Kas inimene pärineb ahvist?

Tuleb tõdeda, et rohkem on tõendeid selle kohta et inimene on kosmilist päritolu

Tänapäeval kehtib üldlevinud arusaam et inimese eellane oli ahvilaadne olevus. Ma ei tea kuidas kooliprogramm teemat käsitleb, ent 15 aasta eest oli ametlik teadmine, et neandertallane pole homo sapiensi eellane, ehk varem käibele lastud spekulatsioon osutus valeks. Paraku on tänane ühiskond kapseldunud muude asjadega tegelema, et see ei vaevugi oma pead murdma asjaolu üle, et Darwini evolutsiooniteooria oligi vaid teooria. Teooria on ajapikku teadlaste ja arheoloogide poolt välja naerdud. Ametlik ajalugu räägib meile sellest, kuidas inglise teadlased töötlesid 19. sajandi lõpuaastatel koera konte ja teesklesid nende leidmist lubjakivikihtidest. Kuna tollal oli Darwini teooria populaarne, siis esitati akadeemikutele seda tõendusmaterjalina homo sapiensi ja primaadi vahelisest lülist. Aastakümneid hiljem avati uurimistöö, sh teadlaste kirjutised, kus nad võtsid omaks pettuse. Ometi on paljudel ettekujutus, et ju siis inimese eellane mõni ahv oli.

Ehk on mõnigi mõelnud, et ta satub ajalugu vaatama justkui poole pealt, nagu filmi, mille alguse on ta maha maganud. Mida tähendab, et sumerite kultuur tekkis? 

Kõik vanad kultuurid ilmutavad end meile juba valmis kujul. Ajaloolised mälestusmärgid, kultuurrahvaste kirjalikud ja suulised pärimused räägivad et inimene on kosmilist päritolu. Sumeri kirjad räägivad, et annunakid ehk tõlkes „taevast alla laskunud” kloonisid omale tööjõudu, manipuleerisid tulemiga ning vaidlesid inimesele antavate võimete ja keskmise vanuse üle. Minu väide on, et erinevad rassid on erinevate kloonimiste tulemus. Inimese kloonimise lugu on kogu aeg avalikult loetav olnud. Millest Piibli esimene peatükk räägib kui mitte inimese valmistegemisest? Me ei räägi ju sellest et eestlased uskusid aastal 1210 et nad olid Ümara lahingus edukad, vaid me räägime et lahing päriselt oligi eestlastele edukas. Nõnda peaks oskama lugeda ka arhailisi dokumente, vaadelda piltmõistatusi või vähemalt oskama valida keda selles vallas kuulata.

Me peame mõistma, et esiteks ei osanud tolle aja inimesed kasutada samu väljendeid mida meie praegu, ja teiseks, raamatu kokkupanemisel esimestel sajanditel jättis kirik olulised asjad enda teada. Nüüd meeldib meile kirikut nahutada selle eest et see varjas tõendeid, aga samas tuleb tõdeda, et praegu on Piibel ainuke üldtuntud dokument, mis annab meile edasi tõe inimeseks olemisest; Vana Testamendi osa mis on eriteadlaste pärusmaa, kõneleb meile asjatundjate suu läbi hoopis enamast, kui seda suudab seletada evolutsiooniteooria. Mõistet „ahv” kasutada meie aja inimeste kohta: ahvimise komme on meile loomuomane, me opereerime samade asjade ning ideedega sajandist sajandisse, sest midagi tõeliselt uut luua on inimesel võimatu. 

Kuidas seletada, et tuhandetest loomadest just ahvist inimene arenes - miks ei arenenud lõvist mõistusega olendit? Teadlased on seisukohal et inimeseks saamine toimus ajaloolist mastaapi arvestades, hetkega ning ilma välise sekkumiseta oleks olnud see võimatu. Miks erineb inimese lõualuu ahvi omast nõnda palju, et me saame inimkeeles kõnelda ja miks oleks pidanud ahvilaadne olevus oma karvkattest loobuma?
Tuleb tõdeda, et rohkem on tõendeid selle kohta et inimene on kosmilist päritolu, kui selle kohta, et ta on arenenud ahvilaadsest olendist. Kõik vanad tsivilisatsioonid vihjavad sellele et nad on seotud maaväliste külalistega. Tundub, et elame ajal, mil peame kõik kaardid avama.

Toimetatud 2025 detsember

„Vaenukõne“ ristiisad on kommunistid

Oli üks jõud, kes nõudis häälekalt seda, et sõnavabadusega ei saa olla kaetud mistahes mõtete vaba levitamine: selleks oli NSVL. Nad mõtlesid välja „vaenukõne”, mida tollal ei õnnestunud neil inimõiguste deklaratsiooni sisse suruda, ent džinn oli pudelist välja lastud.

Sõnavabaduse kontseptsioon sõnastati 500 aastat eKr Vanas-Kreekas. See on loomulik inimõigus, mis on olnud kirjas lääneriikide konstitutsioonides alates ajast, mil revolutsioon hakkas ohustama vaba ühiskonda. Sõnavabaduse lubamist võib pidada julgesti põhjuseks, miks kristlastest misjonärid esimestel sajanditel oma tööd teha said, samuti võib seda pidada põhjuseks, miks lõppes nõukogude inimeste usk kommunismi: inimesed said rääkida asjadest nii, nagu need päriselt on. 

Mis vahet on sõnavabaduse ja vaenukõne vahel, saab seletada nõnda, et esimene toetub objektiivsele tõele, teine aga solvub sellest, et kellelgi on veendumus, mida objektiivsem too veendumus on, seda rohkem solvab see „vaenukõne” kriminaliseerimist pooldavat inimest. Oma silmakirjalikkuses kasutasid sõnavabadust varmalt ära need, kes kritiseerisid monarhistlikku võimu esimese ilmasõja päevil, kuid pärast võimule saamist hakati ühiskonna kruvisid kinni keerama. NSVL-is oli põhjuseks julgeolekuasutuste võimuhaaramine süvastruktuurides, lääneriikides oli põhjuseks kultuurimarksistlik revolutsioon, mida nn tagurlik NSVL oma ühiskonnas pidurdas. 

Pärast raudse eesriide langemist ulatas üks vend teisele vennale käe. Idaeurooplast paneb kulmu kergitama asjaolu, et USA oli NSVLi lõpuaegadel George Bush seeniori presidendiks olemise ajal ettevaatlik kurjuse impeeriumi lagunemise suhtes - toetati raudse eesriide taga olevate riikide vabaduspüüdlusi, kuid samas on fakt, et USA ja liitlased muretsesid kommunismimassi laiali valgumise pärast. Vaadakem kas või praegust Ukraina-küsimust: pole USA midagi nii resoluutne toetama Ukraina sõjalist võitu – globalistidele on kasulik, et sõjamasin töötaks, nagu tollal asjaolu, et las kommunistid istuvad oma punases katlas edasi, ainult selle erinevusega, et Lääne rahvuslased toetasid tollal NSVLi jätkumist ning globalistid-rahajuudid Ida-Euroopa avamist. Ja kas meie, rahvuslased, peame seda hukka mõistma, pange end nende olukorda.
Eesti, aga ka ülejäänud Ida-Euroopa, on justkui too sama tagurlik NSVL, kus sa ei saanud revolutsioonilisi protsesse kohe läbi suruda: kõigepealt ehitasid kommunistid omale riigi süvastruktuuride kujul ning viimased kümme aastat on ägenevas tempos kestnud kultuurisõda. Sääraste nn arengute kritiseerimine on lääneriikides ammu „vaenukõne”, kuid kuidas too mõiste üldse tekkis? 

Aastatel 1946–1948 koostati ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni. Oli üks jõud, kes nõudis häälekalt seda, et sõnavabadusega ei saa olla kaetud mistahes mõtete vaba levitamine: selleks oli NSVL. Nad mõtlesid välja „vaenukõne”, mida tollal ei õnnestunud neil inimõiguste deklaratsiooni sisse suruda, ent džinn oli pudelist välja lastud. NSVLi esindaja A. Bogolomov kandis 1947. aastal ette ÜROs seisukoha: „Ei ole õige öelda, et rassilise, rahvusliku või usulise vaenu õhutamise keelamine kujutab endast ajakirjandusvabaduse või sõnavabaduse rikkumist … Ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust ei või kasutada ettekäändena niisuguste vaadete levitamiseks, mis mürgitavad avalikku arvamust.” 

Kultuurimarksistid olid vabas Läänes tööle pandud: ülikoolid, filmi- ja muusikatööstus, riigiametid olid üha tugevama löögi all; algas seksuaalrevolutsioon. 1966. aastal õnnestus NSVLil „vaenukõne” kontseptsioon sisse suruda ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste pakti, ning seal hakkas see oma elu elama. Võib reservatsiooniga öelda, et kommunistid valmistusid NSVLi lagunemiseks, mitte üks ühele, aga kommunismi olemus on juba selline, et see peab saama globaalseks. Neil pole vahet, millise rahva arvelt või millise riigi lipu all nad võimu teostavad. Ütle, kes on sinu vanemad ja ma ütlen, kes oled sina. „Vaenukõne” seadus, mis annab võimaluse riigistruktuuris töötavale ametnikule valida, mis on vihkamine või mis mitte, pole demokraatia kaitsmine vaid vähemuste (menševike) fašism. Tegu pole äärmuslusega, kui öelda, et „vaenukõne” kriminaliseerimist nõudev riigivõim on õigustühine, vaid see on põhiseadusliku korra kaitsmine.

Toimetatud 2025 detsember

Vaenukõne kontseptsioon pärineb Nõukogude Liidust

Eilsel piketil Toompea lossi ees mainis Varro Vooglaid et II ilmasõja järel kui alustati ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni teksti koostamist (1946-48) ning alustati meelsusvabaduse küsimust - siis oli Nõukogude Liit see kes nõudis et sõnavabadusega ei saa olla kaetud vaenu õhutamine.

Mulle tuli see tuttav ette. 2021. aasta sügisel kaitsesin riigikogu komisjonis petitsiooni mis peataks Meediateenuste seaduse muutmise eelnõu ning sh viitasin asjaolule:

"Vihavaenukõne kontseptsioon pärineb Nõukogude Liidust, Stalini ajast. Nõukogude riik püüdis seda kontseptsiooni sisse suruda ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, et nullida ära sõnavabaduse põhimõte -  Stalini ajal see ei õnnestunud. 1966. aastal aga, kui võimul oli Brežnev, õnnestus see sisse suruda ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt. Sõnavabaduse piiramine vihakõne alusel polnud mõeldud vähemuste vabastamiseks, nagu väidavad paljud kaasaja inimõiguslased, vaid demokraatide ohjeldamiseks."

 

"Ei ole õige öelda, et rassilise, rahvusliku või usulise vaenu õhutamise keelamine kujutab endast ajakirjandusvabaduse või sõnavabaduse rikkumist... Ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust ei või kasutada ettekäändena niisuguste vaadete levitamiseks, mis mürgitavad avalikku arvamust."

– Aleksandr Bogomolov, Nõukogude Liidu esindaja Inimõiguste Ülddeklaratsiooni ettevalmistanud Inimõiguste Komisjonis (1947)

 

Foto: Varro Vooglaid / avalik FB

Siinkohal tuleb mõista mis on õigusriik. Ka minagi olen alles hiljuti selle endale selgeks mõelnud: õigusriik on sh see kui karistusseadustikus on karistused kindlalt määratletud, et neid rakendatakse kõikidele süüdlastele ühtemoodi ning võimu omavad inimesed ei saa oma suva järgi otsustada keda ja mille eest karistada peab. Vaenukõne laiendamine on just see mis annab tugevamale õiguse nõrgemat ruineerida, teda poliitiliselt taga kiusata - juba ainuükski protsess ise ongi karistus ja me teame, et seda on tehtud ning tehakse ka edasi, kui vastavad võimalused võimuritele luuakse.

Vaenukõne kontseptsioon kui fašistlik element tuleb visata ajaloo prügikasti ning taastada Antiik-Kreekast pärit sõnavabaduse põhimõte. Ei midagi uut siin päikese all!

Ühiskonna väljaelamise vahendiks on meelsusvabadus

 Punalipp mis Pätsi monumendile asetatud sai, pidi juhtima tähelepanu sellele et antud riigipea teeneks oli baaside leping Nõukogude Liiduga (28. september). Pole tõendeid et Päts oleks teinud koostööd NL-ga, kuid tema isekus ja võimuihalus teeb ta vastutavaks ees esimese Eesti äraandmise eest.

Pätsi monument sümboliseerib tänast eliiti: parlamentarismi hukk ja sõnavabaduse maha surumine. Just nii nagu seda tänane vasakpoolne valitsus teeb. Isekus on võtmesõna nii riigipea Pätsi kui ka meie sõjaprintsessi juures; siin tuleb aga möönda et võrreldes peaminister Kallasega, oli Päts riigimees. Minu aktsioon polnud niivõrd Pätsi tümitav, kui võrdlusmärk ENSV ja praeguse Eesti vahel.

Tegutsesin isepäi ja kannan selle eest vastutust. Kindlasti olnuks teine võimalus tähelepanu pööramiseks nt registreeritud pikett antud monumendi juures. Ma ei õigusta monumentide kallal toime pandavaid intsidente ega kutsu üles ka kedagi sel viisil meelt avaldama nagu mina seda tegin. 

Ühiskonna väljaelamise vahendiks on meelsusvabadus, kui me seda pärsime, olemegi tagasi ENSV-s.

 

Sularahata ühiskond on totalitarism

Panen vabadele inimestele, samuti ettevõtete juhtidele südamele kohustuse tsentraalkontrollitud valitsuse raha tagasi lükata. Sularaha kasutamise võimalusega säilib sinu isiklik privaatsus ja vabadus. Muidugi vajab sularaha põhiseaduslikku kaitset!

Ehk on nii mõnigi mõelnud et mida sularaha kadumine võiks tähendada: maksad poes kaardi või muu digitaalse vahendiga, rahapesu on raskendatud ja hügieen on parem. Jah, nii mõtlesin minagi kui poisinolk olin, kuid küpsemaks saades mõistsin oma mõtete naiivsust. 90 protsenti maailma keskpankadest on nüüdseks digiraha loomise projekti selja taga. Tegu on finantssüsteemi tsentraliseerimisega nõnda, et lõpuks luuaks inimestele arvelduskonto otse keskpanka. Viimased saavad sealhulgas tsiviilisikute kontojääke suurendada või vähendada. Kui tavalise pangakonto asemel on käibel CBDC (Central Bank Digital Currency) konto, siis on võimalik kehtestada negatiivseid intresse nõnda, et sinu CBDC kontolt hakkab raha vähemaks jääma. Kui Suure Venna arvates on majanduses nõudlust vähe, sa võiksid rohkem kulutada, siis raha samm-sammult äravõtmine sunnib sind sellest loobuma. Digivaluuta on oma olemuselt ühiskonna orjastamise vahend. See tehnoloogia võimaldab korraldada repressiivset poliitikat, kontrollida iga senti ning jagada inimeste vara ümber. 

Sotsiopaatiliste kalduvustega inimestele, keda ma usun olevat rahamaailma tipus arvestatav hulk, pakub säärane olukord naudingut. Kuidas ei saa oma raha kasutada? Aga just seetõttu et see pole enam sinu oma, vaid kuulub keskpangale, mis omakorda allub eliidile. Kui selle valguses kaotada sularaha võimalus, siis jõuamegi uude totalitarismi vormi. Olgugi et asi näib sünge, ütleb talupojamõistus, et säärane rahasüsteem on mull mis ühel päeval lõhkeb, ahnus on piiritu ning digivaluuta ei suuda päästa riikide upakile aetud finantssüsteemi. Ajaloost teame, et kommunism kukkus kokku, kuid enne suutis see palju kahju teha, mille tagajärgede käes kannatab maailm tänaseni. Maailmalõpp võib olla inimrumaluse enda tekitatud, ent mis on lõpp ühele, on algus teisele. 

Panen vabadele inimestele, samuti ettevõtete juhtidele südamele kohustuse tsentraalkontrollitud valitsuse raha tagasi lükata. Sularaha kasutamise võimalusega säilib sinu isiklik privaatsus ja vabadus. Muidugi vajab sularaha põhiseaduslikku kaitset!

Toimetatud 2025 november

 

Kanaliseeritud seksuaalsus on rahvuslik agenda

 

Kõik on inimlik aga mitte tingimata kasulik. Kultuurtaime ümbert peab tõrjuma umbrohu, sest muidu läheb taim hukka.

Usuleiges Eestis domineerib arusaam et kristlus ja rahvuslus seisavad teineteisest eraldi või on lausa vastandid. Parempoolse poliitika kaubamärgiks on massimmigratsiooni tõrjumine, kuid abordipoliitika lööb rahvuskonservatiivid kahte lehte ning tekivad erinevad kanguse astmed. Rasestumisvastaste vahendite vastasus on kaardilt väljas, kuid oponentide jaoks on kõik üks suur "EKRE tahab", öeldes seda et poliitika on kõigest kompromisside kunst, et objektiivset seaduspärasust ei eksisteeri. Seda viimast arvavad ka paljud rahvuskonservatiivid, kes leiavad sh et poliitiliste punktide võitmiseks peab tegelema teemadega mis kõnetavad valijat.

Eestlase suhtumine seksuaalkalletesse kannab tihti nõukogude aegset varjundit: Riik ütleb et see pole normaalne. Nüüd räägib Riik vastupidist ja väga paljud lähevad kallete normaliseerimisega kaasa. Selle tagajärjel on sündimuse arv rekordmadal. Maa ülerahvastumine on puhas müüt, sest globalistlik agenda on aastakümneid kontrproduktiivset poliitikat propageerinud. Tegu on puhtakujulise organiseeritud kurjusega, fašismiga, kuid seda väiksemate rahvuste arvelt. Riikliku kontrolli saavutamine läbi laialivalguva seksuaalsuse kehtestamisega, kuid iroonilisel kombel jääb materialismi armastav õhtumaa inimene üha enam vaesemaks, sest piiramatu vabadus röövib au, väärikuse, auto, maja ja kodumaa. Söö putukapurgerit ja sõida Bolti tõuksiga.

Kõik on inimlik aga mitte tingimata kasulik. Kultuurtaime ümbert peab tõrjuma umbrohu, sest muidu läheb taim hukka. Nõrkuste normaliseerimine sandistab indiviidi hinge, pärsib mõtlemisvõimet ning pärsib tema tahet end paremaks muuta.

Tegelikult rajaneb inimese seksuaalsus jumalikul seaduspärasusel, mille katoliku kirik esimestel sajanditel õpetuseks formuleeris. Inimene loodi meheks ja naiseks, nad lõid perekonna ja lõpuks sündis rahvas. On võimatu lahutada rahvuslust kristlusest, sest rahvus pole muud kui vaimne materiaalsel kujul ning Maal toimuv võitlus, peegeldus võitlusest universumis: võitlus Hea ja Kurja vahel.

Seetõttu, peab rahvusluse tervikagenda hõlmama lisaks sisserände piiramisele ja abordiseaduse tagasipööramisele, ka rasestumisvastase praktika likvideerimist. Kanaliseeritud seksuaalsus on rahvusühiskondlik printsiip, mina ei sunni seda igaühele peale, kuid rahvuslastel on tarvis see teema enda jaoks selgeks mõelda.

Ilmunud väljaandes Tartu Postimees 20.09.2023

Pätsi monument sümboliseerib tänast eliiti

Ma olen maailmavaatelt rahvuslane ja katoliiklane, seega on mulle nõukogude ideoloogiline pärand vastumeelne. Asetasin Riigipea monumendi jalamile ENSV sümboolikaga laudlina kell 4.30

Konstantin Pätsi peamine kuritegu oli 1934. aasta riigipööre: järgnevate aastatega tõmmati vesi peale mitte ainult rahva poolt armastatud vabadussõjalastele, vaid parlamendile, vabale ajakirjandusele ning (otse)demokraatiale. Pole vettpidavaid tõendeid et Päts oleks teinud otsest koostööd kommunistidega, kuid on tõendeid et vene bolševikud müüsid omaaegse Eesti poliitilise- ja ärieliidi kaasosalusel maha peaaegu kogu nende käsutusse jäänud Vene Keisririigi kullavaru. Selles osales ka Harju Pank mille omanike hulgas olid Johan Laidoner ja Päts. Samuti on viiteid selle kohta et Päts lasi end 1934a. mõjutada koalitsioonikaaslase sotsiaaldemokraadi A. Rei poolt, viimane õhutaski riigipead riigipööret korraldama. 

Ma olen maailmavaatelt rahvuslane ja katoliiklane, seega on mulle nõukogude ideoloogiline pärand vastumeelne. Asetasin Riigipea monumendi jalamile ENSV sümboolikaga laudlina kell 4.30.  See oli aktsioon, mis läks korda. Väärteo koosseisu ma siin ei näe: ENSV sümboolika pole keelatud ning ükski paragrahv siin ei tööta - monumentidele asjade asetamine pole kriminaalne. Mina ei vastuta et pärast mind keegi mälestusmärki sodimas käis. 

Toimetatud 2025 november