Üritame elade nii, et "oma arvamus" oleks teisejärguline

Õpetajate Maja

Eelmine kord kirjutasin et paarissuhtes olevad inimesed saavad teineteise kohta ütelda „minu mees/naine“, ilma et sel puudub egoistlik element. Mis aga puutub oma arvamuse avaldamisse, siis siin on enesekeskne element enam sees, kui seda on paarisuhte juures. Vähemalt ei peaks inimene laitma kedagi kes nimetab kaaslast sõnaga „minu“, aga samal ajal ülistab ta nii enda kui ka teiste arvamusvabadust. 

Maailmavaade on üks kindel positsioon kust inimene tajub end ümbritsevat maailma, kuid see pole kunagi terviklik ega otsigi lõpmatust, enamjaolt on tegu kollektiivse tegevusega. Seda annab võrrelda majaplaaniga: inimesel on seisukoht et just üks osa majast on see õige – selles suhtes on tegu hereesiaga, sest lähtutakse justnimelt nt katusest, kuigi majal on ka vundament, seinad jne. Oma arvamus on aga justkui selle maja üks tilluke mutrike, millest tegelikult palju ei sõltu – iga maja detail on eraldi võetuna eriline, nad moodustavad terviku, kui igaüks üksikuna, ei suuda mõjutada maja püsima jäämist. Nõnda on ka inimestega: igaühel on oma isiklik arvamus, igaüks lähtub endast, kuid tegelikult ei mõjuta see suurt pilti.

On õige küsimus, et miks meil peetakse Arvamusfestivali mitte aga Teadmiste festivali – miks poliitikutelt küsitakse mida nad arvavad, aga mitte seda, mida nad teavad. Meediaväljaannetes domineerib arvamusrubriik: inimene kes teab, avastab ühel päeval et ta on arvamust avaldanud – kuigi tegelikult andis ta edasi teadmisi.
Arvamuste paljusus on teadlik ühiskonna aatomiseerimisprotsess: mida rohkem on arvamusi, seda enam on tülisid, mida enam on tülisid, seda enam on võimalik erinevaid tülitsevaid osapooli suunata, nendega manipuleerida ning valitseda. Kas on tõesti oluline et meil oleks palju erinevaid arvamusi, tänu millele saame teineteisel piltlikult öeldes, silmad peast kiskuda - kellele see kasulik on? Võiks isegi ütelda et manipuleeritud arvamus ja üksikisiku vaba tahe on teineteisele vastandid.

Millest siis lähtuda? Lähtuma peab sellest mis ON – igaviku ja lõpmatuse tunnetamine on arvamuste ülene, puuduvad inimlikud emotsioonid. Selle sees mis ON, valitseb absoluutne tõde, objektiivsus – kõik see mis on ülene – Algus ja Ots – püramiidi ülemine tipp. Sealt saame liikuda allapoole: kõik mis planeedil Maa toimub, on lokaalne, kohalik, selle objektiivse reaalsuse sees. Räägitakse et meie tsivilisatsioon on järjekorras viies: ajalooline praktika, Traditsioon on see millele meie esivanemad on toetunud – teadmised pärinevad minevikust, need seletavad oleviku ning ehitavad tuleviku.

Mida teha miljonite arvamustega? Inimene saab rääkida millestki: a) läbi enda kogemuse b) üleüldiselt, tajudes lõpmatust ning mitte minnes isiklikuks. Arvamus on aga isiklik, kuid inimene pole saar meres, vaid sotsiaalne olend – seega võitleb ta igapäev, otsib arvamuste ülest teadmist. Kui inimesel puudub vundament, see Suur Asi millest lähtuda, siis ekslebki ta arvamuste meres: subjektivism – et kõik on suhteline – kes enam karjub ja oma arvamust avaldab, selle võim valitseb. Aga absoluuti see ei kõiguta: arvamused kaovad, igavik ja lõpmatus jäävad. Kas inimene soovib elada vaid arvates, või otsib ta vastuseid?

Oluline pole mida üks või teine arvab, vaid see, mida üks või teine teab – seega peaks oma arvamus jääma teisejärguliseks. 

Toimetatud 2025 november 

 

Kellegi "Minu" ei tähenda veel tema omamist

Foto: Postimees Naine / Google.ee

On avaldatud seisukoht, et tänapäeval käib armastus rahakoti kaudu - aga mis armastusest me siin räägime. Kas enda peenrahaks tegemine või selle peenraha kulutamine, on armastuse akt?Kasutades oma paarilise puhul sõna „minu“, ei tähenda et sa omad teda kui objekti, vaid sa kannad vastutust selle paarisuhte ees, mõlemad kannavad võrdväärset vastutust.

On avaldatud seisukoht, et keegi ei saa olla kellegi oma ning üks paarisuhte osapool ei saa keelata teisel leidmast omale seltsiline, kellega mõnusasti aega veeta. Kõik on põhimõtteliselt õige, kuid siin tuleb vaadelda omamise erinevat tähendust, küsida millel rajaneb paarisuhe ning kuhu kaob vastutuse ja pühendumise printsiip?

Mõiste „minu oma“ võib kanda endas äärmiselt egoistliku tähendust, kuid see võib ka tähendada vastutuse kandmist ning kangelasliku eneseohverdamise printsiipi. Tänapäeval on need mõisted peapeale pööratud – vastutuse võtmine ning pühendumine on ristitud egoismiks kuid loobumine pingutamisest kvaliteetse paarissuhte nimel ning liiderdamine tähendab tingimata vabadust ja teise inimesega arvestamist, sest pole aus kui sa teist inimest enda külge seod.
On avaldatud seisukoht, et inimene võib olla suhtes enam kui ühe paarilisega ning kui see on põhipaarilisega kokkulepitud, siis polevatki see petmine. Põhimõtteliselt on see õige, ent siin tasub küsida, mis on selle inimese hinnaks kes mitut paarilist peab, või kui väärtuslikuks peab see põhipaariline oma kaaspaarilist?

On selge et inimene, eriti kui tegu on meesterahvaga ja ta lepib olukorraga et tema paariline peab veel lisakaaslast, siis pole küsimus niivõrd paarilise kvaliteedis, vaid mehe enda kvaliteedis, sest mees on traditsiooniliselt perekonna peana ka suurema vastutuse kandja kui seda on teine osapool. Aga ka mehe kaaslasel lasub vastutus: tavaliselt on nii et kui sa üritad ütelda et naine on süüdi – siis oled šovinist – kui sa ütled et naine pole süüdi sest mehel lasub suurem vastutus – siis oled sa ikkagi šovinist. 
On ka tõsi et paariline ei pea kaaspaarilist maha lööma, kui teine on teda teisega füüsiliselt petnud – kuid siin tuleb arvestada, et keha, vaim ja hing on paratamatus seoses, tehes kurja füüsiliselt, teed kurja ka vaimselt, ja vastupidi. Põhimõtteliselt polegi vaimsel ning füüsilisel maailmal vahet: üks on lihtsalt jäme, teine peen.

Loomulikult on ka olukordi kus inimesed on juba lahku kasvanud ning paarisuhte osapool leiab omale teise – sel juhul ollaksegi juba sisuliselt lahku mindud. Kui aga tegu on püsivalt kolmik-neliksuhtega, siis ei saa seda kuidagi armastuse aktiks nimetada, veel vähem perekonnaks. 
On avaldatud seisukoht, et tänapäeval käib armastus rahakoti kaudu - aga mis armastusest me siin räägime. Kas enda peenrahaks tegemine või selle peenraha kulutamine, on armastuse akt?
Kasutades oma paarilise puhul sõna „minu“, ei tähenda et sa omad teda kui objekti, vaid sa kannad vastutust selle paarisuhte ees, mõlemad kannavad võrdväärset vastutust. Sama on ka lastega: sa ei oma neid kui objekte, vaid sa kannad vanemlikku vastutust.
Peaminister Kaja Kallas nimetab Vabariigi Valitsust sõnaga „minu Valitsus“. Tegelikult pole probleem selles et Kallas kasutab sõna „minu“, vaid see, et ta ei kanna mitte kuidagi peaministri rolli välja – tema jaoks ongi Valitsus, halvas mõtte, tema oma. See on äärmiselt ohtlik.

Toimetatud 2025 november

Suurim karistus Linnapeale on tema enda käitumine ning sellest tulenev kuulsus

Poliitilise töö tegemine sh kohalikul tasandil jätkub ning võime vaid spekuleerida, et linnavõim ülbusest mõne vea teeb, millega Õiguskantsleri või justiitssüsteemi poole pöörduda, ning siis juba asja pärast. Suurim karistus Linnapeale on tema enda käitumine ning sellest tulenev kuulsus. Ilmuvas raamatus „Doktriin – poliitilises perifeerias“ on antud intsident kenasti väljatoodud; demokraatia peatüki sees.

23. mail pöördusin Loksa linnaesinduse poole, nõudes et linnapea võtaks vastutuse oma nahaalse ning ebaväärika käitumise eest. 19. mail toimus volikogu istung, sündmuse keskmeks oli aprillis loodud algatus, mis soovib muuta volikogu istungid videosilla vahendusel otsejälgitavaks. 

„Kui istung oli lõppenuks kuulutatud, asusite ruumist lahkumise teele ning peale opositsioonisaadiku(te) manitsemist, osutasite käega minu suunas kes ma toolil sirge seljaga istusin ning laususite: „Näe, siin veel üks Nublu“ .. Seejärel Käsutasite mind meelevaldselt Kuusalu valda, eesmärgiga näidata, et mul kui vallakodanikul pole Loksa poliitikasse asja .. Annan Teile võimaluse minu ees avalikult vabandada, valik aja ning koha osas on Teil olemas. Küll aga ei saa ma lubada, et reageerimiseta jätmise puhul, ei anna ma asjale ametliku käiku.“ https://kennopoltsam.blogspot.com/2022/05/enesekehtestamine-nouan-loksa-linnapeal.html

7. juuliks, mitte et ma poleks ammu mõistnud pöördumise ignoreerimist, pole linnaesindus minu kirjale vastanud ning Linnapea pole volikogu istungil ega ka mitte väljaandes Loksa elu, vabandusega esinenud. Nõnda talitades, näitab linnapea et tal on suva inimestest, kes temaga samasse seltskonda ei kuulu, samuti on tal suva avalikust arvamusest, sest intsident leidis laialdast kajastust sotsiaalmeedias kui ka tänaval.

Mis on aga see „ametlik käik“ millega linnapead hoiatan? Teoloogias räägitakse aja mõistest nõnda: tuhat aastat võib olla üks päev ja üks päev võib olla tuhat aastat. Ei saa ju eeldada, et ma tingimata homme ja midagi säärast ette võtan, mida ametliku käigu all tavaliselt silmas peetakse. Antud juhul pole mõeldav ei politsei ega ka mitte õiguskantsleri poole pöördumine. Miks?

Olgugi et volikogu päevakorrapunkti menetleti koalitsiooni poolt kiiresti, pilkeid pildudes ning Linnapea oli algatuse suhtes üleolev, tõrjudes loogilised argumendid kõrvale – ei saa me rääkida menetlustoimingu rikkumisest. Kui volikogu istung oli kuulutatud lõppenuks, kasutas Linnapea minu puhul üleolevat tooni, mõnitades mind opositsiooni ja mõningate koalitsiooni saadikute kuulmisväljas – ometi pole Linnapea mind ennem ega ka mitte hiljem avalikult (ajalehes) laimanud või mõnitanud.

Politseile avalduse tegemise variant oleks naiivne ning teisalt ka ebamehelik. Esiteks saab Linnapea alati ütelda et tuli minuga peale istungi lõppenukskuulutamist vestlema, laua taha saamise teema oli kalambuur ning esitatud küsimuse vormis – mul puudub millest kinni võtta. Teisalt teame varasemalt mil moel kõiksugu liberaalid on kasutanud justiitssüsteemi (nt. tänaseks advokatuurist väljaheidetud R. Sarv) selleks et konservatiivide suhtes poliitilist kiusu ajada, antud trend on Ameerikast meile jõudnud – ja mulle on vastumeelne minna müts peos selle sama süsteemi juurde õigust taga nõudma, seda enam et intsident jäi leebeks. See kõik on poliitilise kultuuri või kultuurituse küsimus.

Tuletagem meelde et Kuusalu mailaada korraldaja püüdis takistada EKRE seadusliku poliitilist tegevust 1. mail ning ainuüksi liiklusrikkumise pärast tulnuks laadakorraldaja vastutusele võtta – politsei aga leidis mulle saadetud vastuskirjas, et menetluse alustamiseks pole põhjust.

Näeme, et intsident leidis laialdast kajastust ning kui tarvis, saab seda alati avalikult meelde tuletada. Teisalt ei tasu detailidesse takerduda ning uskuge, mul on peale Loksa linna ka suurimaid projekte käsil. Kuid poliitilise töö tegemine sh kohalikul tasandil jätkub ning võime vaid spekuleerida, et linnavõim ülbusest mõne vea teeb, millega Õiguskantsleri või justiitssüsteemi poole pöörduda, ning siis juba asja pärast. Suurim karistus Linnapeale on tema enda käitumine ning sellest tulenev kuulsus.

Ilmuvas raamatus „Doktriin – poliitilises perifeerias“ on antud intsident kenasti väljatoodud; demokraatia peatüki sees.

 

KAS LOKSA LAPSEVANEMAD EI VÄÄRIGI MAKSUVABASTUST?

Lapsevanemale makstakse välja ühekordne sünnitoetus kuid see sama toetus võetakse temalt lasteaia kohatasu küsides 4-6 kordselt tagasi – kui sa soovid saada „kohamaksu toetust“, siis peab sinu leibkonna sissetulek pereliikme kohta olema väiksem kui 50% töötasu alammäärast kuus. Kui palju on aga neid kes küsivad, milleks seda kõike tarvis on?

2021a. novembris algatasin petitsiooni, „Vabastame Loksa linna lapsevanemad lasteaia kohatasu kohustusest ja muudame sünnitoetuste väljamaksmise korda“, mis pole aga tänaseks päevaks kogunud piisavalt allkirju; siia kõrvale toome näitena petitsiooni, „Loksa linnavolikogu istung otseülekandesse“, mis kogus piisavalt palju toetust, et see linnale edastada. Milles siis asi: kas linlane kelle laps käib lasteaias pole huvitatud et lasteaia kohatasu nende jaoks kaoks või et ühekordne sünnitoetus tõuseks?

1. Kommunikatsioon: usun et see on peamine probleem, miks petitsioon pole allkirju kogunud. Loksa on suuresti vene keelne linn ning algatus pole paljudele lihtsalt kohale jõudnud. Volikogu tööd puudutava petitsiooniga seoses panin tähele, et FB grupis kirjutas mitu vene keelt emakeelena kõnelevat inimest ning küsis, et mis algatusega tegu on.

2. Sõltuvussuhe avalikust poliitilisest võimust: kirjutasin FB grupis postitust tehes sellest, et viimased 15 aastat on eesti inimest harjutatud sellega, et ta peab sõltuma materiaalselt riigist või kohalikust võimust; trend on globaalne. Antud juhul näeme süsteemi, kus lapsevanemale makstakse välja ühekordne sünnitoetus kuid see sama toetus võetakse temalt lasteaia kohatasu küsides 4-6 kordselt tagasi – kui sa soovid saada „kohamaksu toetust“, siis peab sinu leibkonna sissetulek pereliikme kohta olema väiksem kui 50% töötasu alammäärast kuus. Kui palju on aga neid kes küsivad, milleks seda kõike tarvis on?

Rahaväärtus langeb kuid EV rikastub: Meeletu rahatrükk euroimpeeriumi poolt (2020) ning vähesel määral ka Vene-Ukraina sõda (2022), on tinginud olukorra kus rahaväärtus langeb sh on inflatsioon Eestis EL kõrgeim. Samal ajal kui Kallase Valitsus võttis aprillis vastu 802.9 miljoni euro suuruse lisaeelarve (200 miljonit ukrainlaste abistamiseks, 100 miljonit Valitsuse reservfondi!, 1.3 miljonit „sõltumatu“ meedia toetamiseks sh käibemaksu soodustus) – ei tee Valitsus midagi selleks, et pidurdada inflatsiooni: selle asemel et lastetoetuste tõusuga nõustuda, hakkab Kallase Kartell sama toetatava meedia kaasabil demagoogitsema, laseb lahti koalitsioonipartneri ministrid, rikub põhiseaduse 90 ja 91-st paragrahvi mis räägib valitsuse vahetamisest ning loodab et saab uue koalitsioonipartneri enda käpa alla, seda ka edukalt, sest Isamaa teatas et on nõus lastetoetuste tõusu numbrit vähendama. Kui nad üldse valitsusse lähevad: aga peavad minema, sest EKRE tuleb valitsusest eemal hoida; selle nimel ka kogu süvariik tegutseb.

Sealsamas näeme, kuidas mujal riikides tehakse inimestele maksusoodustusi – meil aga toidetakse riigieelarvet ning asetatakse inimene riigieelarve süstla otsa. Kes pole kuulekas või vaene, jääb toetusest ilma!

Kohalik omavalitsus saab teha aga kõige keskel tervemõistusliku otsuse: mitte maksustada linnalapsevanemaid ning tõsta ühekordset sünnitoetust. Seda peaks olema lihtne mõista, kui inimene suudab mõelda end sõltuvussuhtest väljaspoole: ühiskond on üks tervik organism, ent organism toimib kõige paremini nõnda, kui selle erinevad liikmed lasevad teineteisel segamatult elada.

3. Ajastus: Ilmselt ei adu paljud suve keskpaigas, et tulemas on sügis ning karm talv. Vabariigi Valitsus mis näitab üles apaatsust oma inimeste vastu, teeb seda ka siis kui inimesed peavad taas hakkama maksma kõrgeid kütte arveid ning ostma kallist kütust autosse; mitte et nad seda juba praegu ei tee. Praegu on see aeg, mil hakata mõtlema kuidas me järgmise talve üle elame. Kas tõesti kannatab eesti inimene veel vähe?

https://kohalik.rahvaalgatus.ee/initiatives/025f31ca-436a-48e3-9bbc-74da807d31bb

 Andke palun oma panus kohaliku elustardardi tõstmiseks 

Nõukogude kosmonaut käis kosmoses, kratsis kukalt ning tegi "Möh!"

Viimases Fookuse saates lahati seadustatud abordi teemat: Statistikaameti andmetel tapeti emaüsas 2021a. 3307 last. Objektiivi peatoimetaja M. Järvi kommenteerib ühte Nõukogude ajal laialt levinud plakatit mis, pehmelt öeldes, näitab meile kuivõrd debiilikuteks võis nõukogude võim oma elanikke pidada; milline oli ühiskonna vaimsus aastal 1961 ning kas ta praegugi teistsugune on?

„Nõukogude kosmonaut käis kosmoses ära ning ütleb: „Бога Нет“ – ei ole Jumalat, vaatas ära, ei ole. Ainuke mis on, on Hruštšovka (хрущёвка) – nõukogude õudus, nõukogude armee ja nõukogude sitane reaalsus. Mateeria, tuim kulg materialistlikus maailmas – sakramentaalselt õilistamata, õudne düstoopiline jubedus."

Soomes, mingites aspektides tekib mul samasugune tunne (äärelinna õllekad). Kui Jumalat ei oleks, siis ainuke võimalus oleks end a) kohe maha lasta, b) surnuks juua.“

Varemalt on M. Järvi nädalakommentaaris võrrelnud kristliku arhitektuuri ning nõukogude aja arhitektuuri: näidanud milline oli ühe ühiskonna mentaalsus, milline teine. Kumb teile meeldib - kas katoliiklaste poolt ehitatud vanalinn või Hruštšovka ehk kahe kuni 5 kordne paneelmaja?

Varro Vooglaid kommenteerib otsa: „Nõukogude laga ongi hea viis näidata Jumala poolt, et mis te olete ilma Minuta. Kui inimene ongi kõige asjade mõõt, kui inimesele piisab vaid iseendast, siis palun, see ongi mis teil on, Jumalata ühiskond.“

#Kas tühjus on olemas, kas see kõlab loogiliselt? Tühjus lihtsalt ON ning sa saad sellesse midagi juurde lisada. Jumal samuti .. ON

VALITSUS OSTIS MEEDIAVÄLJAANDED ÄRA

Samal ajal kui Eestis on EL kõrgeim inflatsioon: talvine elektrihinna šokk ning kütuse hinnatõus (Kallas jäi Riigikogu infotunnis vahele, tunnistades et kütuse hind ilma maksudeta on ligi 1.30 eurot) ajal mil maailma naftahind on languses ja palju muudki– ei taha Reformierakond kraadivõrragi probleemiga tegeleda. Samal ajal aga rasvub riigieelarve: aprillis võeti vastu 800 miljoni euro suurune lisaeelarve, millest ¼ läheb ukrainlaste abistamiseks ning 100 miljonit valitsuse reservfondi kõdunema – Helme küsib raadiosaates, et mida Valitsus teeb selle rahaga - kingib valitsus meediaväljaannetele rahalist toetust: otsest kui ka maksualanduse näol.

Kevadel eraldas Valitsus 1.3 miljonit selleks, et teatud väljaanded saaksid edendada vene keelset keskkonda; mäletatavasti eraldas Valitsus ka 2020a. meediaväljaannetele rahalist toetust. Samuti tehti meediaväljaannetele selline erand, millest ülejäänud elanikkond võib vaid unistada – kuid sellest kõvahäälega rääkimata.

Maksumaksjate Liit kajastab oma 6. mail teadaandes järgmist:

„Valitsus on kiireloomuliselt algatanud ja Riigikogule esitanud käibemaksuseaduse muutmise seaduse (607 SE), mis läbis 4. mail ka esimese lugemise. Kui üldiselt on valitsus vastu käibemaksumäära laiendamisele ning kõik opositsiooni algatused näiteks toiduainete või energiakandjate käibemaksu alandamise kohta on tagasi lükatud, siis üks valdkond on siiski ära teeninud teistsuguse kohtlemise. Seadusega vähendatakse ajakirjandusväljaannetele kehtivat käibemaksumäära 9 protsendilt 5 protsendile.“

Meile on alati räägitud et meedia ei tohi sõltuda riigivõimust rahaliselt ega ka otsese käsu kaudu. Oleme olukorras kus Valitsus tegi peavoolumeediaväljaannetele erandi, isegi kaks rahalist toetust, ajal mil Riigikogu valimisteni on jäänud 10 kuud. Tegu on kõige ilgema meedia ülesostmisega - õiglusriigis asjad nõnda ei käi!

Mõtted Teietamise kultuurist

SAPTK ringkiri

Ühe päeva vahega laekus mulle kaks kirja, mõlemad olid vormistatud korrektselt, ilusas eesti keeles ning kandsid minu jaoks positiivset sõnumit. Ometi oli neil kahel kirjal üks, märkimisväärne erinevus.

Esimene kiri mis teatas et koduteenuste leping on minu soovil peatatud, kasutas minu kõnetamiseks vormi "Sinu". Olgu öeldud et teleoperaatoriga on mul alati olnud suhe: mina tarbin teenust ning maksan teenuse eest. Mingit muud erilist suhtlust mul teleoperaatoriga pole viimase 10 aasta jooksul olnud.

Teise kirja saatis mulle tavapostiga, Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, kes kogub 2 korda aastas portaal Objektiivi tööshoidmiseks rahalist annetust. Korrektselt vormistatud, eesti keeles kirjutatud ning minu jaoks positiivset sõnumit kandev informatsioon - kõnetas mind kui "Teie". Kuigi tunnen et minu kui Objektiivi tarbija ning SAPTK vaheline suhtlus on aktiivsem kui see on minu ning koduteenuste tarbija vaheline suhtlus - siis on nauditav, kui sulle juba aastaid tuttav teenusepakkuja sind Teietab. 

See räägib teietajast ühtepidi seda, et too näitab lugupidamist inimese vastu, kelle poole ta pöördub ning teisipidi näitab ta lugupidamist enda vastu. Mingil tasandil teame M. Järviga teineteist, Tema teab minu olemasolemisest ning mina tean tema avalikust tegevusest enam kui tema minu tegemistest - ent pöördumises, eriti kui seda tehakse organisatsiooni nime all, on korrektne kasutada Teie-vormi. Säärane stiil võikski kehtima jääda!

Arhailistest aegadest on teada, et teatud situatsioonides teietati või nimetati inimesele omastatud tiitleid ka väga lähedaste perekonna liikmete seas: see lõi inimesest kuvandi, et too esindab mingit suuremat organisatsiooni või liikumist - tänapäeval soovitakse minna aga isiklikuks, tehes teatud olukordades suhtlusest mittetõsiselt võetava jutu. Ametliku tasandit tuleb hoida ka siis kui eeldatakse et tegu on juba nö vanade tuttavatega: see on austusvaldus enda kui ka teise inimese vastu. Loomulikult ei pea sellega lolliks minema - meenutagem Moosese käsku, mis keelab jumala nime ehk teisisõnu pühaduse teotamise, selle mõttetu kasutamise. 

Ehk ongi ülehinnatud soov et Teleteenuste pakkuja võiks mind teietada: aga kas tegu pole siin ametliku kirjaga?