PRAAGI PARANDUS: EESTIS TEGUTSEV POLIITILINE POLITSEI

Foto raamatust 

"EV-s tegutseb poliitiline politsei, selles suhtes, et ta ei kaitse mitte põhiseadusliku korda, vaid EL-s parasjagu valitsevat ideoloogiat"

Paar päeva tagasi avaldasin väikese ülevaate, tehes kriitikat julgeolekuasutuste aadressil: nüüd parandasin antud kirjatükki, ajalehte saatmise tarbeks. 

Vabandan!

1998a. muudeti seadusandlik võimu abil Jälitustegevuse seadust, mille  järgi tohtis Kaitsepolitsei kasutada kohtunike, prokuröre, parlamendi saadikuid ja Parlamendi poolt ametisse määratud kõrgeid ametiisikuid salajases jälitustegevuses. Suvaline salapolitsei ametnik omas õigust nt. riigikogu liikmeid sundida kolleegide järgi nuhkima. Jälitustegevuse seaduse kohaselt oli lubatud jälitustoiminguid läbi viia jälitusasutuse enda loal.

Varem kehtinud analoogne seadus ei lubanud nimetatud ametiisikuid valla või linavolikogude liikmeid, vaimulike ja advokaate, kaasata salajasele jälitustegevusele. 1998a. kehtima hakanud seaduse järgi sai see aga seaduslikuks. Kirik omal ajal protesteerin antud seaduse sätte vastu, ent selle protesti ei võetud tõsiselt.

1998a. avaldasid Eesti advokaadid antud seadusmuudatuse osas avaliku protesti. Advokatuuri esimehe, vandeadvokaat Aare Targa sõnul on Euroopas ainulaadne, kui advokaadid ja vaimulikud, keda mõlemat seob vaikimisvanne, paneksid kliendiga juttu ajades diktofoni käima. "Uskumatu, et seadus seda lubab," imestas Tark. "See õõnestab usaldust advokaadi vastu ja on vastuolus tema kutse-eetika nõuetega."

1997a. koosnes Riigikogu koosseis 80% ulatuses endistest kommunistidest, kes ei hoolinud sellest et antud Jälituseseaduse kehtima hakkamine lööb sügvava lõhe ühiskonda, kui iga kodanik võib suvalist riigiametniku või parlamendi saadikut pidada salapolitsei koputajaks.

2011/2012a. algatati reform, millega muudeti jälitustegevuse seadus kehtetuks ning sätestati sellega seotu täies mahus kriminaalmenetluse seadustikus. Seadus see sätestab, et kõiki jälitustegevusega seotud toiminguid reguleerib kriminaalmenetluse seadustik. Seal jälitustegevuse mõistet kasutatud ei ole, kasutatakse vaid sõna „jälitustoimingud“.

Uue regulatsiooni järgi peab loa andma prokuratuur või teatud juhtudel ka kohus. Samuti ei ole enam lubatud teostada jälitustoiminguid ükskõik milliste kuritegude tõkestamiseks ja ennetamiseks, vaid ainult raskemate, st esimese ja tahtliku teise astme kuritegude puhul. Seadusemuudatuse eesmärk oli tugevdada kontrolli jälitusasutuste tegevuse üle ja tagada seeläbi inimeste õiguste ja vabaduste parem kaitse.

Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf aga kritiseeris enne seadusemuudatuse jõustumist uut seadust, tundes muret muu hulgas selle üle, et uue seaduse kohaselt on prokuratuuril õigus nii jälituslubasid anda kui ka selle üle järelevalvet teostada. Ka leidis Klandorf, et seadusemuudatus annab süüdistavale poolele menetluses ebaproportsionaalselt suure eelise kaitsja ees.

Õiguskantsler kritiseeris 2011.aasta kehtivat Jälitustegevuse seadust, öeldes et see on põhiseadusega vastuolus ning et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus koosmõjus teabe jälitustoimingutega kogumist reguleerivate teiste seadusesätetega on vastuolus põhiseadusega osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle ja osas, mis võimaldab teavitamise edasilükkamise tulemusel jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata. Samadel põhjustel on põhiseadusega vastuolus 01.01.2012 jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku jälitustegevusega seonduv uus regulatsioon.

 

2008a. moodustati RK-s Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, kuid 13. aastane praktika on näidanud, et antud Komisjon tegeleb ringkäendusega: justiitsasustuste seaduserikkumiste varjamise ja kinni mätsimisega, mitte nende tõkestamisega.

Julgeolekuorganid tegelevad mitte ainult ebameeldiva isiku tasalülitamisega nagu omal ajal tehti vabadusvõitleja Tiit Madissoniga, vaid ka valitsuse vahetusega, nagu nägime selle aasta 12. jaanuaril.

Minu arvates puudub selgus selle osas, millega meie julgeolekuorganid tegelevad: mõistetavalt ei saa nad olla täisavalik organisatsioon, ent iga kodanik võiks endalt küsida, kas me saame usaldada KAPOt või Prokuratuuri!

Vabadusvõitleja Mart Niklus ütles veel alles hiljuti, et Eestis jäi omal ajal tegemata nn desovetiseerimine. Kui palju on nimetatud asutuste (kaas)tööliste hulgas endiseid KGB-lasi? Me tegelikult ei tea. Minu arvates tegutseb EV-s poliitiline politsei, selles suhtes, et ta ei kaitse mitte põhiseadusliku korda, vaid EL-s parasjagu valitsevat ideoloogiat.

(Saadetud väljaandele Wõrumaa Teataja: 18. november)

EESTIS TEGUTSEB KAITSEPOLITESI VARJUS DÜNAAMILINE SALAPOLITSEI

Aastate kui mitte aastakümnete praktika on näidanud seda, et julgeolekuorganid tegelevad mitte ainult ebameeldiva isiku tasalülitamisega nagu omal ajal tehti vabadusvõitleja Tiit Madissoniga, vaid ka valitsuse vahetusega, nagu nägime selle aasta 12. jaanuaril. Minu teada Euroopa teistes riikides ei tegele KAPO analoogid kohtueelse uurimisega, küll aga tegeles sellega KGB.

1998a. kehtima hakanud Jälitustegevuse seaduse järgi, tohib Kaitsepolitsei kasutada kohtunike, prokuröre, parlamendi saadikuid ja Parlamendi poolt ametisse määratud kõrgeid ametiisikuid salajases jälitustegevuses.

Suvaline salapolitsei ametnik omab õigust nt. riigikogu liikmeid sundida kolleegide järgi nuhkima.

Varem kehtinud analoogne seadus ei lubanud nimetatud ametiisikuid valla või linavolikogude liikmeid, vaimulike ja advokaate, kaasata salajasele jälitustegevusele. 1998a. kehtima hakanud seaduse järgi sai see aga seaduslikuks. Kirik omal ajal protesteerin antud seaduse sätte vastu, ent selle protesti ei võetud tõsiselt.

1997a. koosnes Riigikogu koosseis 80% ulatuses endistest kommunistidest, kes ei hoolinud sellest et antud Jälituseseaduse kehtima hakkamine lööb sügvava lõhe ühiskonda, kui iga kodanik võib suvalist riigiametniku või parlamendi saadikut pidada salapolitsei koputajaks.

1998a. avaldasid Eesti advokaadid antud seadusmuudatuse osas avaliku protesti. Advokatuuri esimehe, vandeadvokaat Aare Targa sõnul on Euroopas ainulaadne, kui advokaadid ja vaimulikud, keda mõlemat seob vaikimisvanne, paneksid kliendiga juttu ajades diktofoni käima. "Uskumatu, et seadus seda lubab," imestas Tark. "See õõnestab usaldust advokaadi vastu ja on vastuolus tema kutse-eetika nõuetega."

Alates juuni 2012. sätestab kõiki jälitustegevusega seotud toiminguid kriminaalmenetluse seadustik. Seal jälitustegevuse mõistet kasutatud ei ole, kasutatakse vaid sõna „jälitustoimingud“. Jälitustegevus hõlmab kõiki jälitustoiminguid.

Vastu seadusemuudatus, millega muudeti jälitustegevuse seadus kehtetuks ning sätestati sellega seotu täies mahus kriminaalmenetluse seadustikus. Jälitustegevuse seaduse kohaselt oli lubatud jälitustoiminguid läbi viia jälitusasutuse enda loal, uue regulatsiooni järgi peab loa andma prokuratuur või teatud juhtudel ka kohus. Samuti ei ole enam lubatud teostada jälitustoiminguid ükskõik milliste kuritegude tõkestamiseks ja ennetamiseks, vaid ainult raskemate, st esimese ja tahtliku teise astme kuritegude puhul. Seadusemuudatuse eesmärk oli tugevdada kontrolli jälitusasutuste tegevuse üle ja tagada seeläbi inimeste õiguste ja vabaduste parem kaitse.

Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf kritiseeris enne seadusemuudatuse jõustumist uut seadust, tundes muret muu hulgas selle üle, et uue seaduse kohaselt on prokuratuuril õigus nii jälituslubasid anda kui ka selle üle järelevalvet teostada. Samuti leidis Klandorf, et seadusemuudatus annab süüdistavale poolele menetluses ebaproportsionaalselt suure eelise kaitsja ees.

Ka tollane õiguskantsler ütles aasta enne seaduse kehtima hakkamist, et Jälitustegevuse seadus on põhiseadusega vastuolus ning et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus koosmõjus teabe jälitustoimingutega kogumist reguleerivate teiste seadusesätetega on vastuolus põhiseadusega osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle ja osas, mis võimaldab teavitamise edasilükkamise tulemusel jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata. Samadel põhjustel on põhiseadusega vastuolus 01.01.2012 jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku jälitustegevusega seonduv uus regulatsioon (2011 mai/ Delfi)

Minu teada Euroopa teistes riikides ei tegele KAPO analoogid kohtueelse uurimisega, küll aga tegeles sellega KGB. Ja nendes riikides on riiklust kaitsva organi üle kehtima kindel tsiviilkontroll vastava parlamendi komisjoni näol. Tõsi, meil on küll Riigikogu juures moodustatud Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, kuid minu arusaama kohaselt tegeleb see Komisjon pigem justiitsasustuste seaduserikkumiste varjamise ja kinni mätsimisega, mitte nende tõkestamisega.

Ja see pole pelgalt minu isiklik arvamus: aastate kui mitte aastakümnete praktika on näidanud seda, et julgeolekuorganid tegelevad mitte ainult ebameeldiva isiku tasalülitamisega nagu omal ajal tehti vabadusvõitleja Tiit Madissoniga, vaid ka valitsuse vahetusega, nagu nägime selle aasta 12. jaanuaril.

Või kas tollased võimuninad kes 1997a. KAPOle suured volitused andsid, on kunagi vastutanud oma tegude eest? Meil on ju kombeks et kui minevikus tehtud praak üldsusele kohale jõuab, siis tehakse kosmeetiline muudatus: reformitakse seadust või moodustatakse asja summutamiseks komisjon või edutatakse kuritarvitaja hoopiski paremale palgale – aga vastustust justkui keegi ei võta. Või kui võtab, siis on selleks mõni alluv.

 

Endine miilits Jüri Pihl oli 1997a. KAPO Peadirektor

 

Kokkuvõte komisjonis tehtud sõnavõttudest: Tuhat ja enam allkirjastajat leiavad, et pakutud muudatused Meediateenuste seaduses tuleb tagasi lükata.

„Suveräniteeti austav rahvasaadik, ei lase kohandada EL ega muu võõrinstitutsiooni direktiivi EV õigusruumis, eriti kui see lammutab meedia-, meelsus ja sõnavabadust. Mina vaba kodanikuna leian et kodanikuõigused on tähtsad, hoolimata sellest milline erakond meil parasjagu valitsuskoalitsioonis on,“ oli antud petitsiooni suur mõte.

9. novembril osalesin Riigikogu kultuurikomisjoni koosolekul, kus arutati minu algatatud ühispöördumist: peatame Meediateenuste seaduse muutmise eelnõu; koosolekut peeti MSTeamsi vahendusel ja EKRE poolt olid koosolekul esindatud RK kultuurikomisjoni liikmed Jaak Valge ja Moonika Helme.

Järgnevalt saab lugeda kokkuvõtet minu sõnavõttudest, koosolekul..

Austatud komisjon, saadikud ja saadetud!

Kevadel andis üle 1000nde inimese oma digitaalse allkirja sõna- ja meelsusvabaduse kaitseks; me ei tea palju oleks petitsioon allkirju siis kogunud, kui allkirjade kogumine oleks tänaseni jätkunud – aga eesmärk on eelkõige see, et protestisõnumit parlamendis arutatakse. Petitsiooni algatajana leian et plaanis olevad muudatused Meediateenuste seaduses, annavad võimuringkondadele hoovad millega liikuda oluline samm vaikiva ajastu kehtestamise suunas.

Praegu kehtiva seaduse paragrahv 19 ütleb, et üheski saates ei tohi õhutada vihkamist soo, rassilise või etnilise päritolu, veendumuste või usutunnistuse alusel. Seaduse uues sõnastuses keelataks lisaks vihkamise õhutamisele ka vägivalla õhutamine ja aluste nimekiri pikeneks oluliselt – lisanduvad nahavärvus, sotsiaalne päritolu, seksuaalne sättumus, kodakondsus ja muu. Sama loetelu on kirjas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, ehk sisuliselt Eestis juba kehtib.

Eelnõu paragrahv 19. on sugu, nahavärvus, rass, etniline päritolu või sünnipära eraldi välja toodud, nagu need polekski geneetilised omadused. Esmane arvamus antud tendentsi kohta ütleb seda, et antud paragrahvist vaatab meile vastu ideoloogiline kramp: Kas meile soovitakse selgeks teha et 1 pluss 1 ei võrdugi enam 2 .. et sugu on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon mitte geneetiline omadus.

Euroopa liidu põhiõiguste harta artikkel 21 kohaselt on keelatud igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu. Eelnõu seletuskirjas on väidetud, et eelnõud on täiendatud harta artikli 21 alusel. Tegelikult on eelnõus suletud nimekiri nendest tunnustest, mille alusel on diskrimineerimine keelatud, erinevalt hartast, kus on fikseeritud, et keelatud on igasugune diskrimineerimine.

SAPTK viitab oma kevadises pöördumises Kultuurikomisjoni esimehele Aadu Must-le sama asjaolu, tsiteerin: „“ Sõnad „igasugune diskrimineerimine, sealhulgas ...“ jätavad selgelt kataloogi lahtiseks, aga eelnõu kohaselt oleks meediateenuste seaduses sisalduv kataloog teadmata põhjustel kinnine.“ tsitaadi lõpp. Mina arvan et siin kehtib reegel: omad koerad purevad, omad koerad lepivad – kui ühel liikmesriigil on suunitlus oma seadusandlust muuta ja liikmesriik seda ka teeb, siis EL vaatab liikmesriigi poolt tehtud.

Lisaks tele- ja raadiosaadetele hakkaks uus seadus hõlmama ka veebisaateid ja muud veebipõhist videosisu. Rikkujaid võib ees oodata krõbe rahatrahv ning võimalik on ka meediateenuse osutamise keelamine.

Meediateenuste seaduse muutmine võtab eelnõu koostanud kultuuriministeeriumi ametnike selgituse kohaselt Eesti õigusruumi üle Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi. Eelnõu järgi hakkab meediateenuste seadus reguleerima ka video jagamise platvorme ja sotsiaalmeediakanaleid, aga ka kodumaiseid "ebatraditsioonilisi" video- ja audiosisu tootjaid.

Viimastel tuleb teenuse osutamiseks edaspidi esitada majandustegevusteade majandustegevuse registrisse ja teenuse kasutustingimustes määrata ebaseadusliku sisu tõkestamise kord. Eelnõuga kohandatakse seaduse regulatsioon, sealhulgas tegevuslubade süsteem, uutele audiovisuaalmeedia teenustele, näiteks suuremate uudisteportaalide juures olevale veebitelevisioonile vastavaks. See tähendab, et vastava teenuse osutajad peavad taotlema tegevusluba, esitama aruandeid programmi struktuuri kohta ning avalikustama omandistruktuuri. Kas ka Objektiiv kui kasumit mittetaotlev väljaanne kuuluks seaduse regulatsioonialasse, on hetkel veel teadmata.

Samuti selgub eelnõu seletuskirjast, et sääraste uute teenuste pakkujad peavad edaspidi jälgima, et üheski saates ei õhutataks vägivalda .. vihkamist soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse, seksuaalse sättumuse või kodakondsuse alusel, või alavääristada õiguskuulekat käitumist või kutsuda üles õigusrikkumisele.

Eelnõuga tehakse ka muid muudatusi, näiteks kehtestatakse tellitava audiovisuaalmeedia teenuse osutajatele Euroopa teoste kvoot, mis peab olema vähemalt 30 protsenti programmikataloogist. Ka audiovisuaalmeedia teenuse osutajatele pannakse kohustus avalikustada enda omandistruktuur ning haridus- ja teadusministeerium määratakse vastutavaks "meediapädevuse" edendamise eest. Eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad koostajate hinnangul peamiselt Eesti audiovisuaalmeedia teenuse osutajaid, keda on suurusjärgus umbes paarikümmet ettevõtjat.

Klassikaline näide naaberriigist!

Soome endine siseminister, hariduselt arst Päivi Räsenen sai süüdistuse, kuna ta tsiteeris piiblit. Soome peaprokurör leiab et Räsaneni väljaütlemised diskrimineerivad ja halvustavad homoseksuaale ning kujutavad endast vaenuõhutamist inimrühma vastu. süüdistatakse Räsäneni homoseksuaale halvustavate arvamuste avaldamises oma Twitteri ja Instagrami kontodel, kus ta on öelnud, et homoseksuaalsus on häbiasi ja patt.

Samuti on saanud süüdistuse sealne Luteri kiriku piiskop Juhana Pohjola: Tema „patt“ seineb selles, et ta avaldas 2004a. homoseksuaalsusest kõneleva brošüüri: „Ta lõi nemad meheks ja naiseks“.

Austatud komisjon!

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks palub avaldatud juhtkirjas selgust selle osas, kelle suhtes seadus kohalduma hakatakse: „Sääraseid keelde on kohatu seadusesse kirjutada, kui samal ajal ei ole elementaarset selgust selle osas, mida vihkamise õhutamise all silmas peetakse. Niisuguse selguseta on selguseta ka see, mis siis reaalselt keelatud on ja mille eest on seega meediateenuste seaduse paragrahviga 57 nähtud ette koguni kuni 32 000 euroni küündida võiv rahatrahv. Kuidas on tagatud, et poliitilistelt ja ideoloogiliselt tundlikes küsimustes (nt seonduvalt islamiimmigratsiooni või homo- ja sooideoloogia ühiskondliku juurutamisega) kriitiliste seisukohtade väljendamist ei hakata käsitlema ühiskondliku vihkamise õhutamisena..

…väga suure trahvi ettenägemine teo eest, mis on määratletud vähegi rahuldava selguseta, tekitab suure kindlusetuse tunde ja jätab seaduse rakendajale kohatu meelevaldsuse karistuste rakendamiseks valikuliselt ning vastavalt oma poliitilistele ja ideoloogilistele eelistustele. See omakorda kujutab endast tõsist ohtu ajakirjandusvabadusele ja sõnavabadusele ning laiemalt vaba ühiskonna ideaalile, kuna meediateenuste osutajatel puudub elementaarne arusaam, milliseid saateid või muid käsitlusi võib tembeldada vihkamise õhutamiseks, milliseid mitte. See omakorda soosib poliitiliselt ja ideoloogiliselt tundlikemas küsimustes kriitilisemate seisukohtade väljendamisest hoidumist, mis ei või olla seadusandja poolt taotletavaks eesmärgiks ega ka aktsepteeritavaks mitte-soovitud, ent selgelt ettenähtavaks tagajärjeks. Samuti soosib see olukorra kujundamist, kus meediateenuste seadust saab kasutada poliitilise ja ideoloogilise tagakiusamise vahendina.“

Petitsiooni allakirjutanute arvates..

..puudub Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelvalve Ametil pädevus selliste kultuuriliselt väga kaugele ulatuvate järelmitega otsuste langetamiseks. Minu hinnangul on karistusseadustiku paragrahvis 151 sätestatud ühiskondliku vaenu õhutamise keeld piisav ning täiendavat keeldu ei oleks meediateenuste seadusesse üldse vaja. näeme probleemi selles, et TTJA teostab meediaväljaannete suhtes sisuliselt tsensori rolli, juhindudes Euroopa Liidu suunistest, aga samal ajal sisuliselt puudub ameti enda üle selle ülesande täitmisel poliitiline kontroll.

..need on olulised küsimused!

EL direktiivi kohandamine EV õigusruumis on üks komponent Vaenukõne seaduse kompotist: eesmärk on konna keetmine vaiksel tulel: samm-sammult kujundatakse ümber inimese meelsus, võetakse temalt ära vaba tahe ja likvideeritakse valed arvamused

Peaprokurör Andres Parmas ütleb veebruaris väljaandele Eesti Päevaleht, et ta ei toeta vihakõne kriminaliseerimise laiendamist, sest sõnavabadus on ühiskonna jaoks väga oluline väärtus: „Vihakõne on tegelikult praegugi kriminaliseeritud, kui sellega kaasnevad reaalsed ohud või tagajärjed,“

Vihavaenukõne kontseptsioon pärineb Nõukogude Liidust, Stalini ajast. Nõukogude riik püüdis seda kontseptsiooni sisse suruda ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, et nullida ära sõnavabaduse põhimõte -  Stalini ajal see ei õnnestunud. 1966. aastal aga, kui võimul oli Brežnev, õnnestus see sisse suruda ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt. Sõnavabaduse piiramine vihakõne alusel polnud mõeldud vähemuste vabastamiseks, nagu väidavad paljud kaasaja inimõiguslased, vaid demokraatide ohjeldamiseks.

Kas NL-s või Pätsi aegses EV-s oli põhiseadus ausalt üles tunnistatud, et sõnavabadus on piiratud ja rakendatakse tsensuuri? Muidugi ei ole seda kusagil ausalt välja öeldud. Kui demokraatiat hinnataks ainult põhiseaduste järgi, siis autoritaarriike peaaegu ei olekski.

Petitsiooni algatajana leian..

 et muudatused Meediateenuste seaduses täidavad vaid üht eesmärki: anda EV valitsevale klikile hoovad, kiusamaks taga neid kes ei jaga kehtivat ideoloogiat - hetkel on selleks Liberaaldemokraatia, minevikus oli selleks Nõukogude Liidu poolt kehtestatud ideoloogia ning praegu võib muret tunda, et paarikümne aasta pärast on selleks mõni muu ideoloogia, mis meil siin valitseb.

Ma tahan lõpetada, pakkudes välja lahenduse..

Suveräniteeti austav rahvasaadik, ei lase kohandada EL ega muu võõrinstitutsiooni direktiivi EV õigusruumis, eriti kui see lammutab meedia-, meelsus ja sõnavabadust. Mina vaba kodanikuna leian et kodanikuõigused on tähtsad, hoolimata sellest milline erakond meil parasjagu valitsuskoalitsioonis on.

Hea komisjon!

Tuhat ja enam allkirjastajat leiavad, et pakutud muudatused Meediateenuste seaduses tuleb tagasi lükata. Ettepanek on säilitada Meediateenuste seadus kehtival kujul

 

Markus Järvi sõnavõtud on ehk rohkem filosoofia valdkonnast

Foto: saade Fookus

„See on olnud minu kandvaks ideeks terve SAPTK tegutsemise jooksul: rahvas kes ei karda surma ja kes ei lase end hirmutada surmast ning kes kardab surma rohkem kui orjust, seda on kõikide võimalike vahenditega võimatu orjastada,“ ütleb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi saate Fookus 5. minutil.

Saates "Fookuses" teevad laupäevasest meeleavaldusest ja sellele järgnenud meediatormist kokkuvõtte Varro Vooglaid ja Markus Järvi. Pean tunnistama, et Markuse sõnavõtud nende aastate jooksul on mulle kraadi võrra rohkem meeldinud kui Varro omad, võib-olla seetõttu et Markuse kommentaarid on rohkem filosoofia valdkonnast - see on minu isiklik arvamus.

Meeleavaldus vaba ühiskonna kaitseks tõestas, et märkimisväärne osa rahvast ei allu meelevaldsele türanniale ning valitsuse ja meedia hirmutamisele ning on valmis kaitsma oma kodanikuväärikust ja põhiseaduslikke õigusi.

„See energia ja tunne mis seal (23. oktoobri) meeleavaldusel valitses, oli äärmiselt võimas. Kui selline jõud kehastub ühes rahvas, siis seda rahvast sa mitte kuidagi ei orjasta. Sa võid ta füüsiliselt vangi panna, aga sa ei saa teda orjastada; see lihtsalt pole võimalik ja see oli üks väga vägev vaim, mida seal oli tunda. Probleemiks on see, et antud vaim peab kehastuma palju suuremas osas rahvas,“ kommenteerib Varro Vooglaid saate 4-5. minutil.

Markus Järvi jätkab: „See on olnud minu kandvaks ideeks terve Sihtasutuse ja Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegutsemise jooksul: rahvas kes ei karda surma ja kes ei lase end hirmutada surmast ning kes kardab surma rohkem kui orjust, seda on kõikide võimalike vahenditega võimatu orjastada. Selle rahva saab kohalt ära viia, küüditada, selle rahva saab maha tappa, selle rahvaga saab teha genotsiidi programme – aga orjastada sellist rahvast pole võimalik.“

VAATA TÄISSADET ANTUD LINGILT:

https://objektiiv.ee/fookuses-meeleavaldusel-lehvis-toeline-vabaduse-vaim-ja-tugevnes-uhtsus/

 

Мы не хотим видеть в новой правительственной коалиции Партию реформ

Foto: Varro Vooglaid/ FB

Bластных структурах Эстонской Республики действуют люди имеющие, возможно, психопатические наклонности

«Возглавляемое Партией реформ правительство продемонстрировало неспособность справиться с коронакризисом, в результате чего скачкообразно выросла заболеваемость. Поиск решений велся на фоне угроз, попыток найти оправдание, обвинений предыдущего правительства и посторонних занятий», – так говорилось в петиции «Правительство Каи Каллас должно уйти в отставку», которую Конституционная комиссия Рийгикогу отклонила 8 июня, обосновав это тем, что упомянутый в этой петиции вотум недоверия правительству Республики, как правило, не приводит к досрочным выборам в Рийгикогу.

Переданная 4 мая в Рийгикогу петиция, под которой было собрано 2765 цифровых подписей, коллективным обращением выражала желание, чтобы XIV состав Рийгикогу выразил недоверие правительству Каи Каллас и открыл бы возможность для внеочередных выборов в Рийгикогу. Непосредственной целью петиции было выражение недоверия правительству под руководством Партии реформ, ссылка на проведение внеочередных выборов в Рийгикогу не была целью сама по себе, но лишь одним из неизбежных вариантов после выражения вотума недоверия правительству. Конституционная комиссия Рийгикогу нашла удобное оправдание, чтобы отклонить коллективное обращение, проигнорировав приведенные в обращении причины, в частности:

1. Отсутствие гражданского контроля за деятельностью Полиции безопасности и прокуратуры, а также недостаточно продуманный порядок отзыва судей. В органах безопасности действует советская круговая порука.

2. Действовавшие до государственного переворота 1934 года механизмы прямой демократии – право на народную инициативу и народное голосование, возможность прямых выборов президента – были гражданам Эстонской Республики конституционно запрещены, эти конституционные права народу не возвращены.

3. Правительство инициировало изменение Закона о предупреждении инфекционных заболеваний и борьбе с ними и предоставит Департаменту полиции и погранохраны дополнительные полномочия для предотвращения распространения опасного инфекционного заболевания. https://www.riigiteataja.ee/akt/122052021003

4. Правительство Партии реформ принятием разных мер в конце 2000-х годов подавило в Эстонии экономическую деятельность – это были меры экономии и регулирования, тогда как остальная Европа преодолела экономический кризис легче, чем смогла это сделать Эстония, – наше правительство в сотрудничестве с иностранными капиталистами уничтожило качество жизни населения, более 150 тысяч эстонцев вынуждены были из-за этого покинуть родину. И сейчас правительство сознательно (или из-за бездействия) подавляет экономическую жизнь в стране – дорогими электричеством и бензином, а также нежеланием компенсировать предприятиям ущерб, денежный ущерб, который они несут из-за вызванных мерами контроля ограничений.

5. Разрушение в характерной для Партии реформ манере института семьи продолжается в нарастающем темпе: Закон о совместном проживании, противодействие референдуму о браке и теперь желание приравнять брак между мужчиной и женщиной и форму сожительства однополых пар. ЛГБТ- и т.п. пропаганда проникла в учебные заведения.

6. Более десяти лет деньги налогоплательщиков через Министерство социальных дел направляются фальшивым гражданским объединениям:  https://objektiiv.ee/fookuses-sotsiaalministeeriumi-kaudu-on-kuhveldatud-homoaktivistidele-rohkem-kui-miljon-eurot/.

7. Проект закона об изменении Закона об услугах средств массовой информации. Партия реформ не видит проблемы в том, что в правовом пространстве Эстонии применяется европейская директива об аудиовизуальных услугах. (Несмотря на то, что этого пункта нет в переданном 4 мая в Рийгикогу обращении, он косвенно связан с предыдущим пунктом 3. Правительство занимается изменением законов, чтобы ограничить свободы). https://objektiiv.ee/saptk-riigikogule-meediateenuste-seaduse-muudatused-on-tosiseks-ohuks-sona-ja-ajakirjandusvabadusele/

8. По инициативе бывшего министра финансов Мартина Хельме инициировано расследование, которое объясняет совершенное разными банками отмывание денег, – договор с американским адвокатом Луисом Фри расторгнут правительством Каллас.

Руководимое К. Каллас правительство всё больше становится похожим на режим, который в данный момент использует обусловленные эпидемией COVID-19 проблемы для установления идеологической диктатуры. Различные ограничения на свободное перемещение вводятся не с целью защитить людей от вируса, а для того, чтобы их контролировать.

Мы не знаем точно, насколько существующий медицинский кризис вызван кем-то намеренно, но это в данном случае и не важно. Этот кризис показал нам, что во властных структурах Эстонской Республики действуют люди, склонные к тоталитаризму и имеющие, возможно, психопатические наклонности.

Подписанты данной петиции „Премьер-министра Кая Каллас должна уйти со своего поста“ не согласны с введенными правительством Республики дополнительными мерами контроля, которые отменяют единственную доказательную меру инфекционной безопасности – отрицательный результат тестирования. Мы считаем, что таким образом всё больше унижается гражданское достоинство и уничтожается экономика. Так принуждая людей вакцинироваться, государственная власть утрачивает последний кредит доверия.

Мы не согласны также с позицией главы Департамента полиции и погранохраны Эльмара Вахера, изложенную им газете Eesti Päevalehelt, что и в продовольственные магазины, и в церкви государственная власть будет впускать полностью здоровых людей только в случае, если они позволили сделать себе инъекцию требуемых веществ.

И мы считаем, что реплика премьер-министра на недавней пресс-конференции правительства, обращенная к невакцинированным людям «Пожалуйста, не выходите и ни с кем не встречайтесь!», имеет признаки неадекватности и параноидальности.

Статья 97. Рийгикогу может выразить недоверие Правительству Республики, премьер-министру или министру постановлением, за которое проголосовало большинство состава Рийгикогу.

I lugemise läbis EKRE eelnõu, mis vastuvõtmisel võimaldab hakata omavalitsustes korraldama siduvaid rahvahääletusi

Rahvaalgatus.ee

„Olen seda meelt et demokraatia pole ideaalne valitsemisvorm, aga kui demokraatiaprintsiip on kodanike põhiseaduslik õigus – siis peaksid kodanikud ka päriselt demokraatlike õiguseid kasutada saama. Praegu käib Eesti Vabariigis vaid demokraatia etendamine. Toetan kahekäega EKRE algataud eelnõud, see on samm paremuse suunas," ütlen ma toetuseks lisaks.

„Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna üheks peamiseks eesmärgiks on kodanikele võimalikult laia otsustusõiguse andmine. Rahvahääletused aitavad luua sidusat ühiskonda ja väldivad poliitikute võõrandumist. Nende korraldamine kohalike omavalitsuste tasemel kohaliku elu küsimuste otsustamiseks tugevdab kohalikku identiteeti ja suurendab otsuste legitiimsust,“ ütles Jaak Valge EKRE eelnõu esimesel lugemisel.

„Kõige tihedamate rahvahääletustega riik on ka maailma üks õitsvamaid maid, nimelt Šveits. Ida-Euroopa maadest on alates 1990-ndatest aastatest kõige rohkem üleriiklikke rahvahääletusi, nimelt 20, toimunud Sloveenias. Ja pole imestada, et selles riigis on ka inimarengu indeks Ida-Euroopa kõige kõrgem. Leedus on samal ajal toimunud 14 referendumit ja Lätis üheksa. Aga Eesti referendumikultuur, millele me siis panime aluse kahe maailmasõja vahel, kui Sloveenia riiki üldse olemas polnud, on aga hääbumas. Meil on peale iseseisvuse taastamist toimunud vaid kaks üleriiklikku referendumit, viimane neist juba 18 aastat tagasi.“

Jaak Valge sõnul näitavad avaliku arvamuse küsitlused, et ligi kolme neljandikku Eesti Vabariigi kodanikest soovib võimalust algatada siduvaid rahvahääletusi.

Eelnõu peab Riigikogus enne seaduseks jõudmist läbima kolm lugemist ning pälvima enamiku saadikute heakskiidu.

Info: portaal Uued uudised

https://uueduudised.ee/uudis/eesti/ekre-eelnou-hakata-omavalitsustes-korraldama-siduvaid-rahvahaaletusi-labis-esimese-lugemise/?fbclid=IwAR15bfK0ilAp8MKVIyr05F6YvK4Np4PbHLuUjDhWRoJDCuUAlOHrpSKvr9E

 

Kandidaadi valimistejärgne aruanne: Omad järeldused tuleb mul teha

Omad õppetunnid tuleb teha: mis peab järgmine kord olema paremini, mida teha pole mõtet. Samas pole õige kui üllas idee jääb ühe kandidaadi kogenematuse tõttu tegemata.

Tänan kõiki toetajaid kes mulle oma hääle andsid. Valija toetus on mulle inspiratsiooniks jätkamaks poliitilist tööd erakonnas kui ka volikogu asendusliikmena, kui antud vajadus peaks järgneva 4 aasta jooksul tekkima.

Minu kampaania sisuks olid silmatorkavad valmisplakatit: kolme partii peale kokku 120 tükki, 5 erinevat sõnumit ja 27 küla. Reklaamflaiereid ega (oma nimega) pastakaid ma välja ei andnud, kuigi viimaseid ikka mõni tuttav küsis. Samuti ei kasutanud ma tasulist sotsiaalmeedia reklaami.

Tegin sel korral silmas-silma kampaaniat oma tutvusringkonnas, mis pole kuigi suur. Minu FB lehel said kajastatud videoklipid EKRE valimislubadustest: tõde on see et minu nimelisel FB lehel on vaid mõni üksik jälgija Kuusalu vallast; ülejäänud jälgijad on Tallinnast või mujalt Eestist. Samuti said minu kommentaarid kajastatud blogis ja FB lehel Üks Kuusalu kihelkond. Minu pilt valimisnumbriga oli ühel plakatil koos esinumbriga: Kuusalu alevikus.

Müstiline on, et minu reklaamplakateid nii paljudes kohtades ja nii suurel hulgal maha võeti. See näitab minu arvates a) kultuuritust b) hirmu minu tagasihoidliku kandidatuuri ees C) hirmu selle ees, et EKRE oma näoga rahvapoole hoiakuga teebki vallajuhtimise juures seda mida nad lubavad ja hoiduvad sellest, mida teha ei tohi.

Ühest küljest saavad konkurendid ütelda et: „Kenno kampaania oli avalike plakatite tõttu aktiivne, ehk agressiivnegi – aga vaadake, Teda ikkagi volikokku ei valitud.“ Samas seda haledam on nende plakati maha võtjate hirm, mida nad tundsid: kartes et „Kenno Põltsam saab äkki 50-60 häält“. Kindlasti arvas plakati maha võtja et Kenno Põltsamil saavad plakatid otsa – aga ei saanud! Veel viimane õhtu seadsin reklaami Kasispea küla stendile ja Tammispea bussipeatusesse. Kahju ainult et ma ei näinud kunagi seda „rõõmsat“ nägu, kes taas plakatit uuesti silmitses.

Ja lõpuks ma ei reklaaminud ju iseend, vaid EKRE Kuusalu valimisplatvormi, mille põhilubadus(soov) on ka peale valimisjärgset aega - vabastada lapsevanemad lasteaia kohatasu kohustusest. Kas meie nimekiri kaasatakse vallajuhtimisse? Seda näitab järgnev nädal.

Omad õppetunnid tuleb teha: mis peab järgmine kord olema paremini, mida teha praktiline pole. Pole õige kui üllas idee jääb ühe kandidaadi kogenematuse tõttu tegemata.