1. MAI - EESTI ANASTAMISE TÄHTPÄEV

Tingimata peavad lehvima Ukraina lipud

30. aprillil, 18. aastat tagasi oskasin tõmmata selget piiri tänase ja homse vahel. See väljendus küsimuses, et kas täna lastakse raadiost vaid eesti keelseid laule, tähistamaks „eesti aja“ lõppu, sest homsest algab uus aeg. Mind ei muserdanud teadmine et eesti aeg saab ümber ning algab uus aeg – kuid just säärane siirus näitab, et tajusin selgelt mismoodi Eesti Vabariik pole enam homme sama mis ta oli eile. 

Olen juba kordades meelde tuletanud, et Eesti võeti Euroopa Liitu vähemuste häältega: JAH-ütlejaid oli kõvasti alla 50% kõikidest hääleõiguslikest kodanikest: See aga ei paistnut riigi ametlike institutsioone huvitavat, nii, nagu ametlik Eesti esindus pole huvitatud korraldama uut referendumit, kinnitamaks rahva tahte antud küsimuses üle. Tänase demokraatia üks tunnuseid on see, et kui õige vastus on käes, siis on kehtiv tõde alatiseks kivisse raiutud.

18. aasta jooksul on hetki mis panevad mõistma Euroopa Liidu kahjulikust Eestile, üha sagedasemad ning tõsisemad. Seadusandlus ning täidesaatev võim on Brüsseli ning muude välisorganisatsioonide poolt kaaperdatud. Seda kõike ei saaks aga sündida, kui rahva seas ei valitseks igipõline bipolaarne mentaalsus: see on nagu pendel mis kord liigub itta, kord läände, vahepeal jääb keskel seisma – see on aeg kus eesti omariiklus saab hingamise aja, ent siis liigub pendel taas kas itta või läände. Eesti on olnud sajandeid puhvermaa ning lähimal kümnendil ei paista see mentaalsus kaduma.

Euroopa Liit on rahvaste kalmistu.

Valmistu, eesti rahvas, valmistu!

(Rudolf Rimmel aastal 2003)

Praeguse hetke juures on positiivne see, et me teame kes on need inimesed – laias laastus on need neli parlamendi erakonda ning süvariigiprojekt Eesti200, kes ei oskagi teisiti, kui vaid riiki administreerida ning selle kõige juures haiseb korruptsiooni ning äraandmise järele, mille maaletoojaks oli omal ajal Reformierakond; ükskõik millist nende tegevust sa ka ei vaataks, igalt poolt vahib vastu reetmine: omariikluse, rääkimata siis loomuseaduslike baasprintsiipide reetmisest. 

Selle kõige juures tuleb igapäev meenutada, et EL ei õpetanud eestlast noa ja kahvliga sööma – ma ei tea, võib-olla Kaljurand, Kaljulaid või Kallas alles õppisid, ent Eestimaa kuulub alates 13. sajandist Euroopasse, seda tänu katoliku kiriku tegevusele. See on 5 sajandit varem kui Eestimaa liideti Vene tsaaririigiga, millal mh sai alguse eesti rahvuslik ärkamine. Euroopa liit aga pole Euroopa, seda ei tohi päevagi unustada. Ja alati tuleb olla valmis kui EL ka ametlikult kokku kukub, laibana kel puudub kosmiline tasand, on ta ju koguaeg olnud, ent kui keegi enam Euroopa Liitu organisatsiooni ei usu, siis tuleb olla valmis!