EESTIS TEGUTSEB KAITSEPOLITESI VARJUS DÜNAAMILINE SALAPOLITSEI

Aastate kui mitte aastakümnete praktika on näidanud seda, et julgeolekuorganid tegelevad mitte ainult ebameeldiva isiku tasalülitamisega nagu omal ajal tehti vabadusvõitleja Tiit Madissoniga, vaid ka valitsuse vahetusega, nagu nägime selle aasta 12. jaanuaril. Minu teada Euroopa teistes riikides ei tegele KAPO analoogid kohtueelse uurimisega, küll aga tegeles sellega KGB.

1998a. kehtima hakanud Jälitustegevuse seaduse järgi, tohib Kaitsepolitsei kasutada kohtunike, prokuröre, parlamendi saadikuid ja Parlamendi poolt ametisse määratud kõrgeid ametiisikuid salajases jälitustegevuses.

Suvaline salapolitsei ametnik omab õigust nt. riigikogu liikmeid sundida kolleegide järgi nuhkima.

Varem kehtinud analoogne seadus ei lubanud nimetatud ametiisikuid valla või linavolikogude liikmeid, vaimulike ja advokaate, kaasata salajasele jälitustegevusele. 1998a. kehtima hakanud seaduse järgi sai see aga seaduslikuks. Kirik omal ajal protesteerin antud seaduse sätte vastu, ent selle protesti ei võetud tõsiselt.

1997a. koosnes Riigikogu koosseis 80% ulatuses endistest kommunistidest, kes ei hoolinud sellest et antud Jälituseseaduse kehtima hakkamine lööb sügvava lõhe ühiskonda, kui iga kodanik võib suvalist riigiametniku või parlamendi saadikut pidada salapolitsei koputajaks.

1998a. avaldasid Eesti advokaadid antud seadusmuudatuse osas avaliku protesti. Advokatuuri esimehe, vandeadvokaat Aare Targa sõnul on Euroopas ainulaadne, kui advokaadid ja vaimulikud, keda mõlemat seob vaikimisvanne, paneksid kliendiga juttu ajades diktofoni käima. "Uskumatu, et seadus seda lubab," imestas Tark. "See õõnestab usaldust advokaadi vastu ja on vastuolus tema kutse-eetika nõuetega."

Alates juuni 2012. sätestab kõiki jälitustegevusega seotud toiminguid kriminaalmenetluse seadustik. Seal jälitustegevuse mõistet kasutatud ei ole, kasutatakse vaid sõna „jälitustoimingud“. Jälitustegevus hõlmab kõiki jälitustoiminguid.

Vastu seadusemuudatus, millega muudeti jälitustegevuse seadus kehtetuks ning sätestati sellega seotu täies mahus kriminaalmenetluse seadustikus. Jälitustegevuse seaduse kohaselt oli lubatud jälitustoiminguid läbi viia jälitusasutuse enda loal, uue regulatsiooni järgi peab loa andma prokuratuur või teatud juhtudel ka kohus. Samuti ei ole enam lubatud teostada jälitustoiminguid ükskõik milliste kuritegude tõkestamiseks ja ennetamiseks, vaid ainult raskemate, st esimese ja tahtliku teise astme kuritegude puhul. Seadusemuudatuse eesmärk oli tugevdada kontrolli jälitusasutuste tegevuse üle ja tagada seeläbi inimeste õiguste ja vabaduste parem kaitse.

Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf kritiseeris enne seadusemuudatuse jõustumist uut seadust, tundes muret muu hulgas selle üle, et uue seaduse kohaselt on prokuratuuril õigus nii jälituslubasid anda kui ka selle üle järelevalvet teostada. Samuti leidis Klandorf, et seadusemuudatus annab süüdistavale poolele menetluses ebaproportsionaalselt suure eelise kaitsja ees.

Ka tollane õiguskantsler ütles aasta enne seaduse kehtima hakkamist, et Jälitustegevuse seadus on põhiseadusega vastuolus ning et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus koosmõjus teabe jälitustoimingutega kogumist reguleerivate teiste seadusesätetega on vastuolus põhiseadusega osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle ja osas, mis võimaldab teavitamise edasilükkamise tulemusel jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata. Samadel põhjustel on põhiseadusega vastuolus 01.01.2012 jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku jälitustegevusega seonduv uus regulatsioon (2011 mai/ Delfi)

Minu teada Euroopa teistes riikides ei tegele KAPO analoogid kohtueelse uurimisega, küll aga tegeles sellega KGB. Ja nendes riikides on riiklust kaitsva organi üle kehtima kindel tsiviilkontroll vastava parlamendi komisjoni näol. Tõsi, meil on küll Riigikogu juures moodustatud Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, kuid minu arusaama kohaselt tegeleb see Komisjon pigem justiitsasustuste seaduserikkumiste varjamise ja kinni mätsimisega, mitte nende tõkestamisega.

Ja see pole pelgalt minu isiklik arvamus: aastate kui mitte aastakümnete praktika on näidanud seda, et julgeolekuorganid tegelevad mitte ainult ebameeldiva isiku tasalülitamisega nagu omal ajal tehti vabadusvõitleja Tiit Madissoniga, vaid ka valitsuse vahetusega, nagu nägime selle aasta 12. jaanuaril.

Või kas tollased võimuninad kes 1997a. KAPOle suured volitused andsid, on kunagi vastutanud oma tegude eest? Meil on ju kombeks et kui minevikus tehtud praak üldsusele kohale jõuab, siis tehakse kosmeetiline muudatus: reformitakse seadust või moodustatakse asja summutamiseks komisjon või edutatakse kuritarvitaja hoopiski paremale palgale – aga vastustust justkui keegi ei võta. Või kui võtab, siis on selleks mõni alluv.

 

Endine miilits Jüri Pihl oli 1997a. KAPO Peadirektor