 |
| Foto raamatust |
Paar päeva tagasi avaldasin väikese ülevaate, tehes kriitikat julgeolekuasutuste aadressil: nüüd parandasin antud kirjatükki, ajalehte saatmise tarbeks.
Vabandan!
1998a. muudeti seadusandlik võimu abil Jälitustegevuse seadust, mille järgi tohtis Kaitsepolitsei kasutada kohtunike, prokuröre, parlamendi saadikuid ja Parlamendi poolt ametisse määratud kõrgeid ametiisikuid salajases jälitustegevuses. Suvaline salapolitsei ametnik omas õigust nt. riigikogu liikmeid sundida kolleegide järgi nuhkima. Jälitustegevuse seaduse kohaselt oli lubatud jälitustoiminguid läbi viia jälitusasutuse enda loal.
Varem kehtinud analoogne seadus ei lubanud nimetatud ametiisikuid valla või linavolikogude liikmeid, vaimulike ja advokaate, kaasata salajasele jälitustegevusele. 1998a. kehtima hakanud seaduse järgi sai see aga seaduslikuks. Kirik omal ajal protesteerin antud seaduse sätte vastu, ent selle protesti ei võetud tõsiselt.
1998a. avaldasid Eesti advokaadid antud seadusmuudatuse osas avaliku protesti. Advokatuuri esimehe, vandeadvokaat Aare Targa sõnul on Euroopas ainulaadne, kui advokaadid ja vaimulikud, keda mõlemat seob vaikimisvanne, paneksid kliendiga juttu ajades diktofoni käima. "Uskumatu, et seadus seda lubab," imestas Tark. "See õõnestab usaldust advokaadi vastu ja on vastuolus tema kutse-eetika nõuetega."
1997a. koosnes Riigikogu koosseis 80% ulatuses endistest kommunistidest, kes ei hoolinud sellest et antud Jälituseseaduse kehtima hakkamine lööb sügvava lõhe ühiskonda, kui iga kodanik võib suvalist riigiametniku või parlamendi saadikut pidada salapolitsei koputajaks.
2011/2012a. algatati reform, millega muudeti jälitustegevuse seadus kehtetuks ning sätestati sellega seotu täies mahus kriminaalmenetluse seadustikus. Seadus see sätestab, et kõiki jälitustegevusega seotud toiminguid reguleerib kriminaalmenetluse seadustik. Seal jälitustegevuse mõistet kasutatud ei ole, kasutatakse vaid sõna „jälitustoimingud“.
Uue regulatsiooni järgi peab loa andma prokuratuur või teatud juhtudel ka kohus. Samuti ei ole enam lubatud teostada jälitustoiminguid ükskõik milliste kuritegude tõkestamiseks ja ennetamiseks, vaid ainult raskemate, st esimese ja tahtliku teise astme kuritegude puhul. Seadusemuudatuse eesmärk oli tugevdada kontrolli jälitusasutuste tegevuse üle ja tagada seeläbi inimeste õiguste ja vabaduste parem kaitse.
Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf aga kritiseeris enne seadusemuudatuse jõustumist uut seadust, tundes muret muu hulgas selle üle, et uue seaduse kohaselt on prokuratuuril õigus nii jälituslubasid anda kui ka selle üle järelevalvet teostada. Ka leidis Klandorf, et seadusemuudatus annab süüdistavale poolele menetluses ebaproportsionaalselt suure eelise kaitsja ees.
Õiguskantsler kritiseeris 2011.aasta kehtivat Jälitustegevuse seadust, öeldes et see on põhiseadusega vastuolus ning et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus koosmõjus teabe jälitustoimingutega kogumist reguleerivate teiste seadusesätetega on vastuolus põhiseadusega osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle ja osas, mis võimaldab teavitamise edasilükkamise tulemusel jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata. Samadel põhjustel on põhiseadusega vastuolus 01.01.2012 jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku jälitustegevusega seonduv uus regulatsioon.
2008a. moodustati RK-s Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, kuid 13. aastane praktika on näidanud, et antud Komisjon tegeleb ringkäendusega: justiitsasustuste seaduserikkumiste varjamise ja kinni mätsimisega, mitte nende tõkestamisega.
Julgeolekuorganid tegelevad mitte ainult ebameeldiva isiku tasalülitamisega nagu omal ajal tehti vabadusvõitleja Tiit Madissoniga, vaid ka valitsuse vahetusega, nagu nägime selle aasta 12. jaanuaril.
Minu arvates puudub selgus selle osas, millega meie julgeolekuorganid tegelevad: mõistetavalt ei saa nad olla täisavalik organisatsioon, ent iga kodanik võiks endalt küsida, kas me saame usaldada KAPOt või Prokuratuuri!
Vabadusvõitleja Mart Niklus ütles veel alles hiljuti, et Eestis jäi omal ajal tegemata nn desovetiseerimine. Kui palju on nimetatud asutuste (kaas)tööliste hulgas endiseid KGB-lasi? Me tegelikult ei tea. Minu arvates tegutseb EV-s poliitiline politsei, selles suhtes, et ta ei kaitse mitte põhiseadusliku korda, vaid EL-s parasjagu valitsevat ideoloogiat.
(Saadetud väljaandele Wõrumaa Teataja: 18. november)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar