1993: Eliit elas hoopis teises reaalsuses kui rahvas

1993. aasta detsembris oli Eesti Raadio eetris professor ja Riigikogu liige Ülo Vooglaid, rääkimast eetika kriisi teemadel ning vastamast kuulajate küsimustele. Üks helistaja tunnustas riigikogulast et tal on praegusel ajal (1993) kodanikujulgust sellisel teemal avalikult kõnelda ning esitas kaks küsimust:

KÜSIJA:

Kuidagi ei saa lugeda eetiliseks meie väga kõrgete prominentide avaldusi: Eesti Panga juhatuse esimeest (Siim Kallas) või peaministrit (Mart Laar) kes välismaal aga ka meil siin deklareerinud et „Eestil läheb nii hästi et hirm hakkab“. Kui ma säärast avaldust kuulan, mul hakkas hirm, sest kui statistika ütleb et Eestis on poolteise aastaga, Krooni eksistentsi aja jooksul miljonil inimesel elatustase tunduvalt langenud, siis ei saa ju Eestil minna hästi – või peab see olema teine Eesti kuskil mujal

VASTAB ÜLO VOOGLAID:

(Vooglaid naerab ja ütleb et seda peab küsima nende poliitikute endi käest)

Küsija toonitab veel et on vastuolud: üks mida avalikuse ees räägitaks ning teine mis päriselt toimub. Vastuolud on liigasügavad: need pole eetilised avaldused antud poliitikute suust.

Ülo Vooglaid kommenteerib lõpetuseks: „Mis puutub enesekiitmisse siis siin on kõlbeline printsiip, eesti kultuuris väga kindlalt ja täpselt fiktseeritud: teate kuidas selle enesekiitusega on? See teatavasti haiseb ja ega siin pole midagi lisada.

KÜSIJA:

On üks probleemide ring mis ka eetikaga seostub. Meil ei toimu vaid üleminek käsumajanduselt turumajandusele, vaid see kuidas me näeme protsesse mis toimuvad Ida-Euroopas sh Eestis – on väga analoogne revolutsiooniga. 40-ndate aasta lõpus murti eesti põllumajanduse selgroog, sotsialistliku külarevolutsiooni kaudu, praegu tahetakse seda selgroogu murda turumajandusliku revolutsiooni kaudu. See mis praegu toimub, on enamikele inimestele üsna toores surve, või mis Teie arvate?

VASTAB ÜLO VOOGLAID:

Ühest küljest on maa probleemid väga kõvasti tingitud sellest et omandireform on mitmel põhjusel takerdunud ja ei edene küllalt kiiresti. Teisest küljest vaadatuna ilmneb et kui need protsessid kulgeksid veel kiiremini, siis oleks surve veel tugevam. Ma arvan et tehti küllalt targalt et välistati omandireformi puhul nende tahe ja õiendamine kes kuskilt kõrvalt vaatavad ja väliste ekspertidena oleksid võinud ju ka seletama tulla.

Küll aga moodustati reformikomisjonid ja need moodustati muidugi inimestest kes olid tuntud kui ausad, usaldusväärsed, asjatundlikud ja energilised ning enamikes Eesti paikades on omandireform kulgenud üle kivide ja kändude kuid siiski mõningates paikades on see umbe jooksnud.