Elu väsitavaim päev. 10 aastat kaitseväe lõpurännakust.

Aga keegi meist ei virisenud. Olime õnnelikud et rännak tehtud sai. See oli eelnevalt ühel pikemal jooksuringil kui tegevväelane ütles kuldsed sõnad: "Valu kaob, higi ja vere saab maha pesta kuid häbi jääb." Häbisse jäämine ei tulnud aga kõne alla ning seepärast ma ka rännaku lõpuni tegin. See päev jäi mulle meelde kui raskeim füüsiline päev minu elus.

8. detsembril oli möödunud 2 kuud ja 8 päeva ajast mil alustasin kaitseväes ajateenimist. Meie pataljonil algas sõduribaaskursuse lõpurännak. Lisaks rutiinsele tegevusele: äratus kell 6.00, jooks, võimlemine, söök ja rivistus, tuli meil läbida üldfüüsiline test, teisisõnu NATO füüsiline test, mille ma läbisin teistkordselt, jäädes alla vaid neile kes olid füüsiliselt ette juba võimekad. Ajateenistuse alguses kaalusin ma 56 kilo, lõpurännaku päeval 58 kilo.    

Rakmed kaalusid seitse kilo, relv neli kilo, killuvest neli kilo, kiiver kaks kilo ning täisvarustusega seljakott kolmekümmend kilo. Suvel saabunud ajateenijad ütlesid et lõpurännaku ajal peab sõdur arvestama viiekümne kiloga.
Reamehed kuulasid nõuandeid, mil moel kaitsta oma jalgu niiskuse eest ning kuidas leevendada  hõõrdumist mille tekitab ebaloomulikult raske seljakott. Mina tõmbasin omale jalga villased sokid ning seejärel froteesokid: tuli arvestada et jalad saavad märjaks, pidi mõtlema et palavuse korral saaks endalt üleriide heita. Kreemitasin keha sportlastele mõeldud kreemiga.

Igal jaol oli oma järjekorra number, meie esimese rühma neljas jagu startis teisena. 50 km pikkune teekond algas 25 kilomeetrit suure linna poolt idas.
Kell 16.30 asusime ühe teise teise rühma jaoga autokasti, seal oli kitsas ning pime. Tund aega sõitmist kulmineerus künklikus metsas loksumisega; minu parempoolne jalg oli selleks ajaks tuim. Igatahes pandi meid tundmatus kohas maha; käisin veel puu taga hädal. 

17.50 oli kellaaeg mil startisime. Ümberringi oli kadakatihnik. Tõmbasin kolmekümne kilose seljakoti omamoodi võttega selga, haarasin relva kätte ning asusin oma jaoga pimedas metsas teele. Teistel poistel olid kiivri küljes lambid, mina ei hoolinud kunagi pealampi kaasas kanda. Ka hiljem kui ma pimedal ajal liikunud olen, valgustan end autojuhtide jaoks, ent inimese silm harjub ju pimedaga ära. 8. detsembril 2014 oli kehv suusailm, öö saabudes külmenes. Lugesin ette Meie Isa Palve, tehes seda esimest korda väljaspool õhtust rutiini.

Olime kõndinud kitsal teel, silmapiiril teeservad, puud, taevas polnud ainsatki tähte. Mul oli selge, et esimesel punktis annan oma seljakoti ära. Lisaks minule rauges ka ühe reamehe jõud, kes füüsilisele vabastusele siiski omal vastutusel kaasa soovis tulla. Esimese punkti lähenedes olin ma oma riided läbi higistanud ning esimene porilompki läbi kõnnitud. Punktis ootas meid tegevväelane. GT mürises teeääres. Igatahes saime oma karistuspunkti juba kätte – too reamees katkestas ning seega tuli meie üldisele ajale tunnike otsa. 

Igas KP (kontroll punktis) oli meil ka väike eksam. Esimene ülesanne oli liikumisviise ette näidata. Seljakott asetses teeservas ning tegevväelase käsul sai roomatud relvaga lumes. Eksam sooritatud, algas meil uus seitsme kilomeetrine lõik. Õnneks oli meie uus teekond päris hea sammuga, minu jalad vettisid märjast. Enda kukkumisi võisin ma lugeda esimese käe sõrmedel. Lisaks isiklikule valgustusele asetsesid minu põlvekaitsmed rakmete küljes; ei raatsinud aega kulutada ning paar järgmist kukkumist võtsin ma vastu oma põlvekondiga. Katkestamise mõttest olin ma loobunud. Teised poisid kustutasid oma pealambid, liikusime nagu tondid detsembri öös.

Teises KP-s ootas meid tegevväelane kes meditsiini eksami läbi viis. Tegevus nägi ette lumes pikali olemist; paarikümne minutiga sai sündmus läbi ja varsti asusime teele. Pikka jutu seal polnud kuna uus jagu tuli juba peale; käidud oli selleks ajaks 13 kilomeetrit. Mul oli kaasas kaks energiajooki. Jälestan energiajooke kuid selleks katsumuseks sai nende tarbimist tolereeritud. Kaasas olid mul ka kümme valuvaigistit; selleks ajaks olin tarvitanud kaks tükki. Ma põlgan ka tablettide söömist; ometi sallisin seda tol teekonnal. Ma andsin ära kaks veepudelit ja kaks energiajooki. Teised aitasid mul koormat kergendada; veepudelid sain hiljem tagasi, ent energiajoogi pudelid jäid looduse rüppe. Lisaks andsin kaasreamehele oma relva hoida ning seega oli mu varustus 5 kilo kergem. See tegi teekonna lahedamaks. KP-3 polnud enam kaugel.

Tee peal aga kohtusime huvitavate inimestega. Meile oli antud käsk, et kui tee peal näeme autot, varjume tee äärde või metsa. Enne eelmist punkti möödus meist väga vaikselt valge kaubik, sellega me mäletamist mööda enam ei kohtunud. Kuu aega hiljem oli facebookis üleval, et koduvallas liigub ringi üks kahtlane valge kaubik; tegemist olla teatud sulidega. Nüüd enne kolmandat punkti õnnestus meil aga kohata taas autot. Situatsioon oli selline, et nägime kaugelt valgust ning viskusime tee servas pikali. Auto peatus just seal samas kus me oma jaoga pikali olime; kartsime juba, et nüüd nähti meid ja tullakse juttu ajama.
    Autos viibisid mees ja naine, mingil põhjusel oli autol juhipoolne aken avatud. Sõidukist kostus karjumist. Mees ähvardas et sõidab autoga vastu puud ning siis kihutas auto edasi. Paarikümne minuti möödudes oleks justkui sama auto tagasi sõitnud, nii me vähemalt eeldasime. Me ei saanud vaiki olla ning lasta mehel oma ähvardust korda saata, võimalik et autoroolis on juubeseisundis juht. Seitse relvastatud sõdurit seisid tee peal ning sundisid auto peatuma. Auto peatus. Tegevväelane tegi autoukse lahti ja päris et mida me teeme. Rääkisime loo ära ning kõndisime edasi. 

Kolmandas punktis oli kolmandik rännakust tehtud; meid ootas seal tegevväelane, kes viis läbi käemärkide eksamit. See näis mulle naljakas: tegevväelane sosistas jalalt jalale tammudes käte märkide nimetusi ja meie näitasime neid talle ette. Ilmselt mängis siin väsimus ja tarbitud valuvaigistid oma rolli.
Kell oli 2.00 öösel kui me asuime uuele seitsme kilomeetrisele lõigule, seal pidi jutu järgi ootama meid soe. Igatahes polnud mul enam mõtteski loobuda ning teadsin et teen rännaku lõpuni. Selleks ajaks oli mu vasak õlg omadega läbi, ent sellega harjus ära. Õlg valutas õrnalt veel nädalapäevad, selgroo teine lüli oli paar kuud tundlik.

II

Tee KP-4 juurde oli vaimselt kõige väsitavam, seda ütlesid kõik kes rännaku ära tegid. Mitte miski poleks saanud sel hetkel motiveerida rohkem kui üks korralik puhkus. Iga tuli mis tol ööl paistis, arvasime selle kohe laagri pähe olema. Huvitav oli vaadata inimeste majapidamisi; mõned kodud olid ilusas, mõned kodud olid pimedad aga mõnede majade akendes väreles valgus.
Kell 4.40 oli kellaaeg mil saime oma seljakotid maha panna ja puhata. Tegevväelane küll toonitas, et me vaid sööksime tunnikese ja liiguksime edasi, ent otsustasime ette nähtud 4 tundi puhkust ära kasutada. Üks reamees läks kohe telki ning mina tema järel. Telk oli nagu läbikäigu hoov: meie tulekuga ühed juba lahkusid.
    Kell 8.40 sai meil ametlik aeg täis ning pidime taas teele asuma. Mina näiteks ei saanud sõba silmale, olin igal hetkel valmis startima. Nii pikk paus teeb keha pehmeks ning tuleb liigesed taas soojaks saada. Meid ootas eed taas seitse kilomeetrit.
Vahepeal kõndisime ka ühe eramaja hoovis; mäletan et seal oli tünnisaun. Jõudsime raudteele, kus oli mõnus käia. Rööbas rööpa haaval astumine lõppes aga rongi vilega.
KP-5 juurde jõudes nägin oma toakaaslast ja paljusid teisi. Tegevväelane viis läbi eksamit, mis nägi ette miini matmist; sama harjutus mida õppisime metsalaagris. Käinud olime sel hetkel 35 kilomeetrit.
 

Edasised seitse kilomeetrit olid rännaku raskeimad. Kaks esimest kilomeetrit kulges asulavälisel teel. Mäletan, et istusime ühele kivist aiale. Ühel hetkel langesin ma selja peale: seljakott ees ja mina järgi. Tundsin end invaliidina, kes vajab abistavat kätt. Mind aidati püsti. Lõpuks jõudsime asfaltkattega teele. Teeviit näitas et linnani on 7 km. Samm sammu järel kulges meie tee. Puhkepaus nägi välja selline, et automaatrelv oli kabaga vastu maad ning rind toetas relva püssitoru peale. Maha istumise korral oleks hilisem püsti saamine olnud raske ja aeganõudev tegevus.

Samm sammu järel. Tunne oli säärane nagu miski kõrgem jõud tahaks vasaku õla ülejäänust kehast lahti tõmmata. Selleks ajaks olin neelanud kuus valuvaigistit. Peatusime poistega iga kilomeetri järel. Iga teelõik oli peatus; ühes neist möödus meist ka sõjaväepolitsei. Enam polnud mingit varjumist; olid vaid hulk tsiviilautosid ning hulk asfalti. Lõpuks olime nii väsinud et peatus toimus iga posti vahel mis tee ääres seisis; nende vahe oli 25 meetrit. Viimases punktis ootasid meid kaks tegevväelast ning reamees kes esimeses punktis rännaku katkestas, too võttis minu seljast betoonitükiks ristitud seljakoti. Sel hetkel oli koormast vabanemine kõige parem tunne.
Asusime poistega jooksma linnaku poole. Rakmed mis ajateenistuse alguses tundusid rasked, polnud sel hetkel seljas tundagi. Teepealt paremale põigates ning rongi rööpaid taaskohates jõudsime kasarmu teele. 14.50 oli kellaaeg mil saabusime pääslasse – 50 km rännak oli läbitud 22 tunniga; vahepeal oli 4 tunnine puhkepaus. 

Endalegi imestuseks olime neljandad kes kohale jõudsid, kuid paraku ühe reamehe katkestamise tõttu kukkusime üldarvestuses seitsmendaks. Pääslasse jõudes sellist võidukat emotsiooni polnudki, kuid see tekkis alles siis kui meile tehti kasarmus varustuse kontrolli.
Õhtu nägi ette varustuse hooldust ning enda hügieeni. Paljud pesid maha enda jalgadelt verd, näiteks oli üks reamees oma jalasse suure augu saanud. Kasarmu oli sel hetkel kui üks vanadekodu; paljud tuterdasid ringi nagu vanad ätid. Magama saime juba peale üheksat.
Järgmisel hommikul oli säärane tunne nagu mind oleks läbi pekstud. See mis alati oli olnud hommikujooks, oli lombakate kakerdamine. Ometi tegi säärane olukord meile nalja. Lisaks olin ma oma jala ära väänanud, aga peale sellist füüsilist katsumust, tühi asi! 

Aga mis sundis mind edasi liikuma? Ei. See polnud pelgalt usk iseendasse. Mina tahtsin juba esimeses kontrollpunktis katkestada. Mind sundis edasi liikuma see, et hoidsin end avatuna kõige kõrgemale. See polnud füüsiline jõud mis mind liikuma pani, vaid vaimujõud. Teisiti ma seda ei seleta. Baaskursuse ajal jooksime pikka staadioni ringi ning tegevväelane lausus maha jääjate motiveerimiseks kuldsed sõnad: "Valu kaob, higi ja vere saab maha pesta kuid häbi jääb." Füüsilised vigastused mis mind peale rännakut saatsid on kadunud kui tina tuhka. Mõeldes sellele sündmusele mis 10 aastast tagasi aset leidis, võin ma olla enda üle uhke. See polnud näilisuse maskeraad, vaid olemine oma ihu ja hingega. Kui ma poleks end ületanud siis ei saaks ma täie tõsidusega öelda et mul raske oli, aga ma ületasin end. See oli minu elu füüsiliselt raskeim päev. 

Ma läksin 2015. aasta maikuus reservi. Minust ei saanud aktiivset sõjafanaatikut. Ent kui mind peaks kutsutama reservõppekogunemisele, siis just sellisena nagu see rännak oli, ma õppekogunemist ette kujutan.

 

 

VIDEO! Minu sõnum SAPTK piketil: "Kaja Kallasele meeleparandust!"

SAPTK meeleavaldusel

Käed eemale riigivõimust!

Mina olen Kenno Põltsam, EKRE ideede jagaja selle partei loomisest saati ja terve elu on mind saatnud teatud tung jälgida ühiskonnas toimuvat ning viimastel aastatel olen enesegi jaoks tunnistanud, et teinekord on lausa valus olla eestlane. Meil on rahvana põhjust olla uhke erinevate saavutuste üle, aga riigitegemine ei taha meil kuidagi hästi välja tulla.

Meie maad on viimased 800 valitsenud 14 poliitilist võimu: selle ajaga on kujunenud üks kurb nähtus – orjapsüühika kandja: Kas mul on õigus? See on inimene kes oma tagumiku ikka sinnapoole sätib kus on võim ja raha, sajandeid oli selleks mõis ja pole hullemat kubjast kui see kes on võetud teiste orjade seast, siis likvideeriti vabadussõjalased ja Eesti Vabariik. Kui nõukogude võim ümber deformeerus, leidis see orjapsüühika kandja omale Euroopa Liidu, kus ametlikuks religiooniks on saanud dekadentlikus ja vahendiks diktatuur. Ja vaktsiin ja mask on selle religiooni sakramendid.

Meie pakume valitsusele meeleparanduse sakramenti: kahetsege oma orjalikkust ja astuge tagasi, sest riigivõimu teile anda ei tohi ning võib-olla andestab teile kunagi Jumal.

Käed eemale riigivõimust .. käed eemale riigivõimust .. Käed eemale .. käed eemale!

Tänan SAPTK-d kes piketi korraldas ja teid hea head kodanikud, kes te väärikalt oma kodanike õiguste eest seisata, siin ja mujal.

Koht: Stenbocki maja esine Aeg: 10. veebruar kell 12.20

 

Kuhu on kadunud südametunnistuse mõiste?

Selle asemel et vehkida terminiga "mõistus", tuleks küsida poliitikult milline on tema moraalne pale.

Tihti kuuleme poliitilises diskussioonis mõistet "mõistus", nagu "Parempoolsed" reklaamivad et nemad on "mõistuse hääl". Hakkad siis kaevama sügavamale ning välja et mõistuse hääle all on moraalne värdjas. 

Mäletavasti kasutas kunagi kirjanik R. Raud mõistet "moraalne värdjas", iseloomustamaks valitsevat klikki ehk Reformierakonna ja IRL juhitavat valitsust. Iroonilisel kombel on Raud nüüd kadunud, aga eks looja pärand ole ikka suurem kui Tema ise. 

Selle asemel et vehkida terminiga "mõistus", tuleks küsida poliitikult milline on tema moraalne pale, südametunnistuse puhtus ja hingeline seisund. Poliitikult tuleb küsida, mitte et mida ta lubab, vaid kes Ta on. See kes sa oled inimesena, ütleb ka milline sa oled poliitikuna!

Ilmus esmakordselt enne 2023. aasta RK-valimisi.

 

132 aastat kindral Franco sünnist

Franco oli kuulutatud 1936. aastal riigipeaks ning kandis ametliku tiitlit " El caudillo de España - eesti keeles Hispaania juht), ning samuti pälvis ta sõjalise auastme "generalissimus". Franco Hispaania oli autoritaarne, rahvuslik ning katoliiklik, kuid tal puudus fašistidele iseloomulik soov riiki ja rahvast ümber kujundada. 1947. aastal kuulutati Hispaania taas kuningriigiks.

Francisco Paulino Hermengildo Teodulo Franco y Bahamonde Salgado Pardo, sündis 4 detsembril 1892. aastal Galicias. Tema sünnilinn Ferrol Loode-Hispaanias on tuntud kui üks parimaid sadamalinnu. 

Sõdurina

Franco mõlemad vanaisad olid kindralid ning esivanemad olid teeninud mereväes. Ta lõpetas 1910. aastal sõjaakadeemia nooremleitnandina. 1912. aastal saadeti ta leitnandiks edutatuna Marokosse. Ohtlik teenistus pakkus kahte varianti - kas oled surnud või edutatakse sind kindraliks. Mees võitles ennastsalgavalt, juhtis teisi ning sai 22. eluaastal edutatud kapteniks. 1916. aastal sai ta surmavalt haavata, kuid jäi imekombel ellu. 24-aastaselt sai temast Hispaania noorim major. 3. veebruaril 1926 sai temast noorim brigaadikindral Euroopa ajaloos, ta oli 33-aastane. Samal aastal sünnitas tema naine neile esimese lapse, tütar Maria. Elukommetelt oli ta karske, täitis usukombeid ning harrastas ratsutamist.

Sotsialistlik vabariik

1931. aastal sai Hispaania KOV-valimistel üldvõidu monarhia likvideerida lubanud sotsialistide ja vabariiklaste koalitsioon. Peagi paljastasid võitjad oma olemuse: algas kiriku represseerimine ja eraomandi likvideerimine ehk rikkuse ümberjagamine. 1933. aastal võitis parlamendi valimised paremtsentristlik partei, kuid sellest hoolimata andis riigi president valitsuse moodustamise sotsialistidele. Franco teenis põhiseadusliku korda sõjaväelasena edasi, olles ülimalt kriitiline, öeldes et barbarid lõhuvad tsivilisatsiooni.

Kannatuste karikas saab täis

1936. aasta veebruaris saadeti Franco asumisele Kanaari saartele. Hispaanias valmistas riigipööret ette teine brigaadikindral Emilio Mola y Vidal. Mäss pidi algama 17. juulil kuid kuna vabariiklased said mässust teada 17. juulil, algas aktsioon viivitamatult. Franco avaldas 18. juulil poliitilise manifesti, sotsid aga alustasid 19. juulil aktsiooni, mida nad ristisid vasakpoolsetele iseloomuliku valega "üldstreik" - tegelikult toimus pööbli massiline relvastamine ning riik paiskus kaosesse. Hiljem nimetasid vasakpoolsed seda revolutsiooniks. Rahvuslikud mässajad vabastasid nädala ajaga kolmandiku Hispaania territooriumist, kuid vältida ei suudetud verevalamist. Alanud oli kodusõda mis vältas kolm aastat. Kindral Senjuro kukkus teel Hispaaniasse lennukiga alla, sõjaväe juhtimine jagunes Mola ja Franco vahel, esimene põhja ja teine lõuna rindel.

Hispaania kommunist Dolores Ibárruri kasutas seda loosungit Hispaania kodusõja ajal Madridi piiramisel, kui ta 18. juulil 1936 pidas oma kuulsa kõne "No Pasarán", millest sai pärast seda rahvusvaheliselt tuntud antifašistlik loosung. Kindral Francisco Franco vastuloosung oli "Hemos pasado" ("Me pääsesime läbi"), mida ta ütles pärast Madridi vallutamist.

El caudillo de España

Franco oli kuulutatud 1936. aastal riigipeaks ning kandis ametliku tiitlit " El caudillo de España - eesti keeles Hispaania juht), ning samuti pälvis ta sõjalise auastme "generalissimus". 

Franco Hispaania oli autoritaarne, rahvuslik ning katoliiklik, kuid tal puudus fašistidele iseloomulik soov riiki ja rahvast ümber kujundada. 1947. aastal kuulutati Hispaania taas kuningriigiks, kuid nimetus Hispaania Riik hakkas kandma kuningiigi nime alles 1975. aastal.

Franco suri 20. novembril 1975. aastal. Tema ainuke laps Maria del Carmen Franco y Polo sai pärast isa surma kuningalt krahvinna tiitli ning jäi elu lõpuni (2017) frankistide kultusfiguuriks. 

15. juunil 1977 toimusid esimesed parlamendi valimised pärast 1936. aastat. Frankistliku peaministri Carlos Arias Navarro võimult kõrvaldamist kuulutati kuningaks Juan Carlos I. Peaministriks sai Adolfo Suares. Sellega oli Franco diktatuur lõppenud.

Hispaania II-s ilmasõjas

Hispaania osalus II-s ilmasõjas piirdus "sinise deviisi", tingimuseks et nad saadetakse idarindele, vältimaks konflikti lääneriikidega. 

Juuru näitekunstnik Ants Laars

Foto A. Laarsist

Minu arvates tuleb Ants Laarsi tegevus läbi uurida ning see süstematiseerida. Kuid nende andmete põhjal mis meil on, võib julgelt öelda et mees väärib vähemalt mälestustahvlit.

28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Kui läänepoolt ohustas meie noort vabariiki põline suursaksa imperialism, siis idapoolt terendas meile oht vene šovinismi ning antireligioosse Revolutsiooni ristsugutise näol. Aga üks vastane oli väsinud ning teine jõhker ning kogenematu ja meie rahvuslikus koosseisus oli piisavalt passionaarsust selleks, et ajada välja saksa üleolev meel ning vene mürgine keel.

Üks paljudest sõjas sõdinud meestest oli Juuru alevis sündinud mees Ants Laars (1892-1952). Tema emakodu on säilinud, kuid sünnikodu Vanatõnu talu asemel tühermaal kasvab pooppuu. Noormees õppis Juuru õigeusu kihelkonna koolis. 1912. aastal avas Juuru Haridusselts oma seltsimaja, mille juures Laars tegutses asjaarmastaja näitlejana. Isa kasvatada, lahkus ta kodunt varakult, asudes õppima Tallinna Kevendi kõnekunsti kursustel ning astus Ago Bachmanni poolt pealinnas organiseeritud “Hommikuteatri” näitetruppi, Rataskaevu tnv. 1922. aastal võttis Laars vastu Kuusalu näiteringi huviliste ettepaneku, aidata neil mõni näidend lavale tuua. Laars soovitas võtta õppimiseks A. Kitzbergi „Libahundi“, mis 1923. aasta kolmekuninga päeval Kuusalus lavastus. Seda on peetud kunstilise näitemängu alguseks Kuusalus.

A. Laars alustas äripidamist Kuusalu alevikus 1924. aasta. Peale maalikunstnik L. Oskari maja valmimist 1930. aastal kolis Laars oma poega sinna. Laarsi kaupluses müüdi rohu- ja värvikaupu, aga ka kõiksugu muud igapäevaks vajalikku. Väljaanne “Päewaleht” kirjutab 1937: “Täna pühitseb mitmekordset juubelit Kuusalu aleviku lugupeetud seltskonnategelast rohu- ja wärtvikauplusc omanik Ants Laars. Juubilar on sündinud 11. dets. 1892. a. Juurus taluperemehe võsana." Tartu digitaalses Rahvusarhiivis seisab Laarsi nime all vaid see teave (1928), mis viitab tema rohukaupluse ärile.

Kuusalu aastatel tegeles Laars ka fotograafiaga. Peamiselt oli ta pildistanud matuseid surnuaial või selle väravas. Tema pilte on ilmselt paljudel Kuusalu inimestel veel kodualbumites alles. Laarsi pälviti 1940. aastal kultuuri- ja noorsootegelasena Eesti Punase Risti teenetemärgi. Samal aastal valis ÜENÜ Kuusalu osakond Laarsi oma seltsi auliikmeks. „Näitlemine on olnud minu ülikool. 60 näidendit on seltsi eluea jooksul lavaküpseks tehtud ja praegugi meie nimekaid lavateoseid on siin väärikasse vormi valatud,” kommenteeris mees enda kohta.

Ants Laars oli Eesti Vabadussõjalaste liige ning Kuusalu piirkonna juht. Koduloouurija E. Vaherma sõnul on meenutanud et Laarsil oli vastasseis Kuusalu Põllumeeste Kogu liikmega ning Kiiu Kaitseväe ülemaga. EVKL häälekandja “Võitlus” digiteeritud aastakäigud 1931-1934 ei anna A. Laarsi ega tema perekonnanime kohta ühtegi artiklit. Kuusalu kohta leiab pika artikli nädal enne 12. märtsi riigipööret, mil toimus vapside Kuusalu kihelkonnapäev ning kus riigivanema kandidaat A. Larka rahvamajas kõnet pidas. Puuduvad andmed kas Ants Laars pidi taluma Pätsi autoritaarse režiimi poolseid repressioone, kuid kirjelduste järgi mida on vähe, olla ta aadetelt eesti rahvuslane.

Laars tegutses Kuusalus aastani 1942. Õigusjärgset pärijat tal polnud ning suhted naistega jäävad mehe privaatseks saladuseks. On teada et ta oli näitejuhina nõudlik, kuid ta oskas oma karmust nõnda doseerida, et sel oli positiivne mõju õpilastele ning publikule kes näitetükki nautis.

Tagasi Juurus

Temast sai (vana)rahvamaja juhataja ning raamatukogu hoidja. Näidendeid lavastas ta 1947. aastani. Rahvamaja juhatajana tuli tal vähemalt korra seista hea valimiste valvurina, seda ENSV tingimustes. Väljaanne “Harju Elu” kirjutab 1947. aastal järgmist:“Alatiselt on kohal valveagitaator, kes külastajatega vesteldes selgitab valimistega seoses olevaid küsimusi. Külastusmomendil on valveagitaatoriks rahvamaja juhataja gm. Ants Laars, kes räägib: «Agitatsioonipunkti koguneb inimesi peamiselt õhtuti. Ümbruskonna talupidajad ja aleviku töötajad tulevad pärast päevatööd agitatsioonipunkti raadiot kuulama ja agitaatoritega vestlema. Talupidajaile oleme korraldanud poliitilise selgitustöö kõrval ka mitmeid põllumajandusalaseid referaate, nagu siigade kasvatamisest, kartulihalgustest jm., millele harilikult järgneb küsimus-te-vastuste osa ettekantud referaadi piirides ja poliitilistel teemadel. Plaanikohaselt kaks korda kuus toimuvad agitaatoreile instrueerimiskoosolekud, kus tehakse kokkuvõtteid senisest tööst, vahetatakse kogemusi ja valla partei-algorgani-satsiooni sekretär sm. Mihail Tirma kannab uusi juhtnööre aktiivsemaks agitatsioonitööks. Agitaatorid täiendavad oma teadmisi ka iseõppimise teel. Iga agitaator õpib põhjalikult tundma Stalinlikku Konstitutsiooni ja valimismäärustikku, loetakse järjekindlalt valimisi käsitlevaid ajaleheartikleid» Põhjalikumaid teadmisi omandades ja laialdast selgitustööd tehes kindlustavad Juuru agitatsioonipunkti agitaatorid oma piirkonna elanike sajaprotsendilise osavõtu ENSV Ülemnõukogu valimistest.”

Sellest kommentaarist järeldada et Laars tundvat sümpaatiat okupatsioonivõimu vastu, on ennatlik. Tegu on stampväljenditest koosneva tekstiga, mis ei väljenda veel rääkija meelsust, küll aga ütleb et rahvamaja juhataja koht oli mehele tähtis. Lõpuks, ta oli ju näitejuht ning oskas olukorraga kohanedes rääkida seda mida vaja; võib-olla oli tema kommentaaris pilgegi nõukogude valimissüteemile. On teada et mees oli elu lõpul II grupi invaliid ning ta taotles personaalpensionit. Sellist eripensioni määrati parteitegelastele ning mõningatel juhtudel õnnestus seda saada ka kultuuritegelastel. Laars pidi leppima sellega et ta ei omanud küllaldasi teeneid personaalpensioni saamiseks.

Mõneti ootamatu ja omapärane hobi oli Ants Laarsil näputöö tegemine, milles ta oli olnud väga osav. Räägitakse, et paljudes Juuru vanemapõlve kodudes on padjapüüre tema heegeldatud pitsidega. Juuru rahvasuus on kutsutud Ants Laarsi seetõttu vahel ka Pitsi Kustiks.

Näitekunst ennekõike

Kirg näitekunsti vastu saatis A- Laarsi kogu tema elu. Et aegade möödudes kiputakse poliitilisi liikumisi idealiseerima, näitab Laarsi eksistents vabadussõjalaste ühenduse ehedust. Enamus inimesi kes EVL liikmed olid, lähtusid kõigest muust kui poliitiline karjäär. Nad olid aateinimesed kes hoidsid võimust heaperemeheliku distantsi, nad ei võtnud omale vastutust mida kanda ei suudeta. Organisatsiooni juhtimisse olid valitud oma ala generalissimused: nii nagu EVL suutis veenda 79% valimisõiguslikest kodanikest hääletama põhiseaduse muudatuse poolt, nõnda suutis ka A. Laars oma eriala generalissimusena korraldada kümneid näidendeid.

Minu arvates tuleb Ants Laarsi tegevus läbi uurida ning see süstematiseerida. Kuid nende andmete põhjal mis meil on, võib julgelt öelda et mees väärib vähemalt mälestustahvlit.

 

A. Laarsi isatalu koht

Saadetud väljaandele "Raplamaa Sõnumed"

Rahvakohtumine EKRE saadikuga Kuusalu Rahvamajas

 Anti Poolamets on EKRE juhatuse liige ja Lääne-Virumaa ringkonna esimees. Ta on hariduselt ajaloolane ja jurist ning igati pädev pakkuma rahvale teadmisi mida nad taas kohata loodavad.

12. septembril peab EKRE saadik Anti Poolamets minui kutsel loengu vabadussõjalaste liikumisest 1930-ndatel. Ühtlasi räägin mõne sõnaga sellest, kui kaugel on monumendi projekt, mille taha see jäänud on.

Algse kutse järgi pidi loengut pidama ajaloodoktor Jaak Valge, kes, pole saladus et on nüüd uue erakonna aseesimees. Ma vaagisin pikalt, jälgisin märke ning tegin maailmavaatest lähtudes kaaluka otsuse, vahetada esineja oma erakonna liikme vastu välja. Siin pole midagi isikliku.

Anti Poolamets on EKRE juhatuse liige ja Lääne-Virumaa ringkonna esimees. Ta on hariduselt ajaloolane ja jurist ning igati pädev pakkuma rahvale teadmisi mida nad taas kohata loodavad.

 

Vapside liikumine rauges alles 1937. aastal

1937. aasta juuni-juuli meisterdati parlamendis uut põhiseadust, mis hakkas kehtima 1938. aastal. Vapside liider Artur Sirk suri kahtlastel asjaoludel 2. augustil Luksenburgi väikelinnas. Ei saa alahinnata karismaatilise juhi tähtsust, eriti kui see liikumine on sunnitud põrandaaluseks. 1937 on see daatum mil lõppes vabadussõjalaste liikumine.

Hiljuti jagasin ma sotsiaalmeedias esialgset kavandit vabadussõjalaste monumendi pronksplaadist, peale mida tõstatas üks kaaskodanik küsimuse, et miks on plaadil dateering 1934 kuni 1937. Eesti Vabadussõjalaste Liit ühes osakondadega suleti kohtu- ja siseministri otsusega 22. märtsil 1934. aastal, kümme päeva pärast 12. märtsi riigipööret. Aga kas vabadussõjalaste liikumine veel sellega rauges?

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit asutati 1929. aastal, esialgse eesmärgiga hoolitseda Vabadussõjas osalenute eest. Tollal ei vaevelnud ühiskond kultuurimarksistlike ideede küüsis ning parlament toimis suveräänse seadusandliku kojana, kuid oma aja kohta kasvas riiklik korruptsioon ning eliit kaugenes üha enam rahvast. Üks nn kivike kinga sees eliidil siiski oli. 1920. aasta põhiseadus nägi ette rahvaalgatuse- ning rahvahääletamisõiguse ja sellega seoses sai parlamendi väliselt kujundada poliitilist olukorda. EVKL teisel kongressil 1931. aastal seati eesmärgiks põhiseaduse muudatus, mille kohaselt peab riigipea olema valitud rahva poolt, parlamendi koosseisu tuleb vähendada 50% võrra ning RK-valimised peavad olema isikupõhised.

1932a. märtsis vastas Riigikogu omapoolse põhiseaduse muutmise kavaga. Vabadussõjalased tegid sellele vastu kihutustööd, ning see ei läinud rahvahääletusel läbi. Järgmine katse vabadussõjalaste asemel põhiseaduse muudatus läbi suruda, toimus 1933a. juunis mil Põllumeestekogud ja Eesti Rahvaerakond esitasid omapoolse kava, mis aga sai rahvahääletusel veel vähem hääli, kui eelmine põhiseaduse muutmise kava.

1933. aasta augustis laiendas Jaan Tõnissoni neljas valitsus Tartu maakonnas (praegune Tartu- ja Jõgevamaa) kehtinud kaitseseisukorra üleriigiliseks, sulgedes sellega kõik sõjaväe kallakuga organisatsioonid sealhulgas vabadussõjalastega seotud organisatsioonid. Nüüd võiks küsida, kas vabadussõjalaste liikumine lõppes august 1933? Tegelikult toimis toona demokraatia nõnda, et kaitseseisukorra ajal oktoober 1933 toimus rahvahääletus ning varem vabadussõjalaste poolt esitatud põhiseaduse muutmise kava sai rahva poolt heaks kiidetud nõnda suure ülekaaluga, et korduslugemine otsustati ära jätta. Veel sama kuu lõpus registreeriti Eesti Vabadussõjalaste Liit, mille lipukirjaks oli "organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatia ja iseseisvuse alusel, aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitades kodanikes seda vaimu". Selle reorganiseerimise tulemusega muututi poliitiliseks parteiks: rahvas oli andnud vapsidele võimsa mandaadi!

EVL esitas peagi seaduseelnõu, mis nägi ette sotsialistliku partei keelustamise. Detsembris toimus nende esimene kongress: 1019 delegaati valis 13-liikmelise keskjuhatuse ja võttis vastu üldprogrammi. Kongress oli ajalooline seetõttu, et nende enda kehtestatud korra tõttu mil rahvas sai nüüd hakata riigivanemat otse valima, pidi poliitiline liikumine valima ka endale riigivanema kandidaadi. Sõelal oli kaks kandidaati; EVL juhatuse liige A. Larka ning teine sõjaväelane-poliitik J. Laidoner. Kuna Laidoneri kontol oli vähemalt üks korruptsioonijuhtum, oli see kindlasti üks põhjustest miks A. Larka valiti tema asemel riigivanema kandidaadiks. Vabadussõjalased lihtsalt ei saanud oma põhimõtetest taganeda.

1934. jaanuaris hakkas kehtima vabadussõjalaste koostatud ja rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus. Enne seda toimusid KOV-valimised, mis olid esimesed ja viimased valimised kus vabadussõjalased oma nimekirjadega väljas olid. Nad ei saavutanud üheski maakonnas enamust, kuid triumfeerisid linnades: näiteks Tallinn 52%, Tartu 49%, Narva 45% ja Viljandi 40%  valimisõiguslike kodanike häältest, ja edukad olid nad veel nii mitmeski linnas. 5. märtsil alanud riigivanema valimiste eelvoorus, kogus enim toetusallkirju Andres Larka 62 000, talle järgnes J. Laidoner 38 tuhat häält ning K. Päts kogus 18 tuhat häält. 

Põhiseaduse muutmise kava, KOV-valimised ning riigipea valimiste eelvoor oli vabadussõjalaste liikumise jaoks edukad. Eraldusjoon vapside ja ülejäänud rahva vahel on muidugi mõtteline, sest nemad esindasidki rahvast. Kui midagi negatiivset vapside puhul tähendada võiks, siis oli see vastaste võimuiha alahindamine ja selle taustal tulla rääkima et vapsid olid demokraatia vastased, on otsene vale. Üks nn lisaekstra argument et vapsid ei olnud fašistid, on see, et fašism oli veel 1930-ndate keskpaigani Euroopas täiesti normaalne nähtus ning demokraatia vastasust näitasid avalikult hoopis 12. märtsi riigipöörde korraldajad. Miks oleksid vapsid pidanud oma aateid varjama! Parema käe tervitus ja mustad särgid olid rahvuslaste seas normaalne nähtus, see oli üldine tseremoniaalne viis näidata et oled rahvusmeelne. Erinevate maade rahvuslaste olemust näitavad hoopis muud sisulised tunnused ja otsuste tulemused. Siinkohal tuleb märkida et vapside pidamine demokraatideks eeldab et me mõistame demokraatiat õigesti, et rahva enamuse tahe saab teostuda ilma takistusteta, et seda ei moonutata ega kaaperdata vähemuste poolt.

12. märts 1934 läks ajalukku võimu kaaperdamisena. Tuleb tähendada et K. Päts oli riigivanema kohusetäitja kui ta kaitseseisukorra allkirjastas ja volitusi kõrgetele ametnikele jagama hakkas. Väita et Päts hakkas valitsema vapside kehtestatud põhiseaduse alusel, on muidugi demagoogia. Vastupidi, põhiseaduse praktiseerimise asemel alustati nn konna keetmist. Vapside juhte ei lastud maha vaid vangistati, samuti selgus alles sügisel et Riigikogu ei kutsutagi kokku ning kevadel toimuma pidanud riigipea ja RK-valimised lükkuvad edasi. See andis võimutitele aega et valitsuse usku rahvas maha rahustada ning mehitada riiklikud struktuurid režiimile sobivate inimestega. Aga ometi põhiseadus kehtis! Ja kehtis 1937. aasta lõpuni. Vapside põrandaalune tegevus sai uue peatüki Artur Sirku põgenemisega Patarei vanglast 1934. aasta novembris. See oli organiseeritud tegevus, mille tulemusel peeti plaani põhiseadusliku korra taastamiseks.

1935. aasta 8. detsembril oli plaan võtta Estonia kontserdimajas Kongressi pidanud eliit vahi alla ning mehitada riiklikud struktuurid oma inimestega seni ajani mis põhiseaduslik kord taastatakse. Mida aga vapside juhid ei teadnud oli see, et juba päev varem oli Estonia kontserdimaja Poliitilise Politsei poolt järelvalvestatud. Vapside seas oli koputaja ning võimu taastamise plaan kukkus läbi enne, kui see alatagi sai. Artur Sirk ei jõudnudki kodumaa pinnale tagasi, vaid selle asemel algas tal põgeniku elu Euroopa erinevates paikades. 1936. algas jätkuprotsess vapside üle, mis pidi justkui tõendama et nad olid riigipöörajad. Kuid see on demagoogia, sest tegu oli riigi pööramisega põhiseaduslikule korrale. Samuti ei suutnudki PolPol esitada ühtegi tõendit selle kohta, et vapsid valmistasid ette 1934. aastal riigipööret. Miks oleks pidanud Pätsi režiim tõendeid varjama? Miks oleksid pidanud vapsid riigipööret ette valmistama, kui nad olid rahva seas niivõrd populaarsed?

Vabadussõjalastest rääkides kujutame ette 1930-ndaid. Jätkuvalt on neid kes, eriti just vanema ealiste seas, kellel on moondunud pilt vabadussõjalastest - noored on oma ajaloo teadmatuses palju avatumad arutlema vabadussõjalaste ümber toimuvat. Siin tuleb märkida lisaks, et vabadussõjalased ei kutsunud end vapsideks, ent vapsidest kirjutas nt raamatu Tiit Madisson, sest just vapsidena tunneb rahvas vabadussõjalasi. Niimoodi eristama kahte perioodi: Vabadussõda 1918 - 1920 ning vapside liikumist 1929 - 1937. Samas ei tohi unustada et vapside liikumisele panid aluse Vabadussõja veteranid. Näiteks A. Larka,  A. Sirk ning P. Laamann olid sõjatulest läbi käinud. Nii nagu Vabadussõjal on oma ajaline daatum, kannab ka vapside liikumine daatumit. Enne 1929. aastat polnud Vabadussõja veteranid ühiskondlikult end organiseerinud ning samuti ei saa me nimetada 1940-ndatel vastupanu liikumist pidanud metsavendi vabadussõjalasteks.

Fakt on see, et 1937. aasta juuni-juuli meisterdati parlamendis uut põhiseadust, mis hakkas kehtima 1938. aastal; see kehtis juriidiliselt terve okupatsiooni aja aastani 1992 ning see on ühtlasi praeguse põhiseaduse eelkäija. Dokument, mille kehtestas kuritegelik režiim!

Tiit Madisson seadis vabadussõjalaste liikumisele daatumi 1938, mis pole otseselt vale, kuid tuletagem meelde et vapside liider Artur Sirk suri kahtlastel asjaoludel 2. augustil Luksenburgi väikelinnas. Ei saa alahinnata karismaatilise juhi tähtsust, eriti kui see liikumine on sunnitud põrandaaluseks. 1937 on see daatum mil lõppes vabadussõjalaste liikumine.

1999. aastal püstitati Eesti Vabadussõjalaste Liidule üks ausammas, mis asub tänaseni Tartumaal Ivaste külas. Nüüd on vettpidav plaan püstitada monument vabadussõjalaste liikumisele, avada see Artur Sirku 125. sünniaastapäeval. Tal on väärikas ja silmatorkav asukoht Kuusalu vallas ning igaüks saab temast möödudes mõelda neile, kes kord Eesti vabaduse eest võitlesid ning hiljem edukat poliitilist võitlust pidasid.

 

Suvi on aeg end poliitikast distantseerida.

Ma olen kindel erakonna liinis niisamuti nagu ma olen kindel et teatud koostöö jätkamine teisitimõtlevate aatekaaslastega, tuleb kasuks eesti rahvuslikule liikumisele. Poliitika on huvide kokkupõimimise kunst.

Viimane poliitiline hooaeg algas mul 9. augustil, mil avaldasin pressiteatena mõeldud kirja, kus ütlesin et Tallinna linnapead ei andnud luba vabaduse väljakule ning mujale linnaruumi mälestuskivi püstitada. Jutt käib mälestuskivist mis pühendatud vabadussõjalastele. Selleks ajaks oli mul aga olemas varuplaan B ning see ka automaatselt käiku läks.

Talvisel perioodil õnnestus projektile saada esmane kavand ning Muinsuskaisteameti luba. Paraku tuli mul teine ehk juriidiline osapool välja vahetada, kavandit muuta ja see Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Leidsin omale uue(d) koostööpartneri(d) ning paralleelselt olen suhelnud nüüd ise skulptoriga. Võib öelda et aasta aega hiljem on rong rööbastele seatud. 12. septembril tuleb esimene avalik loeng vabadussõjalastest: A4 suuruses plakatid tulevad avalikesse kohtadesse juulis, ka reklaam sotsiaalmeediasse. Annetuste kogumisega on soov alustada enne kalendrisuve lõppu. Sellega saab ka ametlikuks kuulutatud valmis kavand, monumendi asukoht ning selle avamise daatum. 

Miks üldse vapsidele mäleta püstitada? Vabadussõjalaste liikumine oli esimese Eesti ajal populaarseim rahvaliikumine, nad saavutasidki juba selle et põhiseadus muudeti rahvakesksemaks. See aga ei meeldinud vähemusse jäävale eliidile. Nende likvideerimiseks hävitati ka demokraatia. Arvan et me oleme täna vapsidele selle võlgu, nad väärivad tegelikult monumenti Toompeal ning rehabiliteerimist, olgu siis mälestuskivi esimene samm õigluse laiemaks taastamiseks. 

Viimasel poliitilisel hooajal ei õnnestunud mul täita kõiki lubadusi. Samuti olin nördinud sellest mis meil erakonnas sündis. Mulle oli ka kõige pimedamal tunnil selge et mina jään erakonna põhiliini juurde, kuulates ära mõne teise arvamuse ning soovides jääda erapooletuks, sai mulle kongressi päeval selgeks et erakond tegi halvematest valikutest parima. Ma ei räägi endale vastu, olen kindel erakonna liinis niisamuti nagu ma olen kindel et teatud koostöö jätkamine teisitimõtlevate aatekaaslastega tuleb kasuks eesti rahvuslikule liikumisele. Poliitika on huvide kokkupõimimise kunst. 

Suvi on aga poliitikast kaugenemise kunst, et selle juurde taas puhanuna naasta.

Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga:
truuks jääme isamaale
:,: viimse veretilgani!

 

 

 

 

 

 

Poliitteose teine osa ilmub plaanitust hiljem

Teine osa on lugejale lihtsam jälgitav kui esimene osa, sest see koosneb programmilistest punktidest; ideaalse riigi ülesehitamine. Võib-olla ongi parem võtta omale aega, see annab võimaluse kirjutist täiustada.

Raamat "Doktriin Poliitilises Perifeerias" jõudis poeletile 2023. aasta jaanuaris. Andsin raamatus lubaduse et pealkirja "Doktriin" all ilmub teinegi osa. Teise osa kirjutamist ma eelmine suvi alustasingi, ent saades sellega ühele poole, tuli ette takistus. Kui mul on valida kas raamat ilmub sellisel kujul nagu ma tema tegin või ei muuda ma midagi, valin viimase variandi. Ja muidugi annab see võimaluse raamatut täiendada. Milles teine osa seisneb?

Teine osa on lugejale lihtsam jälgitav kui esimene osa, sest see koosneb programmilistest punktidest; ideaalse riigi ülesehitamine. Võib-olla ongi parem võtta omale aega, see annab võimaluse kirjutist täiustada. Hetkel on raamatu kirjutamine laualt maas, era- tööelu tahab elamist. On veel üks minu algatud projekt, mis on märksa nähtavam kui raamat; see mida silmas pean ei jää kellelegi märkamatuks.
 

Kõne 16. juuni kongressil

Head aatekaaslased!

 

30-ndate alguses kujunes Vabadussõjalaste Keskliidust poliitiline intriig. Nende tuumik koosnes vabadussõjas osalenutest, suurhingelistest patriootidest. Peagi ristiti vabadussõjalased vapsideks, sest nad osutasid päris probleemidele aga pakkusid ka alternatiivi.

Tollal kehtis põhiseadus mis lubas parlamendi välisel kodanikuühendusel poliitikat suunata ning nõnda hääletas 80% rahvast põhiseadusmuudatuse poolt mis lisaks rahvaalgatus- ja hääletamisõigusele, andis rahvale võimaluse endale riigipea valida. Riigikogu saadikute arvu vähendati, erakonnad muutusid vähem tähtsaks ning Eestist sai 2/3-ndiku presidentaalne vabariik. Vapsid triumfeerisid .34-nda aasta KOV-valimistel ning riigipea valimiste eelvoorus. Vot see oli tõeline edulugu! Too aeg oli aumeeste ajastu, vapsid ei osanud uskuda et nad likvideeritakse. Sellega hävitati ka demokraatia ja vaba ühiskond. See oli 1940a. juunipöörde eelmäng.

- - -

Aasta aja eest panin ma nurgakivi mälestuskivi projektile. Mõned takistused ja muudatused, ent monumendil on praeguseks .. kavand, Muinsuskaitseameti luba ja väärikas koht Harjumaal, reklaami strateegia ning tööst huvitatud tuntud skulptor. Lähitulevikus saab avalikkus enam informeeritud. Ma ei palu erakonna abi, vaid ma loodan et rahvusmeelsete inimeste ühisel toel saab Artur Sirgu 125. sünniaastapäeval püstitatud mälestusmärk maarjamaa tõelistele patriootidele.

- - - 

Kõlagu siin (vabadussõjalaste liidu) hümnisalm...

Eestimaa, su mehe meel

pole mitte surnud veel...

...truuks jääme isamaale

viimse veretilgani!

EKRE seisukoht jätkuvalt sama: valimised pole usu küsimus

Putin e-hääletamas

Mõtlema kaasa ja tegutsema sitas olukorras võimalikult targalt - anna oma hääl paberkandjal ning sa oled käitunud väärika kodanikuna.

Kolm kuud kestnud infosõda EKRE suunal on põhjustanud olukorra, mil pealtnäha mõtlevad inimesed on asunud käituma viisil, mida varemalt kritiseeritud on: COVID propaganda valed nähti läbi, sõjahüsteeria kütmine nähti läbi - aga Calamuse eneseupitamise agendat läbi ei nähta. Muidugi kõik jutt marginaalsest vähemusest ning tuleb tõele au anda, et inimesed kes on endised EKRE liikmed, pole põhjuseta endised. Või kui inimene astub EKRE-st välja, siis oli ta juba varem end erakonnast lahti ütelnud. Seega panna terve süükoorem Calamusele, oleks hale. Tegelikult on Calamuse kaasus proovikivi - kas inimene kes on end esitlenud mõtleva olendina, suudab lõpuni endale kindlaks jääda? Me ei pea tundma häbi, öeldes et "Jah ma eksisin Calamuse suhtes, aga täna on olukord teine" - häbi peab aga tundma, jäädes trotsist, kangusest Calamusele truuks; kas ei taheta või ei osata suure jutumehe agendat läbi näha?

Mina igatahes pidasin Calamusest lugu veel siis, kui ta teatas et lahkub EKREst ning talle on meie esimees ebasümpaatne. On siis on. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et elementaarsest austusest tõe vastu, ei saa Calamuse agendat tõsiselt võtta. Mitte seepärast et ta lahkus erakonnast, mitte seepärast et ta on enesekindel või et ta kandideerib üksikkandidaadina - vaid just seepärast et tema avalik esitlust saadab: valefaktide esitlemine tõe pähe, hämamine olukorras kus tuleb anda selge vastus ja ärplemine olukorras kus tuleb tegutseda ratsionaalselt.

Avaldades oma isikliku arvamust, ütlen, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakonnal on tervemõistuslik austus tõe sh juriidiliste praktikate vastu. Kui ikka Euroopa Kohus/ kohtud ja muud instantsid ei menetle liikmesriikide sisevalimisi, kui puudub juriidiline alus selleks, siis see tähendab et see on kellegi tegemata töö, ja paratamatus. EKRE on alati kaitsnud Tartu rahulepingut, öeldes et see on meie omariikluse dokument - sest nii see juriidiliselt on.

Samas pole EKRE öelnud et midagi teha ei saa. Riigikogus käib väikeste sammudena töö selleks et fikseerida probleeme, dokumenteerida ning need talletada. EKRE on öelnud et tuleb teha selgitustööd selleks, et inimesed eelistavad hääletada paberkandjal, sest e-hääled kustutakase tulpade kaupa. Lõpuks on küsimus selles, kas ausaid valimisi on vaja EKRE-l või rahval; ka rahvas peab panema õla alla, mõtlema kaasa ja tegutsema sitas olukorras võimalikult targalt - anna oma hääl paberkandjal ning sa oled käitunud väärika kodanikuna.

Lootust et e-valimised kaotatakse, tekib siis, kui olukord Euroopas pea peale pööratakse, kui rahvuslikud jõud Euroopa tagasi võtavad, kui tekitatakse olukord üldiseks Glasnostiks, avalikustamine mille käigus kogu e-pettus välja tuleb. 

 

Ristiisa tähelepanekud: säärased inimesed teevad teistele palju paha

Don Corleone

Ma olen näinud kuidas üks lollpea, võib tahtlikult marru ajada jõugu ohtlikke mehi.

Maailmas on mehi kes käivad ringi ning nõuavad et neid tapetaks. Sa oled neid kindlasti märganud. Nad tülitsevad kaardimängus, nad kargavad raevukalt välja autost, kui keegi nende kaitserauda kriimustab, nad alandavad ja türanniseerivad inimesi, kelle võimeid nad ei tea.

Ma olen näinud kuidas üks lollpea, võib tahtlikult marru ajada jõugu ohtlikke mehi, olles ise täiesti abitu. Need on inimesed kes hulguvad ringi ning karjuvad: "Tapke mind, tapke mind." Ja alati on keegi valmis neile vastu tulema. Me loeme nendest iga päev ajalehtedest. Säärased inimesed teevad muidugi teistele palju paha.

(Eesti kultuuriruumis öeldakse et loll saab ka kirikus peksa)

20 aastat hiljem: ära-andmise eelõhtu

Täna tuleb meil rääkida Brüsseli okupeerimisest. Ja siis tuleb meil õigel hetkel korraldada põhiseaduslik restauratsioon. Järgmised 20 aastat on otsustavad.

Esimese tõsise mõtiskluse esiisade maa ja selle etnilise rahva tuleviku üle pidasin maha 12. aasta vanuselt. Silmitsesin taevani kõrguvaid saarepuid, mis tänaseni seisavad nagu sambad mõlemal pool teed talusse. Tol hetkel ei adunud ma vestluse tähtsust, mille tädi Maaliga maha pidasin, kuid tema argumendid olid nii pitsitavad ja veenvad, et lõid aluse minu alateadvuse edasiseks arenguks rahvuslikus küsimuses.

Tolle meenutusega algab minu raamat "Doktriin Poliitilises Perifeerias. Hetk mida silmas pean, toimus nädala jagu enne Euroopa Liidu teemalist referendumit (viimane kord kui eestlane sai riigielu puudutavas küsimus sõna öelda). Täna, 30. aprillil möödub aga 20 aastat ajast mida tagantjärele võib nimetada iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ära-andmise eelõhtuks; otsused olid juba varem tehtud, kuid seda sümboolset kuupäeva kirjeldan aastaid hiljem portaal Objektiivis ilmunud kirjutises:

"Erinevalt teistest oma eakaaslastest tunnetasin ma muutuste erinevaid tahke. Ühest küljest kiitsin ma uue ajastu heaks, teadsin oma pimedas teadmatuses, et Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi ning oleks päris vahva, kui me saame reisida ilma piirikontrollita ja omame sama valuutat, mis hispaanlased. Teisest küljest valdas mind ka pessimistlik tundmus, küsisin oma sõbrannalt, kas 30.04.2004 on see päev, kus raadiost lastakse ainult eestikeelset muusikat – viidates sellele, et Eesti kui päris iseseisva vabariigi aeg saab läbi."

Ma olin 13-aastasena suverään ja rahvuslane, vähemalt alateadlikult ning helin rinnus on saatnud mind pronksiöö ajal, ajal kui pandi alus uuele rahvuslikule taasärkamisele ja see helin rinnus saadab mind ka täna. Ainult et täna on helin palju valjem, kangem kui kunagi varem. Eks ärkamisega käi kaasas trots. Aastate eest jõudsin veendumusele et Euroopa Liiduga liitumine on olnud meile kahjulik, vähe sellest, referendumi kampaania ajal oli juba avaliku arvamuse väli kallutatud ning Euroopa Liitu astumine JAH-sõna ütles hääleõiguslik vähemus, lihtsalt EI-sõna ütlejaid oli veel vähem.

Samas olen jõudnud veendumusele et täna on Euroopa Liidust välja astumise agitatsioon muutunud eilseks päevaks, samamoodi on tagurlik elada aastas 2004, kui me arvasime et astusime rahvusriikide Liitu. Täna on Euroopa Liit kui organisatsioon võtnud üles täistuurid, et muutude föderaalseks monstrumiks - roheterrorism, kuritegelik avatud uste poliitika ning soosegadus on juba praegu Euroopa Liidu kokku kukutanud ning see elutseb veel, vaba ühiskonna, väikeriikide rikkuste ning intriigide arvelt. 

Täna tuleb meil rääkida Brüsseli okupeerimisest, selja sirgu ajamisest ning rahvusriikide liidu taastamisest. Muidugi, kui toimuks referendum kas Eesti peaks Euroopa Liidust lahkuma, hääletan ma selle poolt, ent säärase referendumi korraldamine ei tohiks olla enam nui neljaks eesmärk, vaid see peaks kuuluma loomuliku demokraatliku protsessi hulka. See on samale protsessile lähenemine teise nurga alt, tulemus on pikemas plaanis sama, ent see millele täna keskenduda, on rahvuslike jõudude osakaal Euroopa Parlamendis ja koostöö liikmesriikide suveräänide vahel.

Iroonilisel kombel on meie liberaalidest saanud kapseldujad, kui kasutada vasakpoolsete retoorikat, siis on Eestist saanud kuri natsiriik ning väiklane Ida-Euroopa paariariik, kus valimisi vaid mängitakse. Aga mis te siis ootate, kui Peaministri abikaasa firma toodab komponente mis toidavad Venemaa sõjamasinat ning peaministril on endalgi käed sees. Või kui sotsialistide juhi isa ajab ära venelastega, toetades nii SDE-d ing Eesti200-t. Pealinnas vahetus üks vene võim teise, ja veel äärmuslikuma vene võimu vastu. Ja lõpuks on tõsine kahtlus, et osa Vabariigi Valitsuse liikmeid ongi intellektuaalse puudega. 

Meie, suveräänid, seisame tõelise Euroopa eest. Rahvusvaheline poliitika on multipolaarne, Ukrainas toimuv sõda on lahing kahe globaalse suurjõu vahel ning nad pelgavad rahvusriikide Euroopat. Täna, 20 aastat hiljem seisame silmitsi veel sügavamate probleemidega kui 1940-ndal aastal: rahva vaimne tervis on löögi all, valesid on palju raskem eristada tõest ning heaolu on teinud meid mugavamaks. Mis veelgi tõsisem, demograafiline kriis on süvenenud ning Eesti venestunud ja rahvas lõhestatud.

Täna, aastal 2024, hoiame hinge kinni et globalistid enne Trumpi võimule tulekut midagi suurt ei korraldaks. Seisame muutuste tuules. Siin kehtib hiinlaste tarkus, istu jõe kaldal ning oota millal vool rämpsu endaga kaasa viib. Ja siis tuleb meil õigel hetkel korraldada põhiseaduslik restauratsioon. Järgmised 20 aastat on otsustavad.

30. aprill 2024

 
 

Tühjust ennast pole olemas ehk tühjuse olemusest

Kas nähtuse ilmnemine annab sellele olemise? Me saame öelda et tühjus on, aga see mis me sinna juurde paneme, on ka meile olemas.

Kas Jumal on olemas? Aga tühjus? Viimase kohta oskab inimene ehk kergemini vastust anda; tühjus on see kui midagi ei ole. Nii olevat ka puhtusega, et puhas on siis kui mustus on kõrvaldatud.

Siit ka küsimus, kas me saame rääkida millegi olemisest mitte-olemise vormis? Et tühi on siis kui midagi ei ole - aga mis on see "kui midagi ei ole"? Mis on tühjus, mis puhtus, vaikus või Jumal?

Oletame et sa ütled sõbrale et: "Tühjust pole olemas." Tema näitab sulle tühjust ja ütleb et: "Näe, tühjus!" Sina ütled: "Jah tõesti, tühjus on!" Sõber arvab et sai su paika pandud, sina aga arvad et said talle asja selgeks tehtud. Probleem on selles, materiaalse heaolu sees üles kasvav inimene kaotanud nähtuste tõelise tajumise, ta ajab need segamini või arvab et kaks erinevat asja on üks. Tühjus tõesti on, aga kas ta ka on olemas? Kas nähtuse ilmnemine annab sellele olemise?

Paar aastat tagasi läbisin ma katehheesi ning kiriku kohalik pea püstitas teema, et mõned ütlevad et Jumal on olemas ning teised et Jumalat pole olemas ning siis hakkas rääkima et Jumal ikka on. Kogu lugupidamise juures, hakkas teoloog puterdama, andes mõista et Jumalast saab rääkida olemise vormis ning rääkides Jumalast kui absoluudist alles mõned laused hiljem. Konkreetsem oleks Jumalast rääkides võtta kasutusele näide tühjusest. Nii kui sa räägid tühjusest olemise vormis, räägid sa juba objektist. Nii kui sa räägid Jumalast olemise vormis, räägid sa juba objektist, alluvast, kuningast, prohvetist või pahatihti ebajumalast.

Meie inimesed oleme nii pisikesed ning meie intellekt piiratud, et Tühjus on meie jaoks nähtus-ilmutis, kuhu meie piiratud inimesed saame midagi lisada. Võimalik et miljonite valgusaastate kaugusel ja üleval on keegi kes saab rääkida Tühjusest objekti vormis, kuid meie saame rääkida tühjusest kui nähtusest, me saame seda tajuda ja rääkides Jumalast, me saame selle poole end sirutada. Tarkus on see kui me mõistame et me ei mõista end maailmaruumist väljaspoole. Meie jaoks on see tühjus.

Me saame öelda et tühjus on, aga see mis me sinna juurde paneme, on ka meile olemas. Kuidas me saame võtta midagi mida pole olemas ning panna sinna tühjusesse? Seega tuleb tunnistada, et kuskil on keegi meist kõrgem, kes on meile elu ja teadmised andnud...

 

Valeprohvet e-valimisi tühistamas

Foto: Google.ee

Kes on see salapärane Poola advokaat keda Calamus nii innukalt varjab. Ja vähe sellest: Calamus oli end hr Kwasniewskile esitlenud kui mõjukat Trumpi meeskonna liiget. Jurist oli sellepeale võtnud ühendust tuttava Trumpi meeskonna liikmega ning selgus, et Trumpi meeskonnas Calamust ei tunta. Eurosaadik Madison võttis hiljutisel rahvakohtumisel, küsimuste voorus, teema kokku sõnaga: "kurb". Ja täna näeme Calamust kandideerimas üksikkandidaadina. Intelligentne inimene peaks mõistma et see plaan oli mehel juba pikemat aega, ta ei hooli e-valimiste tühistamisest vaid jätab e-valimiste vastastest ohmukarja mulje.

Peale viimaseid RK-valimisi asutati MTÜ Konservatiivne Eesti; peagi asuti tegelema e-valimiste teemaga: eesmärgiks koguda 100 tuhat eurot, et siis e-valimised rahvusvahelisel tasandil tühistada. MTÜ asutajad olid EKRE liikmed: erakonna volikogu esimees Mart Kallas, juhatuse liige Jaak Valge ning USA osakonna esimees Mike Calamus. Selleks ajaks oli Calamus erakonna vahenditest üles ehitanud portaali Eestieest.com, alustanud oma jutusaatega ning kaasanud portaali töösse veel mõne aktivisti. Calamus oli RK-valimistel kandideerides end esitlenud kui "Eesti Trump" ning lubanud hakata riigikogus tööle ilma rahata. Seda kõike EKRE egiidi all. 2024a. märtsis avati FB küsitlus: Calamus on pälvinud arvamusliidrite edetabelis 508 toetushäält, jäädes alla vaid Helmele ja Vooglaidile. Sama aasta veebruaris esines Calamus oma jutusaates avaldusega, mille mina ristin Eesti "makartismi" sünniks. 

Alustuseks andis mees mõista et Eesti poolt saadetakse talle ähvardusi, siis lahkus ta EKRE-st, öeldes et ainus inimene kes temaga 2 nädala jooksul kontakteerunus, on EKRE aseesimees Madison. Eurosaadikust pidavat Calamus lugu, küll aga hakkas järgnevate nädalate jooksul tuld ja tõrva saama EKRE esimees Helme. Appi võeti vasakliberaalide sõnapruuk, öeldes et erakonna Peakontorist tulevad käsud Facebookis trollida ning uusi süüdistusi EKRE suunal tuli intensiivselt iga päev. Enda jutu usutavaks tegemiseks, lükkas Calamus ümber paar EKRE inimeste liialdust: nimelt ei saavat tema üldse MTÜ rahadele ligi ning summa mis annetustest kogutud, on USA mõistes peenraha. Avatud meele ja kriitiliselt mõtlev keskmine EKRE liige oli äraoodaval seisukohal, tema saated levisid jätkuvalt EKRE FB gruppides ning minagi püüdsin olla mõlemat poolt lepitav. Kuid üha enam näis, et mees ajab oma isikliku agendat - eesmärgiks pole mitte e-valmiste tühistamine, ega ka mitte MTÜ vahendid vaid midagi magusamat - võim!

Calamuse vastu võttis sõna tema jutusaates varem osalenud IT-ekspert K.O.Rääk, kes on öelnud et lihtsam on lugeda üles mehe õiged väited, kui valeväiteid. EKRE esimees vastas e-valimiste küsimuste kohta saates "Fookus", öeldes et pärast seda kui Calamuselt päriti konkreetse plaani kohta e-valimised tühistada, lõpetas too ise igasuguse suhtluse. Huvitav on asjaolu et Calamus jagades antud saadet kus Helme esines - sama õhtu hakkas FB-s levima otseülekanne Helme rahvakohtumisest Paides, kus tipppoliitik samuti pidi vastama Calamusega seotud küsimusele - ning alles 5 päeva hiljem tuleb Calamus välja ründava avaldusega, et Helme valetab. Aga miks sa Mike kohe seda ei öelnud? Alles siis kui tõde, FB- levima hakkas ja rahvas hakkas mõistma mis toimub, pidid sa uue süüdistuse laviiniga lagedale tulema.

 

Calamusel oli veel üks trump varukas: Ehk annab oma agendat edendada portaal Objektiivi ja Varro Vooglaidi abil. Paraku osutus Calamuse esinemine saates "Fookus" fiaskoks. Esiteks teatas saatejuht M. Järvi FB-s, et Calamus oli peale saadet süüdistanud teda teravate küsimuste esitamises ning Vooglaid tegi saatest videokokkuvõtte, milles iga inimene saab tänaseni veenduda, et mees ajab jama. Ja vähe sellest, Calamus hakkas vahele jääma konkreetsete valefaktide esitamisega: küll olevat üks EKRE Tartu linna volinik koguni volikogu esimees ning nurjanud oma positsiooni tõttu rahvakohtumise. Valeks osutus see et Veneetsia Komisjoni poole saab pöörduda ka riigikogu fraktsioon üksikult ning et Calamus, kohtudes Poolas Instituudi Ordo Iuris esindajatega, olevat rääkinud e-valimiste lõpetamisest. Varro Vooglaid kes alles hiljuti väisas Budapestis konservatiivide konverentsi, teatab oma FB kasutajal, et tema Ordo Iurise instituudi advokaat J. Kwasniewski on talle varasemast ajast tuttav ning põgusa vestluse käigus kinnitas poolakast jurist, et kohtudes M. Calamusega ei arutatud Euroopa Kohtusse pöördumist, ega üldse e-valimsite temaatikat. Tekib küsimus, kes on see salapärane Poola advokaat keda Calamus nii innukalt varjab. Ja vähe sellest: Calamus oli end hr Kwasniewskile esitlenud kui mõjukat Trumpi meeskonna liiget. Jurist oli sellepeale võtnud ühendust tuttava Trumpi meeskonna liikmega ning selgus, et Trumpi meeskonnas Calamust ei tunta.

Calamuse jutt hakkas ka ajas muutuma: kord olevat EKRE esimees väidetavalt öelnud et e-valimissüsteemi tirimine rahvusvahelise palge ette kahjustab Eesti mainet, hiljem aga väitis mees, et mitte ainuski EKRE juht polevat temaga üldse rääkinud. Kas sa mitte varem ei pannud püsti süüdistust et M. Helme takistavat "sinu" üritust ning lausa kiitnud J. Madisoni huvi tundmise pärast?

Teadaolevalt pole Calamus kordagi vabandanud oma valeväidete pärast, küll aga on mees kogunud endale  toetajaid, kes jätkavad Facebook'is meelevaldselt tegevust. Kurb on näha et mõni aktivist kes on varem rääkinud, et kui tähtis on näha läbi peavoolumeedia valedest, on nüüd ise haaratud Calamuse valeprohvetlusest. Ka ei toonud pööret Calamuse rahvakohtumine Pärnus või peaks mingi eriline paljastus ning konkreetne plaan avaldatama saates "Kuuuurija", sest mees väitis aprilli keskel et tema räägib oma loo ka Katrin Lustile. Mh meeldib Calamusele toonitada et tema esineb "üleriigilises" saates, justkui oleks üleriigiline midagi erilist; teades et konservatiivid teevad enamjaolt oma saateid nagunii internetis.

Eurosaadik Madison võttis hiljutisel rahvakohtumisel, küsimuste voorus, teema kokku sõnaga: "kurb". Ja täna näeme Calamust kandideerimas üksikkandidaadina. Intelligentne inimene peaks mõistma et see plaan oli mehel juba pikemat aega, ta ei hooli e-valimiste tühistamisest vaid jätab e-valimiste vastastest ohmukarja mulje. Nüüd peab valija andma hinnangu Calamuse tegevusele. Make Estonia great again!

Saadetud väljaandele "Wõrumaa Teataja", "Tartu Postimees", "Sakala", "Lõunaeestlane" ja "Lääne elu" 25. aprill 2024

Intervjueerimas erakonna KOOS aktivisti

Sallivuslased kui suurimad natsid

Tegelikult pole eesti rahvas iseenesest mõistetav: kui me suhtume immigratsiooni ja LGBT-sse kui ohutusse või lausa nähtusesse mis rikastab meie ühiskonda, siis on meie rahva tulevik tume.

Kõik kes tulevad meile siia Eestimaale elama, eriti kui saabutakse siia plaaniga kauemaks jääda ning võtta ka oma perekond kaasa - peavad saama selgeks eesti keele ning austama meie kombeid ning jagama Euroopa väärtuseid. Lihtsalt, teisiti ei saa see ju olla - Eestimaa on maailma keskpunkt ning kui Venemaa meid ründama peaks, siis küll NATO meid kaitseb, ilma et me neile midagi vastu andma peame.

Säärane retoorika on omane sallivuslastele. Ometi satuvad nad segadusse - et miks suurrahvas kelleks meie regioonis on venelane - ei suuda omandada eesti keelt, et miks venelane on nagu ta on ning kuidas üldse on võimalik, et Ukrainas toimuva taustal, meie maa üha enam venestub; pole saladus et Eestimaa on sama venestunud kui see oli 80-ndate lõpus ning kui arvestada multikulti, siis on eesti keel enam ohus kui see oli vene aja lõpus.

Jääb mulje, justkui oleks sallivuslane suurem nats kui rahvuskonservatiiv. Kui esimene usub naiivselt et meie maa ja keel on iseenesest kaitstud ning seda ei ohusta immigratsioon ja LGBT, siis rahvuskonservatiiv on realist ning mõnel juhul ka oma rahva suhtes kriitiline. Sallivuslane keeldub uskumast et inimene on kuri ning ta usub et inimest saab mingi väikse meenega paremaks muuta - rahvuskonservatiiv aga usub et eksisteerib selline asi nagu Kurjus, et see pole mingi ähmane asi, vaid reaalselt eksisteeriv seisund; teoloogid ütlevad et Kurjus on headuse puudumine, sallivuslane aga eitab objektiivsust.

Tegelikult pole eesti rahvas iseenesest mõistetav: kui me suhtume immigratsiooni ja LGBT-sse kui ohutusse või lausa nähtusesse mis rikastab meie ühiskonda, siis on meie rahva tulevik tume või halvimal juhul tuleviku polegi. Kõlab kummaliselt, aga sallivuslane on nats kes arvab et maailma tiirleb eestlase ümber, kuid tegelikult on see rahvas enda hävitamise kursil ning lootus et suurriigid hoolivad Eestimaa ja selle põlisrahva saatusest, on kurja tegev naiivsus. 

Üldine liiklusseisak 19. märts

Jätke naljajutt tee äärde seisatamisest, EI, see tähendab seda et teel on takistus ning läbi saab vaid operatiivauto.

Viimased 30 aastat on riiklikud positsioonid mehitatud inimestega kes teenivad eestlust hävitavat poliitikat. Ideoloogiline-majanduslik imperialism uuskommunistlikus kastmes. 

Rahvaalgatus- või hääletusõigus päästaks parlamentaarse demokraatia, vähe sellest et asehaldurid põlgavad rahvale võimu tagasi andmast, teeb meie eliit pingutusi Eesti sõtta viimisega. AS Eesti Vabariik on loovutatud globalistliku sõjamasina teenistusse ning psühhopaatidel on kiire konflikti suureks paisutamisega enne, kui Trump USA-s võimule tuleb. Eesti liitus NATO-ga, sest soovisime rahu, nüüd aga on olukord palju karmim kui see oli 20 aasta eest. On aeg tunnistada, et Ida-Euroopat on ehitatud sõjaliseks platsdarmiks, Venemaa on mitmel moel tugevam kui aastal 2004, meie rahvuslik kaitsetahe ning moraal, langenud.

Me peame palvetama rahu nimel, et sel aastal suur sõda ei puhkeks!

 

Olukorras mil makse peab peab langetama, varastab eliit riigieelarvelisi vahendeid omade taskusse. Päevavargad elavad klaasmajades, samas kui lihtsalt töötegijalt võetakse 7 nahka. 

Sotsialism kuubis.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakonna liikmete palava toetusega organisatsiooni juhiks valitud Martin Helme, käib välja idee üldiseks liiklusseisakuks. Siin tuleb märkida, et EKRE ei korralda aktsiooni, vaid kuulutab välja ühise kellaaja. Kes kardab et politsei teeb talle seisakus osalemise pärast trahvi, on juba tasunud automaksu esimese sissemakse, nõustumise läbi. Repressioon on indiviidile, mass aga hajutab riskid. 

Teisalt, me oleme konservatiivid. Me ei pelga võtta riski ega isikliku vastutust. Vabade kodanikena lasub meil mitte vaid õigus, aga ka kohustus türanniale vastu hakata. Ärge kuulake neid kes naeruvääristavad meie üritust, nad on kohmetud suutmata uskuda et me liigume meeleavaldamise uuele tasemele. Aga tänage teda kahtleja kes ma ütlen et ei pruugi olla veel globalismi teenistuses, ärgitab aktiivseid rahvusmeelseid inimesi ning loodetavasti saame ka kahtleja endaga lepitada.

Niisiis. Tulev teisipäev kell 9.00 istub eesti omariiklusest hooliv kodanik autos, mis jääb 10-ks minutiks seisatama, seades ohutuled vilkuma. Sõbrad, jätke naljajutt tee äärde seisatamisest, EI, seisak tähendab seda et teel on takistus ning läbi pääseb vajadusel vaid operatiivauto.

Oleme loomingulised, organiseerume gruppidesse ja tegutseme targalt.

Mina jään, meie jääme!

Tees üldiseks liiklusstreigiks

...

Pettusega võimule tulnud Vabariigi valitsuskoalitsioon, on läinud kolmanda ühiskonna tugisamba kallale: Eraomand. Jumalik and kajastub meie igapäeva elus oma eluasemena, igapäevase leiva või oma liikumisvahendina. Nad on seda aastakümneid viljelenud, korrumpeerinud riigiaparaadi ning harjutanud endid ette üldiseks maksumaksja vahendite riisumiseks. 

Läbitöötatud põhiseaduslik parlamentarism on tupikseisus. Põhiseaduse autorid on tunnistanud, et rahvaalgatus- ja hääletamisõiguse mehhanismi taaselustamisest keeldumine, iseseisvuse taastanud Eestis, oli viga. Kardeti anda rahvale iseotsustamise õigust ning öeldi, et kui anda rahvale veel võimalus valida vabariigi presidenti, siis liigume taas autoritaarsuse suunas nagu see juhtus 1934a. aastal. Nüüd on seisukord sarnane et 1992a. maksma pandud omariiklik kord on hädaohus - sellegi poolest on väike klikk haaranud omale võimu ning teevad mida saavad. 

Mida siis teha? 

Ühe punkti poolest erineb meie põhiseadus veel, varem omariikluse ajaloos kehtinud põhiseadusest. Nimelt lubab ja kohustab paragrahv 54, et kui muid vahendeid ei leidu, ning neid mehhanisme mis päästaksid demokraatia tupikseisusust tõesti ju põhiseaduses ei seisa - kutsub paragrahv 54, rahvast kodanikuallumatusele.

Võimaluste ajaakna on meile andnud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mille esimees on käinud välja mõtte et märtsi keskpaigas on kavas üldine liiklusseisak, motoriseeritud üldstreik.

Iga autojuht kes osaleb liikluses, seisatab välja kuulutatud ajal oma masina, lülitab sel tööle ohutuled ning tuututab signaali, seda paar minutit järjest.

Siin kõneleja ütleb, et säärane protestiaktsioon on efektiivne viis avaldada meelt automaksude vastu, mida valitsus kehtestama hakkab. Ma julgustan temperamentsemaid rahvuskaaslaseid organiseeruma väiksematesse gruppidesse et korraldada enda äranägemise järgi  liiklusseisakuid. Looge oma masinatega liiklusummikuid mida veel siinmail nähtud pole. Ärge kuulutage oma plaanide üksikasju avalikult, leppige need omavahel kokku et teid ei saaks eelnevalt ruineerida ning Valitsus oleks viimse hetkeni teadmatuses. Ärge peljake neid kes ähvardavad teid riiklike repressioonidega, nemad on visanud teile kinda, mitte vastupidi. Mõjugu iga takistus teid keelata streigis osaleda, kui külm vesi kuumale kerisele.

Siin kehtib ütlus, ärgu teadku sinu vasak käsi mida parem käsi teeb, kuid süda on ühine ja see koondub sinimustvalge alla. 

Tavaliselt meeleavaldusest Toompea nõlval, enam ei piisa, vaja on korraldada üldine liiklusseisak. Siin kõnelejal on kaks kätt, kaks jalga ja üks auto, meil rahval tervikuna on aga jõud, ja me kas paneme oma jõu maksma või kaotame midagi sootuks enamat kui oma maise vara. 

Valevalitsusele tuleb saata sõnum, et kui nad jätkavad eesti rahva rõhumist, ei jää see üldstreik viimaseks. Täna toimub see kindlas ajaraamis, kuid homme võib streik kujuneda ka tähtajatuks, kui Valitsus autoomanike elu veel kibedamaks teeb. 

Me peame nüüd meeles pidama, et seisame ajaloo õigel poolel, meil puudub voli mõista viimsepäeva kohut ent lasub kohustus mõista õigust kodanikena.

Mina osalen, osale sina ka!

Loksa linna rahaasjades peab valitsema selgus

Meie puhul on siiski tavaks see, et seal kus m e i e võimul olema, seal on revisjonikomisjoni esimees valitud opositsiooni seast. Täitevvõim ei kaota sellest midagi kui rahaasjad on avalikud, see ei sega poliitikat ellu viimast, kuid tekitab valijas usaldust.

Algatasin kohaliku petitsiooni, kus kutsun inimesi üles andma oma toetus allkiri algatusele, mis nõuab et Loksa linnavolikogu revisjonikomisjoni esimees oleks valitud opositsiooni seast.

Valimistsükli algusest on revisjonikomisjoni esimeest kahel korral valitud, vahetult peale valimisi ning mullu. Mõlemal korral on Komisjoni esimeheks valitud koalitsiooni esindaja, kuigi opositsiooniline valimisliit "Siin me elame", on oma kandidaadi üles seadnud. Loksa keskerakondlik linnavõim ei eristu teistest Eesti keskerakondlikest linnavõimudest, kuid jääb selgelt vähemusse, sest enam kui pooled Eesti omavalitsuste revisjonikomisjonid on mehitatud nõnda et opositsioonil on kontroll avaliku raha kasutamise üle.

Detsembris võtsin läbi kõik Eesti 79 omavalitsust: https://kennopoltsam.blogspot.com/2023/12/statistika-ja-kokkuvote-valitsevast.html

Eile alustasin allkirjade kogumist, et rahvas saaks rääkida teemas kaasa: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1096-loksa-linna-rahaasjad-avalikuks?fbclid=IwAR3FeiPfBLTt4aPo6PREX6GP8ACMznpDhLX23i8od4JP3eKSWJi6NbdkF6U

Ma ei taha öelda et nendes omavalitsustes kus rahvuskonservatiivid võimul on ning kus revisjonikomisjoni esimees on koalitsiooni poole pealt - on kuidagi halvemad; mõned omavalitsused Eestis on. Kuid meie puhul on siiski tavaks see, et seal kus m e i e võimul olema, seal on revisjonikomisjoni esimees valitud opositsiooni seast. Täitevvõim ei kaota sellest midagi kui rahaasjad on avalikud, see ei sega poliitikat ellu viimast, kuid tekitab valijas usaldust.