna tekstis sisaldus toimetaja kommentaar, mis kandis dateeringut 2019 detsember. Paraku sisaldab raamat ajaloolisi faktivigu ja ühekülgset lähenemist teatud sündmustele; tegu on siiski ajaloo käsitlusega.

Minu arvates pole mõistlik antud raamatut sellisel kujul edasi müüja; eeldan et välismaine autor tegi pinnapealset tööd mittetahtlikult, ja seda tegi ka teose toimetaja, ent toimetaja võinuks ikka hoolikam olla.

Jätsin mõned vead välja toomata, ent need mis ma välja toon, on minu arvates piisavalt kaalukad et nendele tähelepanu osutada.

 

Ajaloolised fakti/stiilivead ja parandus

1.      Saksa 6. armee andis alla 1941a. Tegelikult toimus see 1943a.

2.      Andropov juhtis NL ka vähem kui aasta. Tegelikult oli Andropov võimul üle aasta

3.      Tiit Madisson oli Lihula linnapea. Tegelikult oli ta Lihula Vallavanem

4.      Edgar Savisaar oli sunnitud Keskerakonnast lahkuma. Tegelikult on ta jätkuvalt erakonna liige: (erakondade äriregister)

5.      Indrek Tarand oli 2011a. parlamendiliige. Tegelikult kuulus ta europarlamenti.

6.      Kindral Laidoner lükkas vabadussõdalaste katsed ta presidendikandidaadiks ülesseada tagasi. Tegelikult tegi Artur Sirk 1933 detsembril teatavaks et Eesti Vabadussõdalaste Keskliidu juhatus ei toetanud Laidoneri kandidatuuri: info raamatust Artur Sirk-Elu ja surm

7.      Larka ja Sirk jäeti pärast 1934a. riigipööret huvitaval kombel vabadusse. Tegelikult arreteeriti Sirk juba sama päeva 12. märtsi õhtul ja ta põgenes Patarei vanglast, andes end 6. detsembril Soome Kaitsepolitseile üles: info raamatust Artur Sirk-Elu ja surm

8.      Meedia otsis president Kaljulaiu „kapist“ luukeresid, kuid neid ei leitud. Tegelikult jõi Kaljulaid 1995a. autoroolis joobes seisundis vahele, Eesti Ekspress kajastas seda mõned päevad enne kui Kaljulaid ametivande andis. Autor võinuks lihtsalt „luukerede“ lause välja jätta. (kui tahta mitte presidenti halvas valguses näidata)

9.      EL liitumist toetas enamus eesti elanikke. Tegelikult oli osalusprotsent väga madal ja EL liitumist toetas alla 50% valimisõiguslikest kodanikest. Autor võinuks valimised.ee lehelt järgi kontrollida, ja mainida et me ei tea milline oleks olnud tulemus, kui referendumil hääletanuks kaks korda rohke inimesi

10.  Liikumise Noor-Eesti loosung „Jäägem eestlasteks aga saagem ka eurooplasteks“ realiseerus siis kui Eesti astus Euroopa Liitu 2004a. Tegelikult ei saa otseselt väita et eestlastest said just siis eurooplased, pigem said eestlastest eurooplased 19. sajandi rahvusliku liikumise käigus, ning see realiseerus 1918a. vabariigi väljakuulutamisega.

11.  1920a. põhiseadus oli ülidemokraatlik. Tegelikult sai 1934a. põhiseadust veel täiendatud, lisatud „presidendi otsevalmiste funktsioon“ ja „rahvahääletuse õiguse funktsioon“ Siinkohal väita et 1920a. põhiseadus oli "üli"demokraatlik, on väär.

12.  Igal kodanikul oli omale õigus saja aasta eest rahvus valida. Tegelikult ei saa kodanik omale rahvust valida, küll aga saab teatud rahvusgruppi kuuluv inimene valida omale kodakondsuse. 

ABORT PEAKS OLEMA EESKÄTT RAHVUSLASTE MURE

 

Ma juhin tähelepanu asjaolule, et kui rahvuslikult mõtlevad eestlased ei teadvusta, et abort ehk seadustatud üsasisene lapsetapp on meie rahvastiku probleem number üks ja elussündide arv surmakultuuri sakramenti vastu võttes kõvast pärsitud, siis kaob eestlane ajaloo areenilt sama kiirelt kui inimelu, mis lõpetati juba eos

Eesti Konservatiivne Rahvaerakonna valimisprogrammiline lubadus oli vähendada meditsiiniliste põhjendusteta abortide arvu erinevate meetmete abil, sh lõpetada nende rahastamine maksumaksja raviraha eest.

Valitsuse koalitsioonilepingusse sai kirjutatud abordiga seonduv punkt: “Laiendame nõustamisprogramme teadlikuks pereplaneerimiseks, tervete laste sünniks, emade tervise kaitseks ja abortide arvu vähendamiseks.” Samal ajal kui Arstide Liit taunis 2019a. kevadel tulevase rahandusministri süüdistust ERRi stuudios, et naistearstid rikkuvat Hippokratese vannet kui nad aborte läbi viivad, süüdistas aga Eesti abordivastane pro life-liikumine EKREt oma valimislubadusest taganemises.

Sotsiaalministeeriumi kommunikatsioonijuhi Oskar Lepiku sõnutsi valmib analüüs ja ettepanekud raseduskriisi nõustamise ja naistekliinikutes töötava kliinilise psühholoogi konsultatsiooni kättesaadavuse ning kvaliteedi parandamiseks plaanide kohaselt 2021. aasta märtsiks.

Rasedus on emale eriolukord, mil egoism jäägu tahaplaanile.

Elupooldajad on veendunud, et inimelu algab munaraku viljastamisega, mille tõttu on beebipillina tuntud ravimI eesmärk emaka seinale mitte kinnitunud embrüo raseda kehast väljutada, samuti abortiivse toimega. Embrüonaalperiood kestab emal 3.–8. rasedusnädalani, mille lõpus suudab laps reageerida puudutustele. Eestis aga võimaldatakse rasedust omal soovil katkestada, kui laps suudab liigutada käsi-jalgu ja meditsiiniliste näidustuste tõttu ajani mil, lapse unetsükkel kattub ema omaga.

On ignorantne väita, et seadustatud üsasisene lapsetapp annab emale suurema õiguse oma keha üle otsustamiseks. Raseduse puhul on enamat kaalul kui naise individuaalne õigus – me räägime globaalsest inimkogukonnast, kel puudub igasugunegi võimalus ennast rünnaku eest kaitsta!

Abort peaks olema eeskätt rahvuslaste mure

Eesti poliitilisel maastikul puudub sirgeselgne erakond, kes oleks oma programmis sotsiaalkonservatiivne. Sellest, et EKRE on võtnud abordiküsimuses elupooldava hoiaku, on rahvale vähe kasu, arvan ma. Nagu teame, ei õnnestunud Eesti rahvuslikumal erakonnal siiski abordi riikliku rahastamist peatada. Erakond sai tunda kriitikat nii vasakult kui ka paremalt, mis annab tunnistust sellest, et EKRE on oma tegudelt pigem parem-tsentristlik erakond kui klassikaline parempoolne partei, kes seisaks kristlike aadete eest.

Selle aasta detsembri algul vastas EKRE riigikogu fraktsioon Eesti Õdede Liidu, Eesti Ämmaemandate Ühingu ja Eesti Naistearstide Seltsi pöördumisele, et neil ega ka valitsusel pole kavatsust aborte keelustada: “Eesti Vabariigi valitsusel ja Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal ei ole kavatsust aborte Eestis keelustada. Sellist kavatsust ei ole ka MTÜ Elu Marsil,” teadis erakond lisada.

Ma aga juhin tähelepanu asjaolule, et kui rahvuslikult mõtlevad eestlased ei teadvusta, et abort ehk seadustatud üsasisene lapsetapp on meie rahvastiku probleem number üks ja elussündide arv surmakultuuri sakramenti vastu võttes kõvast pärsitud, siis kaob eestlane ajaloo areenilt sama kiirelt kui inimelu, mis lõpetati juba eos.

KONTRATSEPTIIV KUI NAISTEVASTANE VÄGIVALD

Ükski naine aga ei vääri seda, kui tema kehalist potentsiaali kasutatakse inimeksperimendi eesmärgil: olla "vaba" otsustama oma keha üle - mürgitada organismi või teha aborti. Meeste ülesanne aga peaks olema tähelepanu juhtimine naise kesksele rollile ühiskonnas: olla eelkõige inimelu edasiandja, kui alternatiiviks on naise pidamine kellegiks muuks.

Õigus privileegile võib mulle kui priviligeeritule näida positiivne, kuid alati tasub küsida mis kasu saab see kes mulle antud privileegi lubas: kas tema üllas eesmärk teenib kõrgemat hüve, riigimees mõtleb rahvuslikult, sotsioloog rahvuste üleselt, täisealine mees rüütelikult – või on privileegi väljavõitleja eesmärgiks hoopis võim ja raha, mille tulemusel muutub privileegi nautija sõltlasest ohvriks. Põrgusse viiv tee on teatavasti sillutatud headele kavatsustele.

Kui C.Goodyear leiutas 1839a. kummist valmistatud kondoomid, et neid tööstusrevolutsiooni tuules masstoota, siis oli eesmärgiks raha. Kui kondoomimüügi numbrid 1920-ndatel kahekordistusid, siis oli tootjate eesmärgiks raha. Kui 1960-ndatel propageeriti läänemaailmas vabaarmastust, siis oli eesmärgiks võim – ja selleks ajaks oli raudse eesriide taga seadustatud abielulahutus kui ka abort, eesmärgiks samuti võim. Progressi eesmärgiks on olnud alati raha ja võim, selle tulemusel on muudetud inimesed indiviididest tarbijateks mille tõttu moodustavad nad massi kellega on lihtne manipuleerida – kadunud on arusaam kesksest tõetunnetusest, mis tingib selle et inimene arvates end olevat vaba ise otsustama, allub pahaaimamatult tundele mis tõstab kõrgemaks hüveks naudingu, kuid mille tulemusel muutub ta sotsiopaadi tööriistaks.

Naistele antud õiguseid saab vaadelda mitmest küljest: iseseisvunud Eesti oli Euroopas esimesi riike kes andis naistele valimisõiguse, ka sel oli teatudlaadi negatiivne tagajärg, kuid mitte fataalne kui see oli kontratseptiivide massidesse levimine. Miks mitte näha antibeebipillide tootjas šovinisti, kelle jaoks on naine seksilelu, hoolimata sellest et antud „ravimite“ manustamine on mürk tarbija kehale? Paljud meist meestest loobuvad kondoomi kasutamisest, lastes naistel läbiviija abortiivne akt: teaduslik fakt ütleb et inimelu algab munaraku viljastamisega, mille tõttu on beebipillina tuntud ravimi eesmärk emaka seinale mitte kinnitunud embrüo raseda kehast väljutada.

Viimased 100 aastat on pööranud peapeale arusaama naiselikkusest: naist ei nähta enam niiväga emarollis vaid pigem naudingu objektina – loeb vaid see kas vastus on „ei“ või „jah“. Radikaalfeministid nimetavad aga kõike seda „õiguseks naistel ise oma keha üle otsustada“, hoolimata sellest et nad madaldavad nõnda naissoo väärtust.

Psühhiaater S. Freud on ütelnud: „[…] reproduktiivse funktsiooni hülgamine on kõikide perversioonide ühine tunnus. Tegelikult me kirjeldame seksuaalset tegevust perverssena, kui see on loovutanud reproduktiivse sihi ja püüdleb sellest sõltumatuna seksuaalse naudingu poole. […] kõigele, mis eirab [paljunemist] ja püüdleb ainuüksi naudingu saamisele antakse ’perversse’ laitev nimetus ja on sellisena keelatud.”

Arvan et ükski naine ei vääri, kui tema kehalist potentsiaali kasutatakse inimeksperimendi eesmärgil: olla "vaba" otsustama oma keha üle - mürgitada organismi või teha aborti. Meeste ülesanne aga peaks olema tähelepanu juhtimine naise kesksele rollile ühiskonnas: olla eelkõige inimelu edasiandja.

MIKS MINU ABIELU TEEMALINE PETITSIOON EI KOGUNUD VAJALIKUL HULGAL TOETUST?

 

Teinekord ei piisa kui sa ajad õiget asja, loeb ka see kellele ja kuidas

Algatasin oktoobri lõpus petitsiooni „Perekonna privileegi kaitsel – abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit“. Vaid paar päeva varem loodud petitsioon „Petitsioon perekonnaseaduse mittemuutmiseks“ on kogunud 5590 allkirja, miks siis minu petitsioon on kogunud vaid 114 toetusallkirja – seda enam et andsin oma petitsiooni lõpus oleva klausliga mõista, et minu petitsiooni allkirjastades kinnitame üle, et petitsioon „Petitsioon perekonnaseaduse mittemuutmiseks“ on õige. https://rahvaalgatus.ee/initiatives/cbe55603-74a5-4456-b404-fafbd5718ace

Oma petitsiooni „Perekonna privileegi kaitsel“ luues pidasin vajalikuks ajada teema laiemaks, lisades 4 punkti:

1) soovime et abielu määratletaks põhiseaduses ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna

2) soovime et taastataks abikaasade ühine tuludeklaratsiooni võimalus

3) soovime et riik ei telliks avalikus ruumi tarbeks propagandat mis normaliseeriks ebaloomuliku seksuaalkäitumist nagu homoseksuaalsus või rasestumisvastased vahendid, sest need ei suuda tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade

4) soovime et Riigikogu lükkab tagasi katsed kriminaliseerida vaenukõne vms mis suukorvistaks avaliku meediaruumi ja tasalülitaks universaalselt-rahvuslikult mõtlevad inimesed

Nagu ette kardetavalt ei saanud suurem osa petitsiooni toetajaid oma allkirja anda, kuna neid segas punkt 3 – vaatame selle kolme lõiku:

1) „soovime et riik ei telliks avalikus ruumi tarbeks propagandat mis normaliseeriks ebaloomuliku seksuaalkäitumist“. Tervise Arengu Instituut mis on riigi poolt rahastatav, tegi nt 2018 aastal avaliku kummikampaania mis propageerib kondoomi kahe mehe vahel. Nüüd tekib küsimus miks riik peaks maksumaksja vahenditest sellist asja tellima/promoma, ja see näide on vaid jäämäetipp.

2) „ebaloomuliku seksuaalkäitumist nagu homoseksuaalsus või rasestumisvastased vahendid“. Tegelikult ju on need kaks seksuaalkäitumist ebaloomulikud; kõrvalekaldumine normaalsusest. Ainus mille poolest erinevast soost paarid erinevad samasoolistest paaridest on see, et erinevast soost paarid viljelevad rasestumisvastaste vahendite mittepraktiseerimise korral taas normaalset seksuaalpraktikat, kuid samast soost paarid ei viljele ka mitte siis normaalset seksuaalpraktikat kui nad lõpetavad kontratseptiivide kasutamise. Ma ei näe siin midagi ebaloogilist, kui panna homoseksuaalsus ja kontratseptiivid ühte patta - see argument tekitab ebameeldivust, kuid objektiivset tõde ei saa ümber lükata.

3) „need ei suuda tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade“. Tõesti, riik mille ülesanne on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, ei tohi tegeleda kõrvalekallete propageerimisega.

Kokkuvõtvalt

Ehk tulnuks punkt 3 kirjutada lihtsalt nõnda - „soovime et riik ei telliks avalikus ruumi tarbeks propagandat mis normaliseeriks ebaloomuliku seksuaalkäitumist“. Ja toetusallkirjade andjad saanuks ise mõelda mis just nende jaoks parasjagu ebaloomulik seksuaalkäitumine on, või siis antud punkt 3 üldse petitsioonist välja jätta. Teinekord ei piisa kui sa ajad õiget asja, loeb ka see kellele ja kuidas.

Ometi on minu 2014a. loodud petitsioonile „Homopropaganda keelatuks“ antud üle 3000 toetushääle, petitsiooni tekst oli ka lihtne: Oleme vastu igasuguse kõlbmatu levimisele Eesti ühiskonnas ega vali tulevastel riigikogu valimistel erakondi, mis toetavad kooseluseadust!

https://www.petitsioon.com/homopropaganda_keelatuks

Tänan siiski siiralt neid, kes petitsiooni „Perekonna privileegi kaitsel – abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit“ allkirjastanud on. Ja mul on heameel et teine analoogne petitsioon on kogunud üle 5500 hääle: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/9354f80a-843e-47af-944e-14a6422edac5

MIS ON VAENUKÕNE SEADUSE EESMÄRK?

Me ei saa karistada inimest kultuurituse või selle eest et ta ei poolda nt samasooliste tsiviilpartnerlust, sellega et saadame talle prokuratuuri kaela.

Reformierakond andis möödunud kuul parlamendi menetlusse eelnõu millega kriminaliseeritaks vihakõne. Erakonna juht kasutas eelnõud kaitses pahemliberaali lemmikpõhiseaduseparagrahvi, mis ütleb et kedagi ei tohi diskrimineerida erinevate tunnuste põhjal. Samuti liitus Eesti Ansipi valitsuse ajal EL ühise deklaratsiooniga, milles liitunud riigid lubasid oma karistusseadustikus laiendada vihakõne mõistet. Praegu ütleb Karistusseadustiku §151 et tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Kas siis sellest enam ei piisa?

Paljudes lääneriikides on vihakõne kriminaliseeritud ja see on näidanud oma palet ka praktikas. Nimetades seda teadlikult ideoloogiliseks malakaks, on antud karistuse eesmärk mitte sind enam karistada konkreetse ohu tekitamise eest – nt leitakse su kodunt kindlad tõendid et plaanid kelle elu kallale hakata, vaid karistada sind juba selle eest et „sa võid saada ohtlikuks“ või „sinu mõtted ei sobitu kehtiva riigikorra raamidesse“. Selle tulemusel tasalülitakse rahvas, kontrollimaks nende meelsus- ja sõnavabadust – paljud kardavad avaldada oma tegelike mõtteid, kartes töökaaslaste või ühiskonna hukkamõistu. Ja kuna Euroopas valitsevad progressiivsed voolud, satuvad esimesena põlu alla kristlikud-konservatiivsed väljaütlemised – aga seda esimesena, Eesti ajaloost teame et riigivanema Pätsi režiimi ajal tasalülitati vabadussõjalased aga hiljem juba terve Eesti avalik ruum – annad sõrme, võetakse käsi.

Ma arvan et lastetoa probleeme ei lahendata karistusõigust rakendades. Me ei saa karistada inimest kultuurituse või selle eest et ta ei poolda nt samasooliste tsiviilpartnerlust, sellega et saadame talle prokuratuuri kaela – seda ei saaks enam nimetada vabaks ühiskonnaks, vaid diktatuuriks. Inimesed võiksid rohkem näidata üles oma vastumeelsust katsetele, mis soovivad suukorvistada Eesti avaliku suhtlusvälja ehk kehtestada taas vaikivat ajastut.

  

RAADIOSAADE RÄÄGIME ASJAST TÄHISTAS OMA VIIENDAT AASTAT

Raadiosaatel Räägime asjast täitus 7. novembril viies iganädalaselt eetris olnud aasta; saatel on ka suvepuhkus. Saade on üha enam kogumas populaarsust ja seda on võimalik ka hiljem Uute uudiste lehel järgi kuulata. Saatel on ka oma sotsiaalmeedia leht, millel on hetkeseisuga 585 jälgijat.

Selle ajaga on tehtud 207 saadet, millest üksikutel kordadel on puudunud kas Martin või Mart Helme. 

HEAD VIITE AASTAT!

- - - - - - - -

„Me ei ole erakond, kes on mugandunud või anumasse valatud, me valame ise seda anumat, me kujundame ise poliitikat,“ kõneles Helme. „Ja kui opositsioon ning selle paramilitaarne tiib meedia kujul kiristab hambaid, siis see on muusika minu kõrvadele, see on märk sellest, et oleme õigel teel.“ 

https://uueduudised.ee/uudis/eesti/martin-helme-erakonna-volikogul-me-ei-ole-erakond-kes-on-anumasse-valatud-me-valame-ise-seda-anumat-lisatud-video/