Emadepäeva tähistati Eestis esmakordselt 1922. aastal. 1940a. tava lakkas ning taastati 1988. aastal: mis annab tunnistust sellest et kommunismi perioodil ei peetud emadust riiklikult tähtsaks – tänapäeval üritatakse näidata et see on riiklikult tähtis, ent tooni annab kommertslikus, nagu see jõulude või ülestõusmispüha pidamisega on.
Me oleme harjunud rääkima isamaast, kuid kas me adume et Eestimaa on pühendatud Neitsi Maarjale? Seda juba 13. sajandi algul mil eestlase etniline asuala liideti katoliikliku Euroopaga. Eestist võiks rääkida kui emamaast, mitte kui isamaast. See on meie isade maa, ent see on ka emamaa. Tegelikult pole maa seostamine naisega juhuslik, sest sumerite aegse legendi kohaselt on naine maist päritolu, ning mees maavälist päritolu – teame ju ütlust et naised ja mehed on erinevatelt planeetidelt – kas see ütlus on juurdunud meie sügaval alateadvusel? Igatahes on naine maist päritolu ning mees maavälist päritolu.
Naistele meeldivad asjad: nad on materiaalsed. Naine on elu edasiandja ning sellest tulenevalt on ta ka füüsilise elu hoidja.
Me teame et mehed on altimad oma eluga riskima, kuid millest see tuleneb? See tulenebki sellest et mehed pole niivõrd füüsilises elus kinni, nad on aegade algusest peale ohverdanud oma elu sõdades, võitlustes ning duellides – samal ajal kui naised hoiavad elu, hoiavad eriti oma poisslapsi ning kutsuvad üles mehi, sõlmima rahu.
Vana-Kreeka filosoof käsitles mõistet "hing" kui midagi sellist, mis on kõikidel elusolenditel, teisisõnu on hing loomne ning see esineb sõltumata intellektist. Inimelu eostamise hetkel sulandub naise loomne Hing kokku mees Vaimuga ning peenmateeria muundumine füüsiliseks eluks, saab toimuda vaid kahe erineva sugupoole vahelisel koostööl. Füüsilise elu tekitamine on vanem kui kõrgem intellekt ehk loomuseaduslik aegade algusest saati. Naine on kõrgema intellekti maaletooja ning selle hoidja.
Toimetatud 2025 november
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar