Vaba olemine ei sõltu kehtivast riigikorrast

Minu jaoks pole vabadus sõltuv sellest milline lipp pikas Hermannis seisab, küll aga pean omariiklust, suveräänset riiki, vabaduse kõrgeimaks oreooliks, mida väärivad vaid parimad. Ainus võimalus et EV taastab täielikult oma suveräänsuse, on panustada EKRE-le.

Eelmine riigikogu esimees, praegune EKRE fraktsiooni esimees Henn Põlluaas ütleb oma avalikus kommentaaris: „Meie suveräänsus ja rahvusriiklus on püha. Toompea lossi Pika Hermanni tipus saab ja tohib lehvida ainult sinimustvalge lipp. Valitsused tulevad ja lähevad. Eesti riik on ja peab jääma.“ Oleks ka veider kui Põlluaas erakonna aseesimehena säärase südamevalulise realismiga esineks nagu Varro Vooglaid seda avalikult tegi, see poleks valijale julgustav – ent küsigem kas vabadus sõltub sellest, kas me elame Eesti Vabariigis või Vene Föderatsioonis?

Kui EV iseseisvus taastus, toimus kaheteistkümnes poliitilise võimu vahetus viimase 800 aasta jooksul ning selleks ajaks oli kujunenud välja kaks eritüüpi eestlast ja erinev arusaam vabadusest. Nõukogude aja lõpul hakkasid kõlama seisukohad et nüüd saavad eestlased seda ja teist avalikult välja ütelda ning teha, justkui vahepeal oleks keegi keelanud eestlasel iseendaks jäämast. Olen kuulnud kurvast vaatemängust, mil eestlane sügaval nõukaajal tarbis ametliku propagandat mõttega, et siis ta saab teada kuidas peab käituma ja mida ütlema: alles siis kui raudne eesriie langes, võis ta kõval häälel ütelda et nüüd oleme vabad, enam pole orjust sest me taastasime oma riigi.

Mina jaoks on säärane arusaam vabadusest vastukarva, sest kristlasena tean et sel pole vahet milline režiim Eestimaad valitseb, minu vabadust ei saa võtta Vene ega mõni muu riigivõim, kes siin oma ilmalikku korda kehtestab; nõukogude ajal kehtis ideoloogiline tsensuur ning ka täna seisame silmitsi vaenukõne seaduse laienemisega, poliitkorrektsus on samuti ideoloogiline tsensuur – kuid sellele tuleb üles näidata kodaniku allumatust, sellega ei saa leppida. 

Vabaduse olemasolu ei sõltu kehtivast riigikorrast, vaid väärikusest ning kodaniku julgusest. Muidugi ei saa ma täna üle oma varju hüpata, ent ideaaliks pean seda et kui tuleb valida orjuse või surma vahel, siis filosoof Platon ütles omal ajal selle välja: vaba mees kardab orjust rohkem kui oma surma.

Kui valida puhtpraktiliselt kas elada EV all nõnda et kodanikuõiguseid tõmmatakse veelgi enam koomale, või elada muu riigikorra all tingimusel et rahva eksistents pole ohus ning loomuseadusest tulenevaid õiguseid ei salata maha, siis valiksin ma viimase variandi. See et riik aktsepteerib sündimata elu hävitamist, on juba niigi piisav ütlemaks et Valitsus tegutseb põhiseadusvastaselt kui isegi rahastab riigikassast aborti: § 16. Igaühel on õigus elule. Omariikluse Konstitutsioonis on taastamata rahvaalgatusõigus- ja presidendi otsevalimiste kord, suurem osa ajakirjandusest pole oma tegutsemises vaba ning meil kehtib riiklik apartheid. Kaja Kallase valitsus on Eestist poolautoritaarse režiimi teinud, ja see tendents näib süvenevat, kui Reformierakond jätkab valitsuses see Kartell, Eesti200 vastu vahetatakse.

Esiteks olid Vooglaidi sõnad peavoolumeedia poolt kontekstist välja võetud ja teiseks avaldas Varro oma arvamust kristlasena ning kristlased teavad mis on kodanikuväärikus, erinevalt saamameeste kambast kes alatihti Eestis võimule lastakse.

Minu jaoks pole vabadus sõltuv sellest milline lipp pikas Hermannis seisab, küll aga pean omariiklust, suveräänset riiki, vabaduse kõrgeimaks oreooliks, mida väärivad vaid parimad. Omariiklus kui maapealne üksus pole loomuseaduslik baasprintsiip, vaid üks võimalustest kuidas rahvas oma elu korraldab; ajaloos on saadud ka ilma oma riigita hakkama nagu näiteks juudid.

Kas sinimustvalge seisab ka 10 aasta pärast pikas Hermannis? Ainus võimalus et EV taastab täielikult oma suveräänsuse, on panustada EKRE-le.

 Saadetud väljaandele Wõrumaa Teataja ning Tartu Postimees