1993: Eliit elas hoopis teises reaalsuses kui rahvas

1993. aasta detsembris oli Eesti Raadio eetris professor ja Riigikogu liige Ülo Vooglaid, rääkimast eetika kriisi teemadel ning vastamast kuulajate küsimustele. Üks helistaja tunnustas riigikogulast et tal on praegusel ajal (1993) kodanikujulgust sellisel teemal avalikult kõnelda ning esitas kaks küsimust:

KÜSIJA:

Kuidagi ei saa lugeda eetiliseks meie väga kõrgete prominentide avaldusi: Eesti Panga juhatuse esimeest (Siim Kallas) või peaministrit (Mart Laar) kes välismaal aga ka meil siin deklareerinud et „Eestil läheb nii hästi et hirm hakkab“. Kui ma säärast avaldust kuulan, mul hakkas hirm, sest kui statistika ütleb et Eestis on poolteise aastaga, Krooni eksistentsi aja jooksul miljonil inimesel elatustase tunduvalt langenud, siis ei saa ju Eestil minna hästi – või peab see olema teine Eesti kuskil mujal

VASTAB ÜLO VOOGLAID:

(Vooglaid naerab ja ütleb et seda peab küsima nende poliitikute endi käest)

Küsija toonitab veel et on vastuolud: üks mida avalikuse ees räägitaks ning teine mis päriselt toimub. Vastuolud on liigasügavad: need pole eetilised avaldused antud poliitikute suust.

Ülo Vooglaid kommenteerib lõpetuseks: „Mis puutub enesekiitmisse siis siin on kõlbeline printsiip, eesti kultuuris väga kindlalt ja täpselt fiktseeritud: teate kuidas selle enesekiitusega on? See teatavasti haiseb ja ega siin pole midagi lisada.

KÜSIJA:

On üks probleemide ring mis ka eetikaga seostub. Meil ei toimu vaid üleminek käsumajanduselt turumajandusele, vaid see kuidas me näeme protsesse mis toimuvad Ida-Euroopas sh Eestis – on väga analoogne revolutsiooniga. 40-ndate aasta lõpus murti eesti põllumajanduse selgroog, sotsialistliku külarevolutsiooni kaudu, praegu tahetakse seda selgroogu murda turumajandusliku revolutsiooni kaudu. See mis praegu toimub, on enamikele inimestele üsna toores surve, või mis Teie arvate?

VASTAB ÜLO VOOGLAID:

Ühest küljest on maa probleemid väga kõvasti tingitud sellest et omandireform on mitmel põhjusel takerdunud ja ei edene küllalt kiiresti. Teisest küljest vaadatuna ilmneb et kui need protsessid kulgeksid veel kiiremini, siis oleks surve veel tugevam. Ma arvan et tehti küllalt targalt et välistati omandireformi puhul nende tahe ja õiendamine kes kuskilt kõrvalt vaatavad ja väliste ekspertidena oleksid võinud ju ka seletama tulla.

Küll aga moodustati reformikomisjonid ja need moodustati muidugi inimestest kes olid tuntud kui ausad, usaldusväärsed, asjatundlikud ja energilised ning enamikes Eesti paikades on omandireform kulgenud üle kivide ja kändude kuid siiski mõningates paikades on see umbe jooksnud. 

 

Naine kui füüsilise elu sünnitaja ning hoidja

Emadepäeva tähistati Eestis esmakordselt 1922. aastal. 1940a. tava lakkas ning taastati 1988. aastal: mis annab tunnistust sellest et kommunismi perioodil ei peetud emadust riiklikult tähtsaks – tänapäeval üritatakse näidata et see on riiklikult tähtis, ent tooni annab kommertslikus, nagu see jõulude või ülestõusmispüha pidamisega on. 

Me oleme harjunud rääkima isamaast, kuid kas me adume et Eestimaa on pühendatud Neitsi Maarjale? Seda juba 13. sajandi algul mil eestlase etniline asuala liideti katoliikliku Euroopaga. Eestist võiks rääkida kui emamaast, mitte kui isamaast. See on meie isade maa, ent see on ka emamaa. Tegelikult pole maa seostamine naisega juhuslik, sest sumerite aegse legendi kohaselt on naine maist päritolu, ning mees maavälist päritolu – teame ju ütlust et naised ja mehed on erinevatelt planeetidelt – kas see ütlus on juurdunud meie sügaval alateadvusel? Igatahes on naine maist päritolu ning mees maavälist päritolu.
Naistele meeldivad asjad: nad on materiaalsed. Naine on elu edasiandja ning sellest tulenevalt on ta ka füüsilise elu hoidja. 

Me teame et mehed on altimad oma eluga riskima, kuid millest see tuleneb? See tulenebki sellest et mehed pole niivõrd füüsilises elus kinni, nad on aegade algusest peale ohverdanud oma elu sõdades, võitlustes ning duellides – samal ajal kui naised hoiavad elu, hoiavad eriti oma poisslapsi ning kutsuvad üles mehi, sõlmima rahu. 

Vana-Kreeka filosoof käsitles mõistet "hing" kui midagi sellist, mis on kõikidel elusolenditel, teisisõnu on hing loomne ning see esineb sõltumata intellektist. Inimelu eostamise hetkel sulandub naise loomne Hing kokku mees Vaimuga ning peenmateeria muundumine füüsiliseks eluks, saab toimuda vaid kahe erineva sugupoole vahelisel koostööl. Füüsilise elu tekitamine on vanem kui kõrgem intellekt ehk loomuseaduslik aegade algusest saati. Naine on kõrgema intellekti maaletooja ning selle hoidja.

Toimetatud 2025 november

TARTU RAHU LEPINGUGA SEATUD EESTI-VENE RIIGIPIIRIST LOOBUMINE ON RIIGIREETMINE

Foto: Google / Välisministeerium

Antud teemale pole mul omaltpoolt midagi uut lisada: Mart ja Martin Helme ning Henn Põlluaas on aastaid ning ka nüüd Tartu rahuga seatud idapiiri kaitseks, korduvalt sõna võtnud. 

Ma ei näe muud võimalust kui et 5.2% Eesti Vabariigi territooriumist on okupeeritud ning Eesti ja NL õigusjärglase vahel 1920a. sõlmitud piirilepe kehtib - või teisiti üteldes, kehtiv piirilepe tõendab et EV on osaliselt okupeeritud. 

Meil pole praeguse Venemaaga mitte mingisugust vajadust uut piirilepet sõlmida, sest meil on kehtiv piirilepe. Millal EV oma alad tagasi saab? Sellega võib minna kümneid aga ka sadu aastaid, aga me ei tohi oma alasid loovutada. 

EKRE poliitikud on korduvalt toonud näiteks Jaapanile kuuluvad Kurilli saared, mis alates 1946a. kuuluvad Venemaa koosseisu: need on okupeeritud ning Venemaa ja Jaapani vahel pole tänaseni sõlmitud rahulepingut. Läheb aega palju läheb, ent niisama me loovutada oma maid suurriigile ei saa.

Samuti on meelevaldne väita et uus ja "kindel" idapiir kaitseb meid - kas riigipiir Venemaa ja Ukraina vahel kaitses Ukrainat? Kui Venemaa tahab, siis ta tuleb ning piir vene sõdurit ei takista!

Kirjutan esimest poliitikaalast teost: planeeritav väljaandmine septembris

Foto plakatist 2022a. september

Teose käsikirja valmimise aeg on juunikuu ning peale seda peaks algama teose viimistlemine. Teose väljaandmise viimane aeg on septembrikuu. „Poliitilises perifeerias“ viitab asjaolule, et minu vaated on selged ja poliitiliselt ebakorrektsed, ehk sisuliselt olen ma perifeerias, ääremaal – ent selgelt positiivselt meelestatud, oma olukorras, omas mahlas.

Möödunud aasta lõpus alustasin oma esimese poliitikaalase teise kirjutamist, mille esimese osaga olen ma jõudnud nüüdseks lõpusirgele. Teos „Doktriin“, alapealkirjaga „Poliitilises perifeerias“ on ennustavalt ühiskonna kriitiline, mille ma lahterdasin III ossa.

Esimeses kajastan sündmuseid oma minevikust, 2003 kuni 2018a. aastani, mil minu poliitiline maailmapilt tegi läbi suure muutuse – see pole „Musta pori näkku“ stiilis memuaar, kelle kahjuks, kelle õnneks, vaid toob välja teravad ja pöördelised poliitikaalased sündmused. Teises osas räägin sotsiaalsetest probleemidest: puudutan elukultuuri ja surmakultuuri teemat, kirjutades mitte teadlase vms kõrghariduse inimese vaatevinklist, vaid lihtsa mehe vaatevinklist. Kolmandas osas peatun riigivalitsemise teemadel: mis on puudu, aga mis on ka üleliia. Neljas osas on kõige lühem: umbes üks lehekülg milles on üteldud et tulenevalt eelmistest probleemide käsitlusest, ei saagi meie majandus korras olla.

Miks säärane pealkiri? „Doktriin“ viitab asjaolule et mul on plaan tulevikus mahukam töö, kirjutada kuidas meie ühiskond peaks toimima – ent ennem tuleks kaardistada olemasolevad probleemid: sellest ka kaheosaline teos. „Poliitilises perifeerias“ viitab asjaolule, et minu vaated selged ja poliitiliselt ebakorrektsed, ehk sisuliselt olen ma perifeeria – ent selgelt positiivne oma olukorras.

Pettuma peavad need kes arvavad et raamat tuleb vähemalt 300 lehekülge: kõigest 150 lehekülge, kuid selle eest käsitlen laialt kõiki eluvaldkondi. Teose käsikirja valmimise aeg on juunikuu ning peale seda peaks algama teose viimistlemine. Kirjastusega olen ma ühepoolselt suhelnud ja rääkinud kui kaugel ma olen: olen arvestanud ka rahalise omaosalusega. Teose väljaandmise viimane aeg on septembrikuu. 

 

LOKSA LINNAVOLIKOGU OTSEÜLEKANDE IDEEL, ON NÜÜD KA SELJATAGUNE RAHVASAADIKUTE NÄOL

Tulevikus on mul plaan avaldada Loksa linnavalitsuse seaduslikul teel survet, et nad võtaksid kuulda nii linnakodanike kes toetasid oma allkirjaga algatust ning ka rahvasaadikuid, kes andsid linnavalitsusele ülesandeks valmistada ette eelnõu mis reguleeriks volikogu istungite otseülekannete korraldamist. Kas tuleb kutse koguneda algatuse toetuseks linnavalitsuse ette, ajal mil käib järgmine-ülejärgmine volikogu istung, näitab aeg.

Viimasel Loksa linnavolikogu istungil tegi valimisliit Siin me elame, Loksa Linnavalitsusele, ülesandeks valmistada ette otsuse eelnõu, mis reguleeriks linnavolikogu istungite otseülekannete korraldamist. Ettepanekus viidati Loksa linna põhimääruse § 8 lg 3.

Sellest tulenevalt jätsingi ma vastava sisulise eelnõu linnale esitamata, kuna olen veendunud et volikogu opositsioon esindab antud ideed paremini, kui seda teeksin mina kes ei kuulu linnavolikogusse, ega pole ka linnakodanik. Loksa linn andis mulle 5. mail teada, et kuna ma jätsin vastava sisulise eelnõu neile esitamata, siis tagastavad nad mulle antud algatuse.

Antud käiguga sai idee, viia linnavolikogu istungid videosilla vahendusel otsejälgitavaks, omale tugeva seljataguse: tegu pole pelgalt võõraga kes petitsiooni tegi, vaid rahvasaadikutega kes valiti linnavolikogusse.

Tulevikus on mul plaan avaldada Loksa linnavalitsuse seaduslikul teel survet, et nad võtaksid kuulda nii linnakodanike kes toetasid oma allkirjaga algatust ning ka rahvasaadikuid. Kas tuleb kutse koguneda algatuse toetuseks linnavalitsuse ette, ajal mil käib järgmine-ülejärgmine volikogu istung, näitab aeg. Koputan või koputame koos linnavalitsuse südamele, et nad tuleksid välja eelnõuga, mis reguleeriks linnavolikogu istungite otseülekannete korraldamist.

 

EI EITA ET MINU KÄELÄBI VÕIS ERAKONNA LOGOGA TIKUD ALAEALISE KÄTTE SATTUDA

Tuleb selline sõda nagu Ukrainas – siis unustame COVIDi ning tuletikud on ehk lastele hädavajalik jagada? Küll aga vabandan nende lastevanemate ees keda võis häirida et nende lapsele tuletikke hoolimatusest jagati. Olen seda meelt, et parem on kui need alaealiste kätte läbi poliitilise agitatsiooni ei satu.

1. mail toimus Kuusalu alevikus mailaat ning paralleelselt olime ka erakonnaga väljas, nagu ma eelnevalt ka kirjutanud olen.

Minuni jõudis info et Kuusalu kohalikus FB grupis on tehtud teema asjaolust, et erakonna logoga tikud sattusid justnimelt minu jagamistöö käigus alaealiste käsutusse. Ise pole ma antud teema tõstatamist lugenud, ei arva et peaksin igat kommentaari või postitust jälgima – ent laadal erakonna meenete põhijagajana tunnen, et kui erakonna logoga tikud alaealiste/laste kätte sattusid, siis olen mina vastutav. Vahepeal läks huvi erakonna meeneta vastu nii suureks, et seadsin laua peal asetsevad pastakad, tikud ning helkurid kommidega samasse korvi ning jagamise käigus tegelesin veel õhupallide jagamisega – väga võimalik et nii mõnigi laps sai omale kommi asemel tikud kätte või paar noort olid ka sellised, kellest ei saanud aru kas tegu oli 16 või 19 aastasega. Iseenesest võtan asja omaks ning teadmiseks endale, et kommid ja tikud tuleb eraldi jagada.

Teisalt võtavad kriitikud igast võimalikust äpardusest kinni. Seadus ei keela alaealistele tuletikke müüja ega jagada: seda on küll arutatud, nähtub meediast ning ma ei arva et peaksime ühiskonnaga sinna poole liikuma et tuletikud lastele keelata?

Aga eetilise poole pealt võime ka ütelda et tegu oli ju erakonna tuletikkudega! Ka kommid ja helkur olid erakonna logoga. On silmakirjalik võita et laste kätte ei või tuletikke anda, samal ajal kui avalikus tänavapildis aga ka õppeasutuses toimub täielik ühiskonna seksualiseerimine – sellega võiks teemale punkti panna. Kas me tahame võita et tuletikud laste käes on ohtlikumad kui pornograafia, pederastia vms sisuga ideoloogiline vahend. Kas me tahame et ühelt poolt õpetame lastele et mehed saavad ka lapsi, aga teisalt õpetame neid iga mustuse korral käsi pesema ning võtame neilt sootuks oskuse tulega ümber käia? Vahepeal käis läbi uudis, et riik hakkab neile kes oma kodus oleva ahju välja lõhuvad, toetust maksma. Aga tuleb selline sõda nagu Ukrainas – siis unustame COVIDi ning tuletikud on ehk lastele hädavajalik jagada?

Vaadakem asju laialt! Küll meeldib rohefanaatikutele toonitada et mõtleme suurelt, globaalselt – aga tegelikult mõteldakse väikselt, lähtudes postmodernismi üllitistest ning sellest ka võltshüsteeria et erakonna logoga tikud sattusid laste kätte.

Küll aga vabandan nende lastevanemate ees keda võis häirida et nende lapsele tuletikke jagati. Olen seda meelt, et parem on kui need alaealiste kätte läbi poliitilise 

 

1. MAI - EESTI ANASTAMISE TÄHTPÄEV

Tingimata peavad lehvima Ukraina lipud

30. aprillil, 18. aastat tagasi oskasin tõmmata selget piiri tänase ja homse vahel. See väljendus küsimuses, et kas täna lastakse raadiost vaid eesti keelseid laule, tähistamaks „eesti aja“ lõppu, sest homsest algab uus aeg. Mind ei muserdanud teadmine et eesti aeg saab ümber ning algab uus aeg – kuid just säärane siirus näitab, et tajusin selgelt mismoodi Eesti Vabariik pole enam homme sama mis ta oli eile. 

Olen juba kordades meelde tuletanud, et Eesti võeti Euroopa Liitu vähemuste häältega: JAH-ütlejaid oli kõvasti alla 50% kõikidest hääleõiguslikest kodanikest: See aga ei paistnut riigi ametlike institutsioone huvitavat, nii, nagu ametlik Eesti esindus pole huvitatud korraldama uut referendumit, kinnitamaks rahva tahte antud küsimuses üle. Tänase demokraatia üks tunnuseid on see, et kui õige vastus on käes, siis on kehtiv tõde alatiseks kivisse raiutud.

18. aasta jooksul on hetki mis panevad mõistma Euroopa Liidu kahjulikust Eestile, üha sagedasemad ning tõsisemad. Seadusandlus ning täidesaatev võim on Brüsseli ning muude välisorganisatsioonide poolt kaaperdatud. Seda kõike ei saaks aga sündida, kui rahva seas ei valitseks igipõline bipolaarne mentaalsus: see on nagu pendel mis kord liigub itta, kord läände, vahepeal jääb keskel seisma – see on aeg kus eesti omariiklus saab hingamise aja, ent siis liigub pendel taas kas itta või läände. Eesti on olnud sajandeid puhvermaa ning lähimal kümnendil ei paista see mentaalsus kaduma.

Euroopa Liit on rahvaste kalmistu.

Valmistu, eesti rahvas, valmistu!

(Rudolf Rimmel aastal 2003)

Praeguse hetke juures on positiivne see, et me teame kes on need inimesed – laias laastus on need neli parlamendi erakonda ning süvariigiprojekt Eesti200, kes ei oskagi teisiti, kui vaid riiki administreerida ning selle kõige juures haiseb korruptsiooni ning äraandmise järele, mille maaletoojaks oli omal ajal Reformierakond; ükskõik millist nende tegevust sa ka ei vaataks, igalt poolt vahib vastu reetmine: omariikluse, rääkimata siis loomuseaduslike baasprintsiipide reetmisest. 

Selle kõige juures tuleb igapäev meenutada, et EL ei õpetanud eestlast noa ja kahvliga sööma – ma ei tea, võib-olla Kaljurand, Kaljulaid või Kallas alles õppisid, ent Eestimaa kuulub alates 13. sajandist Euroopasse, seda tänu katoliku kiriku tegevusele. See on 5 sajandit varem kui Eestimaa liideti Vene tsaaririigiga, millal mh sai alguse eesti rahvuslik ärkamine. Euroopa liit aga pole Euroopa, seda ei tohi päevagi unustada. Ja alati tuleb olla valmis kui EL ka ametlikult kokku kukub, laibana kel puudub kosmiline tasand, on ta ju koguaeg olnud, ent kui keegi enam Euroopa Liitu organisatsiooni ei usu, siis tuleb olla valmis!