Minu mõtted kriitikast mida tegi reformierakondlane lasteaia kohatasu kaotamise teemal

Reformierakond muretseb riigieelarve tulu pärast, EKRE muretseb inimeste heaolu pärast ning näeb konservatiivses sotsiaalpoliitikas suuremat tulu kui see, mis saavutatakse riigieelarve tasakaaluga. Kuusalu valla puhul ei saa rääkida eelarve miinusestgi mitte.

Augustikuisel Kuusalu vallavolikogu istungil võeti vastu eelnõu, mis vabastab lapsevanemad lasteaia kohatasu maksmise kohustusest. Senini oli lastevanemate osalustasu lasteaedades 36 eurot: 23 eurot moodustas kohatasu ja 13 eurot õppetasu. EKRE nimekirja valimislubaduse tõttu kaob alates 1. septembrist kohatasu, tingimusel et vähemalt üks lapsevanem on kantud valla elanike registrisse.

Opositsioonis olev reformierakondlasest volinik Maarja Metstak kritiseeris küsimuse raames antud eelnõud, et kuigi vähendatakse kohatasu siis suurendatakse õppevahendite maksumust: „Lisaks tuleb arvestada seda et lasteaialaps (sh) kahe vanema sissekirjutusega on vallale majanduslikult koormav mitte tulus. Kui me tänu sellele eelnõule saame lastevanemad valda sisse kirjutatama, kaob ära 5400 eurot lapse pealt kus tema lasteaia kulu on kinni makstud teise kohaliku omavalitsuse poolt ja samal ajal tekib meil täiendavat kulu selle ühe lapsevanema pealt.. (küsimus jätkus)“.

Esiteks ei vähendata kohatasu vaid kaotatakse selle kohustus lapsevanemale. Teiseks, Metstak tõi kriitikas ka välja et eelnõus ei mainita et õppevahendid lähevad kallimaks, kuid esmalt tuleb tähele panna et eelnõu mõte seisnes eelkõige lasteaia kohatasu kadumises, kuid mis peamine – õppevahendite hinnad tõusevad, sest Eesti on Kaja Kallase juhtimisel saavutanud euroala kõrgeima inflatsiooni, paistes silma ka terves maailmas. Teha kriitikat selle pinnalt et ühe käega annate ning teise käega võtate, on demagoogia – ja isegi kui õppevahendite tasu veidi suureneb – jääb 23 eurot rohkem ühes kuus lapsevanemale kätte, kui varem; seda olukorras, kus aastaga on piltlikult öeldes 100-st eurost järele jäänud 77 eurot.

Kolmandaks, tuleb tähele panna Metstaki tõdemust et lasteaialaps (sh) kahe vanema sissekirjutusega on vallale majanduslikult koormav mitte tulus. Jah! Puhtalt faktiliselt on see korrektne, sama korrektne et nt siin baseeruvad USA väed on võõrväed suveräänse riigi pinnal. Metstaki tõdemusest paistab välja üldine reformierakondlik hoiak, et inimene on eelarve jaoks mitte vastupidi. Reformierakond muretseb tulu pärast, EKRE muretseb inimeste heaolu pärast ning näeb konservatiivses sotsiaalpoliitikas suuremat tulu kui see, mis saavutatakse eelarve tasakaaluga. Kui me vaatame vallaeelarvet, on vallale saamata jääv tulu väike, kuid kasu pikemas perspektiivis suur. Kõlab mustvalgelt? Aga nii see juba on.

Minupoolne loosung valimisteks on: „Meie süda tuksub Eestile"

Minu meelest, see on hetkel vaid minu idee, võiks erakond välja minna peamõttega: „Meie süda tuksub Eestile!“

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kui kõiki liikmeid kaasav erakond, on valimiste lähenedes andnud võimaluse oma liikmetel pakkuda välja kõikki koondav lause, millega valimistele minna, ehk teisisõnu loosung. 2019. aasta RK-valimistele mindi peamõttega: „Eesti eest!“ ning seda oli võimalik kasutada erinevates variatsioonides nagu näiteks: „Eesti perede eest!“ või „Eesti majanduse eest!“. 2021a. KOV-valimistele mindi välja peamõttega: „Meie armastame Eestit!“.

Minu meelest, see on hetkel vaid minu idee, võiks erakond välja minna peamõttega: „Meie süda tuksub Eestile!“ Esiteks on see konkreetne ning kõike koondav rahvuslik juhtmõte. Teiseks saab seda kasutada erinevates variatsioonides nagu nt: „Meie süda tuksub eesti peredele“, „Meie süda tuksub eesti elektrile“, „Meie süda tuksub eesti kaitsevõimele“ jne. Kolmandaks, kujutan ma antud juhtlauset ette erakonna juhtide suus, valimisreklaamil ning erakonna jagataval valimisnännil.

Mitte et ma tulihingeliselt soovin erakonna omaltpoolt valimisteks peamõtet anda, aga täna viibisin ühes erilisel kohas, kus mul antud juhtmõte pähe torgatas. Võib ju filosofeerida et kas mitte „armastame“ ning „süda tuksub“ pole mitte samatähendusega, justkui keedaks sama suppi taas soojaks? Esiteks leian et need pole samatähendusega, teiseks ei vaeva suur valijaskond end mõttega, et mis oli ühe või teise erakonna valimisloosung eelmisel korral oli – loeb see mis hetkel aktuaalne on. Kolmandaks on minu väljapakutud peamõte, eelmistel valimistel kõlanud pealause laiendus - mitte vana supi üleskeetmine, vaid asjade paratamatu-normaalne kulg.

Lisaks soovin ma vältida sõna „loosung“, sest see sõna on saanud halvamaiguliseks, kuigi nii nagu iga asjaga, pole sõna „loosung“ halb, vaid halvaks teevad selle inimesed, antud juhul poliitikud. Seega ei pea me häbenema valimisjuhtmõtte väljatöötamist ja valimistel osalemist – EV on siiski parlamentaarne riik kus tahame või ei taha, mõjutavad meie elu erinevad erakonnad. Kas üks rahvuslik erakond peab loobuma valimiskampaaniast seetõttu et teised erakonnad seda teevad – EI! Loeb sisu, ja EKRE-l see sisu on.

 

POLIITLINE KARTELL SOOVIB LÕIGATA TAAS POLIITILIST PROFIITI

Vaadates mis tants käib Narva tanki ümber, tuletab see meelde 2007. aasta aprillimässu lugu. Justnimelt sellest kirjutan ma ka varsti ilmuvas teoses, kuid selle vahega, et aprillimässust kirjutamise ajal polnud narva tanki saaga veel käimas, ja nüüd on raamat toimetamise faasis. Aga küll teadlik lugeja oskab ise suurt pilti vaadata.

Aprillimässust kirjutasin seetõttu, et olin tollal sündmuste telepildis jälgija ning üks nendest kes langes propaganda ohvriks - esimene peatükk minu raamatust annab ülevaate sellest, mismoodi ma nö mudamülkast välja roomasin, ehk mismoodi sai minust kui küllapki ullikesest Reformierakonna fännist, teadlik EKRE inimene. 

Kuu aega on meedia vahutanud Narva tankist, justkui meelega kruvinud ühiskonnas pingeid ülesse. Tekivad küsimused: miks seisab või seisavad punamonumendid ikka veel avalikus kohas? Miks peab kampaaniat tanki teisaldamiseks tegema nüüd, mil valimisteni on jäänud pool aastat?

Esimese küsimuse vastuseks saab spekuleerida ja vähem-rohkem on see tõsi: punamonumendid jäeti kas saamatusest või lausa tahtlikult avalikesse kohtadesse eksponeerimiseks, et hiljem oleks võimalik ühiskonnas pingeid kruvida; üks ei välista teist, kuid selle tulemusel oleme olukorras, kus me praegu olema. 

Mina näen siin vaid kahte võimalust: a) tank tuleb teisaldada ruttu või õigemini tulnuks seda juba praeguseks teha b) tanki teisaldamine tuleb jätta aega, mil parlamendi valimised on juba möödas. Igasugune kampaania tegemine, tähtsatelt teemadelt tähelepanu kõrvalejuhtimine ning poliitilise profiidi lõikamine, on sigadus.

Kuidas teisaldati Lihula ausammas mis oli pühendatud eesti meestele kes sõdisid Eesti vabaduse eest II ilmasõjas? Üleöö, mingitki kampaaniat tegemata, lihtsalt võeti kätte ning tehti ära. Aga punamonumendi ümber käib tants. Muidugi saab inimene aru, et Lihula ausamba teisaldamine poleks kogunud laia toetust, vastupidi, Kanal2-es alustanud Reporter sai oma tegutsemise kolmandal päeval reportaaži sellest, kui äge vastuseis ausamba teisaldamisele oli. Punamonumentide teisaldamist toetab ilmselt lai elanikkond, kuid selle kaasabil on võimalik kruvida ühiskonnas pinget.

Ega soovigi väga palju siin kommenteerida: soovin lõpetada positiivselt. 2. septembril püstitatakse Lihulasse SAPTK eestvedamisel ning annetajate rahalisel toel, Tiit Madissonile ausammas ning portaal Uued uudised teatab, et samal päeval on plaan avada ka samas kohas, teisaldatud Lihula ausamba koopia: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/ajaaken-on-avatud-ekre-toob-lihula-samba-tagasi/

Mul on plaan minna Lihulasse: elame näeme!

Kõik pole kaduv, igavik ise ongi igavene

Foto: astronoomia.ee

Inimene kes ütleb et miski pole igavene, siis ütleb ta ju seda, et miski siiski on igavene – see sama igavene ehk eesti keeles igavik ise.

Selle peale küsib juhmistunud inimene, et kas mitte igavik pole siis kaduv – ainult et igavik ei saa olla kaduv, sest siis poleks ta ju igavik. Igaviku kohta saab kasutada sõna ON – ning inimene kes tajub endaga ümbritsevat maailma igaviku perspektiivis, omab palju kvaliteetsemat elukvaliteeti kui juhmistunud inimene. Ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et minu mõttekäigu on mõni tark kunagi kirja pannud ning selle vaat et veel peenemalt seletanud, nii et seega ei saa ma omale vastu rinda taguda ja ütelda et ma mõtlesin midagi uut: inimene ei saa mõelda välja ühtegi uut asja, mida universumis pole.

Igaviku perspektiivis nägemine annab elule kvaliteedi. 

Toimetatud 2025 november

Inimeseks olemise ideaal: vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius

Maadleja A. Abergi skulptuur Kolgas

Me ei tohi teha maha ideaali, sest selle käis viimati välja avalikult Nõukogude Liit b) avalikus ruumis peavad kummi reklaamide asemel domineerima kehalise vägevuse ideaal jne. Kas mitte pole ideaal nagu „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“, midagi täisliku, mille poole püüelda?

Nõukogude ajal levitas ideoloogiline propaganduur inimeseks olemise ideaali; kehtis üldine arusaam sellest, milline üks inimene peab olema – „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“. Peale kommunistliku režiimi metamorfoosi, pole uue inimese idee kuhugile kadunud: hoolivuse-armastuse tandemit on taas ideoloogiliseks relvaks, vaid selle erandiga, et ei toonitata niiväga vaimse rikkuse, moraalse puhtuse kui ka mitte kehalise täiuse ideaali – kapitalistlikus ühiskonnas oled sa konkurent tööturul, moraalsest puhtusest on saanud subjektivism ning kehalise täiuse asemel rõhutatakse äärmuseid: kord on hinnas end näljutada lasknud modellid, lähima kahe aasta jooksul on olnud märgata et ühiskonnas luua foon selleks et ka rasvunud inimestel lastakse olla sellised nagu nad on. Kapitalistlikus režiimis all loeb inimeste õnnetunne enam kui moraalne, vaimne või kehaline täius – kui inimene on õnnelik, siis on ta valmis tarbima.

Targemad on seletanud et Nõukogude riik polnud muud kui Revolutsiooni poolt kristliku Euroopa jäljendamine, olles uue ühiskonna loomiseks eelnevalt mitu sajandit ettevalmistus tööd teinud – võim on peamine mille üle võitlus käib: kahe mõõga omamine sh suutis Nõukogude Liit alates Stalini ajast edukalt kahte mõõka, mitukümmend aastat hoida – diktatuur ja religioosne tandem; vene ortodoksia hoidis pealtnäha ateistliku režiimi, elus, enne kui ei tea kust tulnud inimene ideaali kihva keeras.

Tegelikult loodi kujutluspilt ideaalsest inimest juba hellenlikul ajal (323 eKr – 30 pKr): skulptuuris hakati rõhutama inimisiku välimust, rõhuga tunnetel ja liikumises, filosoofias ei arutletud enam kodaniku vooruste üle, vaid kuidas maailmariigis ehk kaoses õnnelik olla ja saavutada hingerahu. Kõike seda püüdis ja jäljendaski edukalt mitte vaid Nõukogude Liit, vaid ka Saksmaa. Kunagi sai mainitud et keskajal ei tehtud masstoodangut, kõik pidi olema unikaalne – saatan on Jumala ahv, kes ei mõtle midagi uut, vaid teeb järele seda mis juba olemas on. Nüüd on sellest keskaja mentaalsusest saanud: vaimne vaesus, moraalne subjektivism ning kehaline nõrkus – kapitalism on suutnud teha seda milleks tema eelkäiad pole võimelised olnud. Ent ka siin ilmub välja inimene ei tea kust ning rikub uued ideaalid ära: me näeme taas korruptiivset inimest – ükski režiim pole suutnud arendada inimest nii kõrgele kui seda suutis teha keskaja kultuur. Kord kohtasin kommentaari, et kui keskaja inimene nii ideaalne oli, miks siis see ühiskond siiski alla hakkas käima – nüüd tasubki küsida kust tuleb Kurjus ning kas inimene polegi mitte oma loomuselt patune?

Katoliku kiriku apostellik administraator Eestis, P. Jourdan, on loengus ütelnud, et „Kurjus on Headuse puudumine“ – kurjus pole iseenesest miski, vaid see on nagu korratus, Korra puudumise tõttu. Seega on ühiskonna rahu püsimiseks tarvilikud Kord ja ideaalid sh aitab ideaal hoida Korda. Kas mitte pole ideaal nagu „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“, midagi täisliku, mille poole püüelda? Iseasi on see keda me uue inimese all mõistame, keda me omale arhetüübiks toome – kas see on Kristus kes kannatas oma kannatused lõpuni välja või mõni järeletehtud režiimi kangelane?

Jutu mõte on selles et a) me ei tohi teha maha ideaali, sest selle käis viimati välja avalikult Nõukogude Liit b) avalikus ruumis peavad kummi reklaamide asemel domineerima kehalise vägevuse ideaal jne.

KIRJASTUS ON VIIMASED 17 PÄEVA MINU RAAMATUT TOIMETANUD

 Kirjastaja usub et teos jõuab täiesti valmis augustikuus, mina isiklikult ootaksin septembri esimest poolt. Samuti olen valmis raamatupoes teost avalikult tutvustama.

Aasta esimeses pooles kirjutasin ühiskondlike probleeme käsitlevat teost „Doktriin – Poliitilises perifeerias“. Nagu alapealkiri viitab, on tegu vähemalt kaheosalise kirjutisega, mis ei tähenda et ma hakkaks teist osa juba sel või järgmine aasta kirjutama.

Juba teose kirjutamise teisel päeval (2021 detsember) tuli mul ületada väike takistus ning miks teose käsikiri jõudis alles siis kirjastusele kohale, kui ma olin suhelnud kirjastuse omanikuga telefoni teel ning saatnud käsikirja võõralt meiliaadressilt – igatahes tekitab see kahtlusi ja küsimusi, kust tõmmata piir juhuse ja sekkumise vahele. Aeg annab arutust; ühel hetkel olen astunud suurte poiste mängumaale, kus mängitakse ka suurte poiste reeglite järgi

Kirjastus kes annab välja justnimelt raamatuid mida iga kirjastus välja andma ei tõtta, oli käsikirjaga tutvudes kohe minu teosest huvitatud: alles üleeile uurisin, kirjutist on tänaseks viimased 17 päeva toimetatud. Juttu on nö vigade parandusest, mis on suurim tunnustus autorile, sest nukram oleks säärane olukord, kus kirjastaja laseb autoril kirja- ja faktivad ise parandada ning raamat lastakse kontrollimata ning autori ainurahastamisel trükki.

Teos on kolme osaline: esimeses osas annan ülevaate aastatest 2003 kuni 2018, suured sündmused mis eesti poliitikas toimusid ning kuidas ma näen neid tagantjärele. Teises osas annan ülevaate sotsiaalsetest probleemidest: mõnele probleemile pühendasin peatüki, mõne probleemi markeerin ära jutu sees. Kolmandas osas räägin riigivalitsemisest ning neljandat osa mis võiks puudutada majandust, pole .. ühest küljest puuduvad mul teadmised ja tahe majandusprobleeme lahata, neid puudutan ma kaudselt ka esimeses kolmes osas .. ja teiseks soovin ma sellega ütelda seda, et kultuurisõda mida peetakse väärtusküsimuste üle, mõjutab lõpuks ka majandust – majandus on kõige tulemus – „Mida te siis veel ootate“ küsin ma sellega.

Senini on olnud juttu 200-st raamatust, mina isiklikult tõstaksin selle numbri 300 raamatuni: juttu on olnud nii käsimüügist kui ka teose jõudmisest suurimate raamatukaupluste lettidele. Teos tuleb pehmeköiteline ning hinnanguliselt 100lk paksune. Kirjastus on varasemalt andnud välja ka mõningate raamatute kordustrükke, alati saab juurde trükkida. Tegu pole rahaliselt tulutoova projektiga. 

Kirjastaja usub et teos jõuab täiesti valmis augustikuus, mina isiklikult ootaksin septembri esimest poolt. Samuti olen valmis raamatupoes teost avalikult tutvustama, see oleks juba kasulik raamatupoele endile. 

Mitte et mul teise ja kolmanda osa puhul rääkides oleks vastav haridus: sotsioloogia või juriidiline, aga väärtusküsimuste temaatikas olen ma enam kodus, kui majandusküsimustes. 

Karma olemasolu mainides tunnistab inimene ka absoluutset tõde

Eestlaste seas on levinud moesõnaks "karma": sellega siis tõdetakse, et kõik tehtud halb mida inimene teeb, tuleb talle endile tagasi. Teisalt võib selle sõna kasutaja käest kuulda arvamust, et absoluutset tõde ei eksisteeri ning kõik on suhteline - on ka tuntud fakt, et füüsik Einstein püüdis alguses tõestada et kõik on suhteline, kuid hiljem pidi ta sellest teooriast loobuma, sest sel puudus teaduslik alus.

 Niisiis on termin, et kõik on suhteline, ideoloogiline, ajupesu mis külvab segadust, rääkides endile eriaegadel vastu: nt koledused mis 20. sajandil tehti, sobivad nüüd nn demokraatlike riikide argipäeva - kõik olevat ju suhteline! On loogiline et inimene tunnistamaks karma olemasolu, tunnistab siiski, et eksisteerib absoluutne tõde, jumalik õiglus. Aga nimetagem seda kuidas tahes, mõte jääb samaks.

Toimetatud 2025 november