Naine kui füüsilise elu sünnitaja ning hoidja..

8. mail oli emadepäev ning selle raames annan ma tagantjärele edasi paar mõtet mis antud päevaga mul tekkinud on: ma ei teinud sel päeval ühtegi postitust sotsiaalmeedias, aga kas see on kõige olulisem? Olen rahul, sest täitsin oma kohust, pidades meeles oma ema kes enam elavate kirjas pole ning naisi kes on emad, ilma et oleks seda sotsiaalmeedias kuulutanud.

Emadepäeva tähistati Eestis esmakordselt 1922. aastal, 1940a. tava lakkas ning taastati 1988. aastal: mis annab tunnistust sellest et kommunismi perioodil ei peetud emadust riiklikult tähtsaks – tänapäeval üritatakse näidata et see on riiklikult tähtis, ent tooni annab kommertslikus, nagu see jõulude või ülestõusmise pühadega pidamisega on. Tegu on suure teemaga, mida ma hetkel lahata ei soenda.

Me oleme harjunud rääkima isamaast, kuid kas me adume et Eestimaa on pühendatud Neitsi Maarjale? Seda juba 13. sajandi algul mil eestlase etniline asuala liideti katoliikliku Euroopaga. Eestist võiks rääkida kui emamaast, mitte kui isamaast. See on meie isade maa, ent see on ka emamaa. Tegelikult pole maa seostamine naisega juhuslik, sest sumerite aegse legendi kohaselt on naine maist päritolu, ning mees maavälist päritolu – teame ju ütlust et naised ja mehed on erinevatelt planeetidelt – kas see ütlus on juurdunud meie sügaval alateadvusel? Igatahes on minu isiklik, ütleme siis nii et ametlik seisukoht selline, et naine on maist päritolu ning mees on maavälist päritolu – mis aga ei naeruväärista kuidagi neid rolle mida üks või teine sooesindaja kannab.

Naistele meeldivad asjad: nad on materiaalsed. Klassikalisel mõttes on naine elu edasiandja ning sellest tulenevalt on nad ka füüsilise elu hoidjad. Me teame et mehed on altimad oma eluga riskima, kuid millest see tuleneb? See tulenebki sellest et mehed pole niivõrd füüsilises elus kinni, nad on aegade algusest peale ohverdanud oma elu sõdades, võitlustes ning duellides – samal ajal kui naised hoiavad elu, hoiavad eriti oma poisslapsi ning kutsuvad üles mehi sõlmima rahu.

Tänapäeval näeme tihtipeale kus soorollid kipuvad vahetuma või vahetuma: see on kuritegelik ja tahtlik protsess loomuseaduse vastu, kuid rääkides emadepäeva raames, ei soovi ma niiväga kritiseerida Revolutsioonilist liikumist, kui näha ilu erinevates soorollides. Naised kui sünnitajad hoiavad füüsilist elu, mehed aga on altimad oma füüsilist elu ohverdama – kas me saame ütelda et üks on teisest halvem? Mõlemad sootüübid on oma keerulise ülesehituse tõttu ilusad, nad on inimesed kes on loodud Jumala näo järgi.

Naisele on antud võime anda elu: see on jumalast seatud kord ning selle mõistmiseks ei pea olema ise naine ning mitte ka ühelegi naisele meheks. Läbi naise kohtub maaväline Hing, maise Keha ja Vaimuga: keha, vaim ja hing - kolm lahutamatut komponenti sh poleks võimalik kehal ja vaimul tööle hakata, kui poleks meeselementi, seda kelle kohta nii mõnigi naine ütleb et tollele piisab vaid täiskõhust ning kahest saiapätsist, annab ometi Kehale ja Vaimule Hinge - ilma selleta poleks sellist inimest keda me inimesena tunneme. Inimene, naise sünnitatud, omas ilus!